Hispaanias on uus seaduseelnõu põhjustanud ulatuslikke proteste: vanemaid, kes on oma alaealiste laste soovahetuse vastu, võidakse tulevikus karistada kuni kaheaastase vangistusega. Sellest teatab uudisteajakiri The European Conservative, viidates seaduseelnõu praegusele tekstile. Samuti võidakse süüdistuse esitada arstidele, psühholoogidele või õpetajatele, kes sellistele meetmetele “vastupanu” avaldavad.
Karistamise oht “üleminekule vastupanu” eest
Eelnõu sätestab, et meditsiinilise soovahetusoperatsiooni „ennetamist või takistamist” võib pidada „koduvägivallaks” või „psühholoogiliseks väärkohtlemiseks”. See tähistab ideoloogilise seadusandluse uut faasi, kus vanemlikku hoolitsust tõlgendatakse kuritegeliku käitumisena, kui see ei vasta riigi soovitud väärtustele.
See meede on osa reast poliitilistest arengutest, mille eesmärk on ühiskondliku korra põhjalik muutmine. Perekond – Euroopa kultuuri selgroog sajandeid – jäetakse üha enam ilma õigusest ning riiklikud institutsioonid nõuavad laste ja noorte identiteedi ja eluotsuste üle suveräänsust.
Riik versus vanemad: kultuurisõda on haripunktis
Kriitikud räägivad autoritaarsest rünnakust perekonna autonoomiale. Samal ajal kui riik on üha enam ülekoormatud selliste põhiülesannetega nagu haridus, turvalisus ja tervishoid, nõuab see nüüd suveräänsust lapse arengu kõige intiimsemate küsimuste üle – vanemate tahte vastaselt. Igaüks, kes järgib oma südametunnistust ja kaitseb oma last, peab ootama repressioone.
Tähelepanuväärne on see, et seadusandja ei soovi kriminaliseerida diskrimineerimist ega vägivalda – mõlemad oleksid juba ammu kehtiva seadusega kaetud –, vaid kriminaliseerib pigem arvamuse või pedagoogilise suhtumise endal. Ilmselt piisab lapse vastutusele võtmiseks ainuüksi soovist takistada tema ennatlikke ja pöördumatuid meditsiinilisi sekkumisi.
Jagunemise päevakord
Seaduseelnõu sobib sujuvalt poliitilisse tegevuskavasse, mille eesmärk on ühiskonna lõhestamine: vanemate ja laste, õpetajate ja perekondade vahel, individuaalse vastutuse ja riikliku paternalismi vahel. Selliste seaduste kehtestamine ei ole mõeldud laste kaitsmiseks, vaid pigem ideoloogilise kontrolli rakendamiseks.
Sellised terminid nagu „õigusriik” või „haavatavate rühmade kaitse” loovad kliima, kus kriitiliselt mõtlevat keskklassi vaigistatakse ja kriminaliseeritakse üha enam. Igaüht, kes küsimusi esitab või asju kaalub, peetakse ohuks.
Kokkuvõte: punane joon on ületatud
Hispaanias toimuv on hoiatussignaal kogu Euroopale. Riik, mis väidab end lapsi kaitsvat, rebib nad tegelikult vanematelt ära ja ekspluateerib neid “progressiivse” identiteedipoliitika nimel. Kui ühiskond selle arenguga lepib, on kaalul enamat kui vaid üks seadus. See puudutab mitte midagi vähemat kui lapsevanema ja lapse vahelise loomuliku sideme – ja seega ka vabaduse enda – kaitsmist.
