Ajast, mil Julius Caesar pani pärgamendile oma „Commentarii de bello Callico“ („Märkmeid Gallia sõjast“) aga küllap juba varemgi on võitjad kirjutanud endile ajaloo, mida uued ajaloolaste põlvkonnad on sunnitud parandama või siis on võitjate seisukohad läinud ajalukku igavesti lonkavate arusaamadena inimestest ja ühiskonnast.

Inimese tajumehhanism on valiv ja kaitseb alati omaenda mina. Mina-kaitse aga käsib öelda-kirjutada: tegin sel ajal oma rahvaga väärt tegusid. Tulevased põlvkonnad, hinnake meid!

Sellisel juhul mugandub ajalugu sobilike valede ladestuseks. Ühiskonnal pole aga ajalooga, millest sobimatud tõed välja roogitud, õieti midagi peale hakata. Sealt sillutatakse tee suurtele valedele.

Üks mis valede ja võltsingute maardlaks saanud, on II maailmasõda, eelkõige selle põhjused ja põhjustajad. Algul tundus, et valetamine on nõukogude ajaloolaste prerogatiiv. Nende eriline eesõigus määratleda kokkuleppeline ajalookäsitlus.

Mida rohkem sellekohast kirjandust, ajaloodokumentaalfilme ka läänest tulnud ja loetud-vaadatud, seda enam tabad käsitluste ühtset alust—kõiges on süüdi kaotajad. Et sõja tegelikke põhjusi varjata, on sündmusi tundmatuseni moonutatud, tähtsaid sündmusi maha vaikitud ja mitteolulisi paisutatud. Liidud, mis tekkisid, lagunesid ja taas tekkisid. Kõiki nende sündmuste sisulisi tagamaid nägemata või näha soovimata. Rabav on olnud selle sõja alguse kohta levitatud valetamise suurus ja massilisus. Nii idas kui läänes. Tekib tunne, et paljudele oli seda valetamist väga vaja. Võitjate ajaloo kõrval on aga ajalugu, nagu ta oli. Selle sõja ilmselt määrava asjaolu avalikustamine on aga lükatud aastasse 2017 !!!

See, et võitjad kirjutavad ajaloo on väga õige tähelepanek – meenutagem, kas või seda, mida me õppisime koolis, kui elasime “vabatahtlikult” Nõukogude Liidus. Ja ajalugu kirjutatakse just nii nagu sobib nendele, kes on võimul (antud juhul siis võimu kindlustamiseks Uut maailmakorda loomas rahavõimu läbi).

Loomulikult ei tähenda see seda, et poleks võimalik ise tõde välja uurida materjale otsides ja lugedes, aga infotulvas võtab see tohutu aja ja energia ning eelkõige peaks olema eriline huvi tõe väljaselgitamiseks. Aga praegune maailmakord on loodud nii, et sa pead hoopis nagu ori tööd rabama.

Kas ja millal ja kui paljudel on võimalik tõde uurida? Põhivoolu meedia loputab kõigi ajusid nii, nagu sobilik võimuritele. Arvestades seda, et võib-olla ainult 20 % inimestest üldse nendel teemadel mõtlevad, siis ongi olukord, kus neile, kes põhivoolu meedia ja inimeste arvamustest hoolimata midagi muud julgevad välja öelda, soovitatakse minna ravile, kehvemal juhul pannaksegi ravile.
Aga kunagi tõde ikkagi selgub……..

*****

I maailmasõda ei soovinud keegi, ometi ta algas. Hirmunud valitsejad tegid meeleheitlikke katseid sõda peatada. Asjatult. Kõik olid selles sõjas süüdi aga süüdlaseks jäi üks: Saksamaa, sest ta kaotas.

Kui 11. novembril 1918 Compiègne´i metsas salongvagunis vaherahule alla kirjutati, tähendas see, et kaotajale Saksamaale dikteeritakse peagi tingimused, mida ta peab täitma. Versailles´s need dikteeritigi. Mis toimus aga Versailles’ rahukonverentsil tegelikult. Vastupidi varasematele rahvusvahelistele tavadele ei toimunud Versailles’ rahukonverentsil suulisi läbirääkimisi võitjate ja kaotajate vahel.

