Ka Iraani kõrge ametnik kinnitas: “Kõigemad saadikud nõustusid kohtuma 6.aprillil Pekingis, kuna tehingule aitas kaasa Hiina.” Päevakorras on eeldatavasti saatkondade vastastikune taasavamine ja suursaadikute ametisse nimetamine.
Geopoliitiliste tuulte puhumise kõige olulisem ja illustreerivam osa on järgmine:
“USA seotuse ajastu selles piirkonnas on läbi … Piirkondlikud riigid on võimelised säilitama Lähis-Idas julgeolekut ja stabiilsust ilma Washingtoni sekkumiseta,” ütles teine Iraani ametnik.
Rahu vahendamisel juhtiva USA võimsa rivaali Hiina küsimuses tsiteeris Saudi Araabia omanduses olev ajaleht Asharq al-Awasat Riyadhi allikat, et Hiina valimine kohtumise võõrustajariigiks tuli Pekingi positiivsete mõtete laienduseks rolli kokkuleppe saavutamisel ja kahe riigi vahelise suhtluse hõlbustamisel.
Mis puutub Teherani ja Riyadhi, siis mitte ainult piirkondlik rivaalitsemine, mis intensiivistus 2011.aastal alanud Süürias peetud volikirjasõja kümnendil kõige enam, on keset sajandeid kestnud lahkarvamusi islami õige tõlgendamise üle (shiia Iraan vs. sunniitlik Saudi Araabia) Araabia), kuid see on levinud ka sellistesse kohtadesse nagu Jeemen, kus toimub järjekordne jahvatatud volitatud sõda, kus šiiitide mässulised vastanduvad Saudi Araabia toetatud valitsusele.
Saudid ja iraanlased võitlevad ka Liibanonis konkureerivate poliitiliste rühmituste toetamisel, kusjuures Teheran on Shia poolsõjaväelise rühmituse Hizbollah suurim toetaja. Nendel põhjustel on aastate jooksul sageli edasi-tagasi visatud süüdistusi terrorismi toetamises. Näiteks Iraani riigimeedia on pikka aega süüdistanud saude selles, et nad on Islamiriigi (ISIS) peamine varjatud toetaja nende püüdlustes kukutada Süürias president Assad.