Michael Every Rabobankist
Mulle meeldisid suureks saades Kreeka müüdid ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem kujundavad need tänapäeva maailma paremini kui enamik kaasaegseid. Rikkalikust panteonist pöördun eelkõige Hydra poole, mitmepealise hiiglasliku mao poole, kus iga kord, kui ühe ära lõikad, kasvab asemele kaks tagasi. Nii toimib reaalne maailm: te ei lahenda probleeme, vaid loote kaks uut.
Eilsed USA tarbijate kindlustunde andmed olid oodatust paremad – SVB-järgne 104,2 vs. veebruaris 103,4. Nii et mõned näevad ähvardavat vähem hirmu majanduslanguse ees. Siiski näitas uuring, et 12 kuu inflatsiooniootused tõusid 6,2%-lt 6,3%-le ja “töökohti on palju” miinus “töökohti on raske saada” on endiselt kõrge 38,8, mis on kooskõlas pingelise tööturuga. Seetõttu peab Fed intressimäärade osas rohkem pingutama, mis tekitab pangandussektorile ja majandusele potentsiaalset stressi.
Eile teatasid EKP regulaatorid, et nende arvates oli Deutsche Bankis hiljutise paanika taga vaid üks väike krediidiriski vahetustehing (CDS). Niisiis, kõik on hästi? Vaevalt, kui selline turustruktuur eksisteerib, ütleb regulaator. Lõppude lõpuks võimaldab CDS turgudel kaubelda kellegi teise kindlustusega, mida me arusaadavatel põhjustel ühegi teise kindlustuse puhul ei luba. Eile hommikul oli uudiseid ka regulaatorite tungimisest Prantsuse pankadesse maksupettuste uurimisel.
USA pankade kohta rõhutasid Fedi Barri tunnistused üleeelmisel päeval tema tekstis juba avaldatud punkte ja lisasid vähe uut. Wall Street Journal võtab selle kokku järgmiselt: „Kuidas pangajärelevalve ebaõnnestus: majandus muutus, regulaatorid mitte – järelevaatajad ei pööranud piisavalt tähelepanu võlakirjade väärtuse languse ja hoiuste põgenemise riskidele. Sotsiaalmeedia ja nutitelefoniga müük tegid selle hullemaks”, lisades tsitaadi: Järelevalveprotsess ei ole arenenud kiireks otsuste tegemiseks. See keskendub järjepidevusele kiiruse üle. Kiiresti arenevas olukorras ei ole süsteem nii hästi kavandatud, et sundida kiiresti muutusi. Niisiis, nad ei lõika isegi õigeid päid maha(?)
Financial Timesis kaitseb Martin Wolf keskpanku, väites, et rahapoliitika ei ole selles panganduskriisis ainuüksi süüdi. Mis on tõsi, kuigi see mängis vaieldamatult suurimat üksikrolli. Seejärel lisab ta: “On ekslik arvata, et meie finantssüsteemide ja majanduste tõrgetele on lihtne lahendus.” Mis on ka tõsi – seega Hydra. Vähemalt tunnistab ta, et on süsteemseid tõrkeid – kui palju näete seda muus finantsmeedias ja turukommentaarides?
IMF mõistab, et asjad muutuvad. Nad andsid just välja “RAHAPOLIITIKA ÜMBERMÕTTES MUUTUVAS MAAILMAS” (tähised, nii et see peab olema oluline!), mis väidab: “Pärast aastakümneid kestnud vaikust on inflatsioon tagasi; selle vastu võitlemiseks peavad keskpangad oma lähenemisviisi muutma. Majanduse rahateooria on koosnenud pigem erinevatest koolkondadest kui ühest ühtsest mudelist. Kõik need koolid rõhutavad erinevaid inflatsiooni juhtivaid jõude ja soovitavad konkreetset poliitilist vastust. Erinevad ajad on tekitanud erinevaid väljakutseid ja igaüks nõudis oma poliitilist lähenemist. Tore, et IMF tunnustab lõpuks mitut rahateooria koolkonda. Kuid paber loetleb meie praegused probleemid, enne kui jõutakse järeldusele, et nende lahendamiseks keskpangad peaksid naasma rahapoliitilise lähenemisviisi juurde, mille keskseks prioriteediks on inflatsiooniootuste stabiliseerimine” – ütlemata *kuidas*. Niisiis, ‘Mine tapa hüdra, Herakles!’
Kuna Aussie THI andmed näitasid eile negatiivset üllatust 6,8% aastas võrreldes oodatava 7,2%ga – nii et kas RBA võib aprillis mõõga tuppe pista? –, on uus sõnum, et keskpangad jätkavad tõusu, kui andmed seda kinnitavad. kasutage akronüümilist likviidsustoetust, et vältida samal ajal panganduskriisi. Teisisõnu, hübriidpoliitika Hydraga tegelemiseks.
Ometi tekitab see ka igasuguseid probleeme, sest keskpangad hakkavad paratamatult sekkuma kas sügavama moraalse riski või kapitali jaotamise otsustesse ajal, mil nad ei suuda isegi intressimäärasid ega finantsjärelevalvet õigesti teha. Need poliitmajanduslikud valikud langevad tõenäoliselt relvade ja või (või kassivideote) vahel, kuna Hiina, kelle valitsev ideoloogia mõistab nii finantseerimist kui ka “fiktiivset kapitali”, juhib teed.