Sõja kaotanud Euroopa keskriigid (Austria, Bulgaaria, Ungari ja Türgi) ei olnud konverentsil esindatud ja neile esitati allkirjutamiseks juba valmis rahulepingud. Keskriikide Saksamaa esindajaid Versailles’ lossi istungitesaali ei lubatud. Sakslastelt nõuti rahulepingu sätete tingimusteta aktsepteerimist, vastupidisel korral ähvardati jõu kasutamisega. Rahulepingu koostamise ajal hoiti Saksamaad blokaadis, mis jätkus ka peale lepingule alla kirjutamist ja saksa rahva silme ees seisis pidevalt näljasurma ähvardus. Versailles’ lepinguga kehtestati Saksamaale järgmised tingimused:

1. Võtta Saksamaalt ära talle seni kuulunud alad ja anda:

   Elsass-Lotring – Prantsusmaale;

   Eupen-Malmedy – Belgiale;

   osa Ida-Preisimaast liitlastele, hiljem liita see Leeduga;

   Põhja-Schleswing – Taanile;

   Hultesneri maad – Tšehhoslovakkiale;

   Lääne-Preisimaa, Poseni ja osa Ülem-Sileesiast – Poolale; Seda Poolale loovutatud ala nimetati hiljem “Poola koridoriks”, kuna see jagas Saksamaa kahte ossa.

2.      Anda Danzigile Rahvasteliidu kaitse all vabalinna staatus;

3.      Allutada Saarimaa 15 aastaks Rahvasteliidu alluvusse ;

4.      Anda Reini vasakul kaldal olnud Kehl, Koblenz ja Köln liitlastele;

5.      Allutada Saksamaa kolooniad Rahvasteliidule;

Versailles’ lepingu põhjal pidi Saksamaa loovutama (ilma kolooniateta) 70 579 km² oma maast ja andma ära 6,5 miljonit elanikku. Hüvitama sõjakahjud ja maksma võitjariikidele 233 miljardit kuldmarka reparatsioone. Kuna ta aga ei suutnud seda tohutut summat maksta, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia ka veel Düsseldorfi ja Ruhri alad.

Kõik need asjaolud ühtekokku olid seemneks, kust kasvas välja uus sõda. Aja jooksul moodustasid need faktid kohutava poliitilise relva, mis hiljem andis Hitleril võimaluse õigustada saksa rahva ees igat lepingurikkumist ja vägivallategu. Versailles’ rahulepingu kohta ütles hiljem USA president Herbert Hoover:

„Versailles’ kägistati õiglus ja õigusmõistmisest sai ebaõiglus.“

Liitlaste – Inglismaa ja Prantsusmaa poolt Saksamaale esitatud meeletute nõudmiste kohta kirjutas Winston Churchill:

“Selles diktaadis leidis väljendust võitjate viha, aga ka võitnud rahvaste võimetus mõista, et ükski sõja kaotanud rahvas või ühiskond ei suuda iialgi maksta kontributsiooni, mis korvaks kõik sõjakulud. Liitlased aina kinnitasid, et nad pigistavad Saksamaalt välja viimase mahla.”

Üks Versailles’ diktaadi eest vastutajaid, Prantsuse tollane president Clemenceau ei salanud:

“See on tasumise päev, mida me pool sajandit oleme oodanud. Tasumise päev on tulnud.”

Versailles’ toimunu ei olnud rahu, vaid uue sõja algus. Ka üks sellele lepingule alla kirjutanud, marssal Forch on hiljem öelnud:

“See ei ole rahu, vaid kahekümneaastane vaherahu.”

Oli loodud ideaalne pinnas sakslaste rahvustunnetel baseeruva ideoloogia sünniks ja avantüristist Hitleri võimuletulekuks. Selle kõige ämmaemandaks said aga just liitlased. Maatasa surutud saksa rahvas puhkesid hüsteeriani ulatuvad kired – “Ein Reich, ein Führer, ein Nation.” Kõik see, mis edasi toimus on teada.

Enamus saksa rahvast oli aga veendunud, et tegelikult ei kaotanud Saksamaa 1918. aastal sõda, sest Entente’ väed Saksamaad ju ei okupeerinud.

Versaillesi rahu järgi lammutati Saksamaa tükkideks. Saksa rahvas oli tehtud kerjusteks. Kõik teenitu läks Wall Streetile (millal see Saksamaaga sõdis, et praktiliselt kõik reparatsioonid enda tasku pistis, või sõdisid juudid Saksamaaga? Tõlk) ainuüksi protsentide maksmiseks. (kas tuleb tuttav ette?) Saksamaal oli kuus miljonit töötut – iga kümnes inimene.

