Hiina režiim on lõpetanud oma kolm aastakümmet kestnud riikidevahelise lapsendamispoliitika ja ei luba enam Hiina lapsi lapsendada välismaistel peredel, välja arvatud mõned erandid.
Valitsev Hiina Kommunistlik Partei (HKP) teatas uuest keelust 5. septembril.
“Peale sama põlvkonna veresugulaste lapse või kasulapse lapsendamise, kes on kolme põlvkonna jooksul välismaalastest, kes tulevad Hiinasse lapsendama, ei saada Hiina lapsi välismaale lapsendamiseks,” ütles HKP välisministeeriumi pressiesindaja Mao Ning.
Reeglimuudatus on tekitanud ebakindlust sadadele Ameerika peredele, kes on praegu Hiinast pärit lapse lapsendamise protsessis.
Vastuseks USA diplomaatide küsimustele uue reegli kohta ütles Peking, et ta “ei jätka juhtumite menetlemist üheski etapis”, välja arvatud need juhtumid, mida nimetatud erand hõlmab.
USA välisministeerium ütles samal päeval, et USA saatkond Pekingis otsib uue reegli kohta selgitusi kirjalikult HKP tsiviilasjade ministeeriumile.
“Me mõistame, et sajad pered ootavad veel lapsendamise lõpuleviimist ja me mõistame nende olukorda,” ütles välisministeerium.
HKP kehtestas Hiinas aastatel 1979–2015 kohustusliku “ühe lapse” poliitika, mille tõttu loobuti sünnijärgselt suurest hulgast sünnidefektidega tüdrukutest või imikutest. Mõned hüljatud lapsed võeti lastekodudesse erinevates kohtades.
Alates 1988. aastast oli Hiina režiim järk-järgult leevendanud oma rahvusvahelise lapsendamise poliitikat, lubades välismaalastel Hiina lapsi lapsendada. Rahvusvaheliste lapsendamiste arv on aasta-aastalt märkimisväärselt kasvanud, kusjuures kõige rohkem lapsendamisi on ajendanud Ameerika pered.
Hiina kohalikud valitsusasutused olid nõudnud välismaistelt peredelt Hiina laste lapsendamise eest märkimisväärseid tasusid.
2005. aastal kirjutas Hiina ametlikult alla riikidevahelises lapsendamises laste kaitse ja koostöö konventsioonile. Hiina rahvusvaheliste lapsendamiste arv saavutas sel aastal haripunkti, kui välismaised pered adopteerisid üle 13 000 lapse, mis moodustab 25 protsenti kõigist lapsendamistest riigis.
Sõltumatu päevakajaliste asjade kommentaator Zhao Lanjian, kes elab praegu Ameerika Ühendriikides, töötas aastaid mitmes Hiina meediaväljaandes uuriva reporterina. 1999. aastal kirjutas Zhao artikli vaesest eakast paarist, kes teenis elatist, korjates Pekingis linnajäätmeid ja müües ringlussevõetavaid materjale. Nad kasvatasid viis mahajäetud last. Pärast seda, kui aruanne äratas üleriigilist tähelepanu, saadeti lapsed lastekodusse ja lõpuks adopteeriti Ameerika perede poolt.
Zhao ütles 7. septembril The Epoch Timesile, et kui ta tegeles HKP Pekingi sotsiaalhoolekande instituudiga aruande jaoks, leidis ta, et lastekodu lapsed olid väga depressioonis ja “saavad kindlasti hilisemas elus psühholoogilise trauma”.
Zhao kirjutas sotsiaalmeediaplatvormil X: “Kui hüljatud beebid saadetakse Hiina valitsuse juhitud lastekodudesse, graveeritakse nad HKP ajupesuga juba varasest noorusest ja nad saavad oma ajupesu hariduse, et olla sotsialistliku masina või kahuriliha hammasrattad. Tulevikus on nad esimesed, kes täidavad valitsuse vere- ja elundidoonorluse lepingud.”
HKP uus keeld oli Zhao sõnul ajendatud asjaolust, et suur hulk Hiina orbusid, keda lääne perekonnad adopteerivad, on äratanud rahvusvahelist tähelepanu, “mis on häbistanud Hiina ühiskonda ning HKP valitsus- ja tsiviilhaldussüsteemi”.
Taiwani riikliku keskülikooli avaliku poliitika dotsent Tseng Chien-Yuan ütles ajalehele The Epoch Times, et riikidevahelise lapsendamispoliitika muutuse peamine põhjus on Hiina režiimi natsionalistlik mentaliteet.
“Nad muretsevad, et inimesed kritiseerivad HKPd, öeldes, et kui Hiina sotsiaalhoolekanne on piisav, siis miks on tal vaja välismaalasi Hiina orbude adopteerimiseks?” ütles ta.
Tseng ütles, et kui lääne pered tulevad Hiina orbusid adopteerima, “ei ole see mõeldud pereliini jätkamiseks, nagu hiinlased teevad.”
Ta lisas: “Paljud neist põhinevad kaastundel, isegi kui orvud on puudega või neil on füüsilised või vaimsed puudused.”