Selle kohta kuulis Kongress eile teist sama tähenduslikku tunnistust kui Barri oma. Relvajõudude ühendkomitee sai teada, et USA mereväe logistika on atrofeerunud ja on hüljeste transpordi valmisolekust põlvkonna võrra maha jäänud, kogu kõnealune otsast lõpuni kütusesüsteem, USA laevaehitus on liiga aeglane ja uute laevade ostmine avatud turult ei ole lahendus. Kongress oli sümpaatne. Võimalik arve võib olla astronoomiline. Ilma selleta ei saa USA jäädavalt hegemooniliseks jääda.
Juhtumisi näeb ka eilne Financial Times, et Janan Ganesh väidab, et hoolimata meie kogetavast geopoliitilisest kriisist ei loobu lääne valijad – või vähemalt eurooplased – oma rahutoetusest, sest valijad eelistavad relvi võile. Ta järeldab: “Valitsused peavad otsustama pensioniea siin ja mereväe laevastiku vahel. Õigemini valijad seda teevad. Kui nad lähevad nii, nagu ma kardan, on see õigustatud ja arusaadav demokraatlik valik. Aga siis oli ka sõdadevaheliste aastate sisemine pööre. Teine maailmasõda juhtus osaliselt seetõttu, et Saksamaa ja Jaapan ei uskunud, et USA, kes oli lasknud oma kõval võimul põlvkonda otsa saada, suudaks neile vastu seista… Nõrkus on provokatiivne, kõlab klišee. Kuid kodus tuleb jõu eest maksta. Muidugi on meil küllaga rääkivaid päid, kes viitavad sellele, et isegi lääne tugevus on ka provokatiivne.
Need probleemid voolavad tagasi turgudele, isegi kui enamik neist ei ühine. Näiteks kui naftaturud kõiguvad metsikult (mille kohta vaadake meie Joe DeLaura viimast energiaväljavaadet „Energiakindlus müüriga ümbritsetud maailmas”, mis kutsub üles „Keskendu tulevikule!”), kajab FinTwit endiselt ekslikult “USA dollari hegemoonia lõpp”, mis tähendab turukaost vähesel määral.
Jällegi lubage mul rõhutada seisukohta, et USA dollar jääb ülemaailmse reservvaluutana vaidlustamata. Kuid lubage mul veel kord rõhutada, et kui näeme jätkuvalt suuri arenevaid turge ja toormetootjaid USA dollarites arveldushinnaga de facto vahetustehingutele üleminekut, võib aja jooksul tekkida suurenev tasakaalustamatus ülemaailmsete dollarite pakkumise ja tegeliku väärtuse vahel füüsiline nõudlus nende järele. Dollar võib hüpoteetiliselt muutuda Euroopas ladina keeleks – endiselt lingua franca, kuid seda ei kasutata kunagi igapäevases suhtluses. USA abinõu ei oleks loogiliselt *ei* madalamad määrad ja QE, nagu ütlevad õnnelikud panustajad.
Kuid isegi kui ostate selle pikemaajalise stsenaariumi, on see ikkagi Hydra. Lähiajal on vahetuskaubandus väga ebaefektiivne. Kui “dollaride puudumine” tähendab, et Saudi Araabia kogub varasid pigem Hiinas või Keenias kui USA-s, siis edu neile nende USAga seotud valuuta puhul. Kui see kõik tähendab nõrgemat dollarit ja kõrgemat riigikassa tootlust, mis on küsitav, tähendab see ka kõrgemat ülemaailmset inflatsiooni ja suuremat finantsturbulentsi ning seega ka nõudluse kokkuvarisemist end kaitsvate toorainete eksportijate järele. Veelgi enam, loogilise lõppmänguna on Michael Pettis pikka aega väitnud, et USA-l oleks parem ilma oma globaalse reservvaluuta rollita, mis võimaldab kõigil teistel majandustel oma liigsed säästud selle peale visata, suurendades USA võlga või mitterahalist tööpuudust. USA eemaldumine tähendaks, et Jaapan, Hiina, Saksamaa jne ei suudaks nii palju säästa ja sinna eksportida.
Nagu Pettis ka märgib, on tee selle ülemaailmse tasakaalustamise saavutamiseks finantsregulatsiooni suurendamise, mitte tariifide kaudu: peatage kapitalivood ja peatuvad ka vastupidised kaubavood. Kas see on viis meie ülemaailmse hüdra tapmiseks, nagu kreeka müütides, kus Herakles ja tema vennapoeg Iolaus lõikasid maha iga pea ja kütsid haava põleva tõrvikuga, enne kui uued said tagasi kasvada?
Loomulikult ei tundu meie finantssüsteemi põleva tõrviku rakendamine olevat plaanis ja see tekitaks turu eepilise volatiilsuse. Tõenäolisemalt näeme fiskaal-, raha-, regulatsiooni- ja tööstuspoliitika sulandumist, st uut merkantilismi – kuid see tee tähendab ka geopoliitilisi ja geomajanduslikke pingeid, mis nihkuvad tagasi turgudele.
Lühidalt öeldes on rahvusvahelises poliitökonoomias Hydras alati kaks uut pead iga inimese kohta, mille me ära lõikame. Teesklemine, et 2020., 2008., 1971. või 1913.aasta eelne viis lihtsalt lahendada kõik meie globaalsed probleemid, on hiiglaslik müüt.