1930. aastal hääletas saksa kommunistide poolt, kes NSVLiidule allusid, 4,5 miljonit inimest. Hitleri poolt anti 6,5 miljonit häält. Kuid Wall Streeti pankuritel oli ükskõik, peamine, neil oli vaja ära koristada NSVLiidust Stalin. Kuna seda ei suutnud teha Trotski, siis oli neil ükskõik kas seda teeb Hitler, või saksa kommunistide juht Tellmann. Wall Streeti pankurid (internatsionaalne finantsmaffia, juudid) rahastasid nii Tellmanni kui Hitlerit. Hitler tegi oma protsendita raha, mis saigi tema „surmapatuks”, kus Stalin oli tema kõrval paipoiss. See raha tõstis hetkega riigi vaesusest välja, kaotas koheselt tööpuuduse, võimaldas 5 aastaga maksta kõik võlad – reparatsioonid, tegi Saksamaast rikkaima Euroopa riigi.

Saksa juhtkond ei unistanud sõja vallapäästmisest, küll aga unistasid sellest rahvusvahelised pangandustegelased ja relvatöösturid, samuti Nõukogude Liit. Ilmselt mitte küll maailmasõjast aga konfliktist siiski. Ja pakkus Saksamaa inglastele nii enne sõda kui ka korduvalt sõjavältel vaherahu ilma mingite imelike klausliteta. Seda ei võetud vastu ja sõjategevus hoopis laienes.

Sõda iseenesest on väga tasuv tegevus nii relvatöösturitele, krediidiasutustele – juhul kui nad ise eemale jäävad. Samuti on sõda tõhus vahend sotsiaalse ja poliitilise kontrolli säilitamiseks suure inimhulga üle. Sõjaseisukorda on võimalik ära kasutada selleks, et mõjutada inimesi heaks kiitma selliste institutsioonide loomist, millega nad tavaolukorras ei lepiks.
Eesti üks tuntumaid sõjaajaloolasi Mati Õun: “Mulle tundub üha enam, et II maailmasõja põhitsenaariumid pandi paika Euroopa ja Ameerika finants- ning tööstusgeeniuste poolt ammu enne selle sõja algust. Uus maailmasõda valmistati ette Venemaal ja see ettevalmistustöö käis rahvusvahelise kapitali ühisjõududega.“
Saksamaale määrati tohutud reparatsioonimaksud, mida sõjast laastatud Saksamaa poleks mingil juhul jõudnud välja maksta. Kuna nii ka juhtus, hõivas Prantsusmaa karistuseks Düsseldorfi ja teised Ruhri piirkonna linnad, pannes Saksamaa veel raskemasse majanduslikku olukorda.

Saksa rahval, maal ja ka Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterparteil NSDAP-l olid rasked ajad. 11. jaanuaril 1923 hõivasid Prantsuse ja Belgia väed Ruhri piirkonna. Ruhri piirkonna hõivamise ettekäändeks sai Saksamaa reparatsioonikohustuse mittetäitmine. Ruhri piirkonnaga seonduv kävitas hüperinflatsiooni ja põhjustas massilise tööpuuduse.

*****

Tegelikult võiks igaüks ikkagi mõelda, mis idee Hitler lahti lasi, et rahvusvaheline kapitalism seda seniajani niiväga kardab. Näeme ju kasvõi Palestiinas okupatsiooni ja genotsiidi. Afganistanis või Iraagis, vm. Kesk-Ameerika riigis või Aafrikas või Venemaal toimuvast, et ei genotsiid, inimõiguste puudumine, tapmine, vms. kapitalismi tegelikult suurt ei ärrita, pigem nad tegutsevad rahulikult samas liinis isegi. Järelikult oli midagi muud.

See, mida nii-väga kardetakse on % -ta PANGALAEN ,10-ks aastaks, mida Aadu jagas eraisikutele ja väikeettevõtjatele!

