NASA on hoiatanud, et Hiina võib maskeerida salajased sõjalised operatsioonid tsiviilprogrammideks, püüdes kuu osi üle võtta.
“Me usume, et suur osa nende niinimetatud tsiviilkosmoseprogrammist on sõjaline programm,” ütles kosmoseagentuuri administraator Bill Nelson. “Ja ma arvan, et tegelikult oleme me võidujooksus.”
“Hiina on teinud erakordseid edusamme, eriti viimase 10 aasta jooksul. Aga nad on väga-väga salajased.”
Mure Hiina tulevase domineerimise pärast Kuul on kasvanud, eriti kuna Hiina kommunistlik režiim on mitmel juhul käitunud rahvusvahelisel areenil kiusajana, näiteks kui ta on tegutsenud suveräänsusnõuete alusel mitme Aasia piirkonna üle, sealhulgas Spratly saared, Lõuna-Hiina mere saarestik, millele mitmel riigil on ajaloolised nõuded oma suure loodusvarade hulga tõttu.
Lisaks sellele on Hiina Kommunistlik Partei (HKP) korduvalt väitnud, et kuna Taiwan on osa Hiinast, peaks see kuuluma tema võimu alla. Alates sellest, kui kommunistid 1949. aastal mandri üle võtsid, on Taiwan olnud konkureeriva valitsemismudeliga isevalitsev saar Lõuna-Hiina meres.
“Minu mure oleks, kui Hiina jõuaks sinna esimesena ja ütleks äkki: “Olgu, see on meie territoorium, te jääte välja,”” ütles hr Nelson.
Ta jätkas, öeldes, et loodab, et Peking “tuleb mõistusele ja mõistab, et tsiviilruum on mõeldud rahumeelseks kasutamiseks”, kuigi lisas, et Hiina pole varem sellist seisukohta võtnud.
“Ilmselgelt ei taha te üksteist segada, kuid ärge minge sisse ja kuulutage, et kogu see territoorium on äkki teie oma. Ma arvan, et meie kohus on kõigepealt sinna jõuda ja kasutada oma uurimistööd rahumeelsetel eesmärkidel,” ütles ta.
USA eesmärk on oma Artemis 3 missiooniga 2026. aastal veel üks mehitatud Kuu maandumine, samas kui Hiina ütles, et loodab mehitatud kuumissiooni lõpule viia 2030. aastaks, plaanides luua alalise kuubaasi.
“Nende viimane kuupäev, mil nad on öelnud, et nad kavatsevad maanduda, on 2030. aasta, kuid see liigub pidevalt ülespoole,” ütles hr Nelson. Samal ajal võivad mõned Artemise missioonil tekkinud viivitused lükata sihtkuupäeva kaugemale tulevikku.
Algne “kosmosevõidujooks” külma sõja ajal nägi Venemaad ja Ameerika Ühendriike võitlemas selle eest, et nad oleksid esimene riik, kes pani inimesed Kuule, mis lõppes USA võiduga, kui Neil Armstrong astus 1969. aastal Kuu pinnale.
Ameerika Ühendriikide eelseisev missioon keskendub peamiselt Kuu lõunapoolusele, mis võib potentsiaalselt sisaldada jääd – olulist komponenti tulevaste missioonide läbiviimiseks kosmosesse, kuna vesi võib potentsiaalselt aidata toota kütust ja hapnikku. Ka teised riigid on selle piirkonna vastu huvi üles näidanud.
Mehitamata missioone Kuu pinnale on edukalt läbi viinud nii India kui ka Ameerika Ühendriigid, samuti Hiina, kes kasutas oma Chang’e 3 missiooni ajal Kuu kulgurit. Hiina Chang’e 5 missioon 2020. aastal tagastas proovid Kuu pinnalt.
HKP on teinud Venemaaga koostööd, et töötada tulevase kuubaasi rajamiseks Kuu lõunapoolusele – seda peetakse suures osas NASA Artemise projekti rivaaliks.
“[S]tempot on nüüd vaja põhilise sõjalise tõhususe tagamiseks,” ütles ta. “Ilma selleta pole asi selles, et meie jõud oleksid paremad, vaid selles, et nad on sisuliselt impotentsed.
“See on nüüd suur võimuvõistlus,” ütles Bruno kosmosevõidujooksu kohta, millel HKP-l on kaks aastakümmet edumaad. “Selle võimekuse ja tehnoloogiaga, mille nad meilt on võtnud, on nad vaid mõne aastaga jõudnud paarikümnelt orbiidil olevalt kosmoselaevalt ligi 700-ni siin.”
Positiivse poole pealt ütles raketiteadlane, et Ameerika Ühendriikidel on veel võimalusi HKP ambitsioonidele kosmoses vastu astuda.
“Kuigi nende infrastruktuur on tohutu, on see ebatõhus, see on kallis ja see on rabe pikaajalise majandusliku stressi suhtes ning Lääne investeeringute kärpimine või lõpetamine – mis muide on Hiina majandusse peaaegu pool triljonit dollarit aastas – võib halvata selle võime, mis neil praegu on.”
“Nii et see on võimalus, mis meil on oma majanduse, liitlaste ja kogu valitsust hõlmava lähenemisviisi kaudu.”
