Lauri Jyrgenson kirjutab:
Kui eelmise kriisi aeg Reformierakond Eestis oma kindlad käed laiali ajas, lahkus riigist umbes 250 000 inimest võõrsile tööle.
Vahepeal on palju vett merre voolanud ja kapisodomiitidest oravad on mõndagi juurde õppinud ning nüüd võtavad nad asju tõsisemalt ja võib üsna kindlalt arvata, et väljaränne saab olema eelnevaga võrreldes umbes poole suurem.
Näha on, et pingutused selles suunas on märkimisväärsed ja oma riigilammutamist põhjendatakse meisterlikult küll sõja, küll rohepöördega.
Plaan on igatahes tõhus ja rahvas oma tuimuses aitab sellele igati kaasa.
Leplikult on ära kuulatud nii maksudega manipuleerimise-, kui ka homode paaritamise plaanid ja suht muretu naeratusega minnakse vastu suvepuhkusele (sest naba päevitamine on oluline), et siis sügise saabudes kõik jälkused vaikselt ohates vastu võtta.
Paadunud Reformierakonna valijad targutavad, imilondid püsti, et riigi pidamine ongi kallis ja maksud peavadki tõusma, sest noh….kaitsevõime ja kõik muud tähtsad asjad.
Mingid tagurlased võivad siin küll kobiseda, et kui NATO kindel plaan on Vene rünnaku korral taganeda, et hiljem hakata Eestit põgusa vaippommitamisega tagasi võtma…siis kas meie 2% maksutõus on ikka Venemaaga võidurelvastumiseks jätkusuutlik plaan…aga need mõttevirvendused mattuvad õnneks kuhugi tahaplaanile, sest igapäevane huultelt lugemine tundub palju olulisem.
Jah noh…ärksamad eestlased lasevad siit jalga ja üle õla enam tagasi ei vaata.
Slaavid ning tõmmud uuseurooplased jäävad siia oma ajutisi asju ajama, sest ega neid kohaliku maalapi tulevik palju ei koti ja kui sotsiaaltoetuseid enam ei anta, siis liiguvad edasi.
Mulle isiklikult tundub lähitulevik just selline.
Aga…muus mõttes on kõik hästi.