Samuti RIIKLIK kontroll niinimetatud “pankrotimeistrite ” üle, see oleks liigkasuvõtmise lõpp ja sedasama lihtsat asja kardab sionistlik pangandus ja majandus, nagu vanakurat välku. Rahvusvahelised pankurid taipasid et kaotavad kaks peamist riiki: NSVLiidu ja Saksamaa. Seda ei saanud nad lubada. Kohe peale Hitleri võimule tulekut, 1933aasta augustis, oli kokku kutsutud kiireloomuline Juutide Ökonoomiline Kongress Hollandis. See Kongress oli spetsiaalselt kokku kutsutud, et organiseerida üleilmne juutide ökonoomiline sõda Saksamaa vastu – boikott sõjakuulutus. Kongressil esines ameerika miljardär, juut Untermaier, kes kuulutaski juutide üleilmse sõja Saksamaale 1933 aastal välja. Juutide jaoks polnud asi vabatahtlik. Iga juut, kõikidest riikidest, oli kohustatud tekitama Saksamaale ja tema esindajatele kahju. Vastasel juhul jäeti see juut ilma enda juutide ühiskonna toetusest. Aškenazide esimene sõjakuulutus Saksamaale (majanduslik) oli 1933. aasta 24. märtsil, millele Saksamaa vastas sama aasta 28. märtsil boikotiga juudi kaupadele.
Põhiliseks probleemiks oli Saksamaa iseseisev rahanduspoliitika.
1939. aasta 3. septembril alanud nn kummaline sõda läänerindel oli seotud sellega, et peeti läbirääkimisi rahanduspoliitika teemal. See teema on samuti 2017. aastani arhiivides suletud.
Hitleri kulla-, laenu- ja intressipoliitika tähendas ränka hoopi Euroopa majandussüsteemile. Inglise börsi isandad aimasid ohtu oma taotlustele otsustada nii siseriikliku kui ka rahvusvahelise kaubanduse üle. Nad nõudsid, et Saksamaa taastaks intressiorjuse või muidu ta hävitatakse sõjaga. Londoni ja Berliini salajased läbirääkimised venisid mitu aastat.
Juba varem augustis 1933 ähvardas Sionistliku Maailmaorganisatsiooni president Samuel Untermayer Saksamaa purustada, kui tolle majanduspoliitika peaks jätkuma (NY Times, 7.aug. 1933).

Mis toimus Venemaal 1917 – 1939 ?

Venemaal hakati juba 1917. aastal jagama kuklalaske klassivaenlastele, kelleks oli vene intelligents, tsaari ohvitserid, kulakud, vaimulikud, trotskistid ja kõik need, kes polnud rahul nõukogude võimuga.

Venemaal oli sündinud jõud, mille kohutavust kogu selle tervikus ei ole suudetud tänaseni mõista. Kui peale tsaarivõimu kukutamist võimu võtnud Ajutise valitsuse peaminister Aleksander Kerenski 1917. aasta 3. novembril (21. oktoobril) võimust loobus, võtsid võimu üle bolševikud, kelleks olid: pooljuut Vladimir Lenin, juudid Lev Trotski (õieti Leiba Brons-tein), Grigori Zinovjev (õieti Gerson Radomõlski), Lev Kamenev (õieti Rosenfeld), Grigori Sokolnikov (õieti Brilliant), Jakov Sverdlov (õieti Jankel-Aron Solomon), Moisei Uritski (õieti Boetski), Feliks Dzeržinski (õieti Rufin) , kriminaalist gruziin Jossif Stalin ja venelane Andrei Bubnov.

Lenini tsitaat: “Me ei tohi end oma võitluses lasta takistada põhimõtetest. Me peame valmis olema kasutama ükskõik missuguseid võtteid, valesid, ebaseaduslikke meetodeid ja kavalust … Kui töölised ja talupojad ei võta omaks sotsialismi, siis ei ole mõtet kasutada sõnu, tuleb kasutada vägivalda … Kui me kommunismi teostamise nimel peaksime hävitama kas või 9/10 elanikkonnast, siis me ei kõhkle seda tegemast. Parem on hävitada 100 süütut, kui lasta pääseda ühel süüdlasel.(!)…Vägivald on möödapääsematu ja vajalik!”

http://viisnurga-varjus.blogspot.com/

*****

Karl Marx: „Kõik kes on meie vastu, on inimrämps ja tuleb hävitada!“

Lenin: “Kui me kommunismi teostamise nimel peaksime hävitama kas või 9/10 elanikkonnast, siis me ei kõhkle seda tegemast!“

J. V. Stalin: „Ei saa luua uut inimest, ilma vana hävitamata“

Tarand: “Kui püssi kätte saaks laseks kõigile natsionalistidele kuklasse augu!”

Robert Kallasmaa: „„rahvuslastega“ jutt lühike – augu äärde ja kuklalask!“

Kristina Kallas: “Eesti riigi ülesandeks ei peaks olema eestlaste heaolu tagamine, nende identiteedi ja keele toetamine”

Kaljulaid: „I hate them”

Alexander Grau: „Esimest korda ajaloos on saanud võimalikuks olla hedonist, kes rahuldab kõiki oma kapriise ja samal ajal pidada end ümbritsevast üleolevaks moraalitsejaks“.

*****

Vene riik võeti sellesama käputäie rahvuse poolt veriselt üle.

Sellise jõugu juht lihtsalt PIDI vabamüürlane olema! Jõugu nimekiri täpsustusega
1917 Poliitbüroo

NAME NATIONALITY
Bronstein (Trotsky) Jew
Apfelbaum (Zinovief) Jew
Lourie (Larine) Jew
Ouritski Jew
Volodarski Jew
Rosenfeldt (Kamanef) Jew
Smidovitch Jew
Sverdlof (Yankel) Jew
Nakhamkes (Steklof) Jew
Ulyanov (Lenin) Russian
Krylenko Russian
Lounatcharski Russian

Rahvakomissarid

MINISTRY NAME NATIONALITY
President Ulyanov (Lenin) Russian
Foreign Affairs Tchitcherine Russian
Nationalities Djugashvili (Stalin) Georgian
Agriculture Protian Armenian
Economic Council Lourie (Larine) Jew
Food Schlichter Jew
Army & Navy Bronstein (Trotsky) Jew
State Control Lander Jew
State Lands Kauffman Jew
Works V. Schmidt Jew
Social Relief E. Lelina (Knigissen) Jewess
Public Instruction Lounatcharsky Russian
Religions Spitzberg Jew
Interior Apfelbaum (Zinovief) Jew
Hygiene Anvelt Jew
Finance Isidore Goukovski Jew
Press Volodarski Jew
Elections Ouritski Jew
Justice I. Steinberg Jew
Refugees Fenigstein Jew
Refugees (assist.) Savitch Jew
Refugees (assist.) Zaslovski Jew

Keskkomitee

NAME NATIONALITY
Sverdlov (president) Jew
Avanessof (sec.) Armenian
Bruno Lett
Babtchinski Jew
Bukharin Russian
Weinberg Jew
Gailiss Jew
Ganzburg Jew
Danichevski Jew
Starck German

.

Kohane on ära märkida inimeste nimed, kes olid plommitud vagunis, keda ‘toodi’ Šveitsist Venemaale 1917 ”elu uueks looma” : Lenini ja kaaslaste reis plommitud vagunis.

.
Kuna 1917. aastal viibisid Saksamaa keisririik ja Venemaa veel sõjaseisukorras, siis suunati Euroopas (neutraalses Šveitsis) emigratsioonis olevad Venemaa sotsiaaldemokraadid läbi Saksamaa kinnises, nn plommitud vagunis, mis ei võimaldanud neil sattuda Saksamaa territooriumile, kus oleks Saksamaa võimud pidanud nad sel juhul vastavalt seadustele interneerima.
.
Nn plommitud vagunis viibisid: Vladimir Iljitš Uljanov, Nadežda Krupskaja, Georgi Ivanovitš Safarin (Volodin), Moissei Motkovitš Haritonov, Grigori Aleksandrovitš Usievitš, Saara Naumovna Ravitš (Равич Сарра Наумовна), Abram Avtšilovitš Skovno (Сковно Абрам Авчилович), Stepan Ovsejevitš Radomõslski (Радомысльский Степан Овсеевич), Nadežda Mihhailovna Sljussareva (Слюсарева Надежда Михайловна), Maija Zelikhovna Abramovitš (Абрамович Майя Зеликовна), Ilja Davidovitš Miringhof (Мирингоф Илья Давыдович), David Morduhovitš Rosenblum (Розенблюм Давид Мордухович), Fanja Grebelskaja (Гребельская Фаня), Ovsei-Geršen Aronovitš Radomõslski (Zinovjev) Радомысльский (Зиновьев) Овсей-Гершен Аронович), Grigori Jakovlevitš Brilliant/ Sokolnikov (Бриллиант (Сокольников) Григорий Яковлевич), David Sokratovitš Suliašvili (Сулиашвили Давид Сократович), Inessa Moissejevna Armand, Valentina Sergejevna Mortotškina (Морточкина Валентина Сергеевна), Anna Jevgenjeva Konstantinovitš (Константинович Анна Евгеньевна), Jelena Feliksovna Kon (Кон Елена Феликсовна), Mihhail Grigorjevitš Tshakaja (Цхакая Михаил Григорьевич), Zlata Evovna Radomõslskaja (Радомысльская Злата Эвовна), Björk Rivkin (Ривкин Бэрк Осерович), Mihhail Vulfovitš Hoberman (Гоберман Михаил Вульфович), Johann Arnold Linde (Линде Иоганн Арнольд Иоганнович), Marija Jefimovna Miringhof (Мирингоф Мария Ефимовна), Semjon Gerševitš Peinenson (Пейнесон Семен Гершевич), Bunja Hemovna Pogonskaja (Погонская Буня Хемовна), Meer Kivovitš Aizenburd (Айзенбурд Меер Кивович).

Although Lenin is described as a “Russian,” in fact he was a mixture of various nationalities. It is likely that he was one-quarter Russian, one-quarter German, one-quarter Jewish and at least one-quarter Kalmuck (Mongol), which accounts for his Mongol appearance. Various authorities allege that his wife, Nadezhda Krupskaya was a Jewess and that her family spoke Yiddish in the home.

*****

1918. aastal alustas revolutsioonitules sündinud punane Venemaa relvade jõul endiste impeeriumimaade ühendamist Venemaa külge. Punase Venemaaga ühendati Ukraina, Valgevene ja Kaukaasia ning Kesk-Aasias – Turkestan, Horezm ja Buhhara. Austria-Saksamaa suhete eeskujul tulnuks seda nimetada anšlussiks. Ühendamata jäid (esialgu) Soome, Eesti, Läti, Leedu, pool Poolat ja Bessaraabia. Kuid läänemaailm kõike seda just nagu ei märganudki…

Läänemaailmale jäi märkamata ka enam kui kahe miljoni Nõukogude Liidu moslemi genotsiid. Tšetšeeni vabadusvõitlejad, keda praegu mõnes lääneriigis ja Venemaal terroristideks nimetatakse, on nõukogude GULAGi üleelanute lapselapsed.

Paraku kogu seda “superanšlussi” läänemaailm peaaegu et ei teadvustanud, just nagu poleks neid maid olnud… Kuigi tegemist oli viie miljoni ruutkilomeetri suuruse maa-ala vägivaldse ühendamisega Venemaa külge, mis võrdus 60 Austria pindalaga. Selle ühendamise käigus tapeti neil ühendatavatel aladel organiseeritud nälja ja massimõrvadega 22 protsenti bolševike võimu alla sattunud maade elanikest. Sadu tuhandeid suleti koonduslaagritesse.

Tihti kaldutakse arvama, et Nõukogude Venemaa ekspansiivne välispoliitika oli kommunismi vili ja et vene rahvas tervikuna on rahuarmastaja. Kuid heites pilgu ajalukku näeme, et tegelikult oli kommunism vaid Venemaa maailmavallutuse eesmärkide üheks suuri- maks elluviijaks.

Vene enamlaste eesmärkide kohta annab kõige paremini selgust Punaarmee rajaja Lev Trotski ütlus:

”Kui revolutsioon võidab, me tükeldame Venemaa ja tema hauarusudel kinnitame sionismi võimu ning saame selliseks jõuks, mille ees kogu maailm põlvitab. Me näitame, mis on tõeline võim. Terrori ja veresaunadega me idioodistame täielikult vene intelligentsi, viime ta looma seisundisse…”

Engelsi õpetuse järgi pidi maailmarevolutsiooni eelduseks olema riikide üleüldine kurnatus, mis pidi looma tingimused töölisklassi lõplikuks võiduks. Seda õpetust asus teostama Lenin, soovides, et Venemaa oleks Esimeses maailmasõjas kaotaja, et seejärel muuta “imperialistlik” sõda ülemaailmseks kodusõjaks. Kui aga selgus, et Esimene maailmasõda ei muutunud ülemaaliseks kodusõjaks, tuli Leninil leppida miinimumprogrammiga ning rebida kapitalismi küljest Venemaa, et kasutada seda baasina revolutsiooni arendamiseks teistes maades, õhutades nende maade proletariaati astuma relvaga oma maa kodanluse vastu. Kuid nähes, et ka ülemaailmset proletariaadi revolutsiooni ei toimu, tegi Lenin mõnes mõttes prohvetliku järelduse: maailmarevolutsioon saab toimuma teise imperialistliku sõja tagajärjel.

Nii tegid kommunistid veel enne Esimese maailmasõja lõppu panuse tulevasele maailmasõjale. Lenin tegi nüüd kõik selleks, et see sõda algaks. Selleks tuli alles loodav riik majanduslikult ja rahvas psühholoogiliselt sõjaks ette valmistada. Kõik edasine toimus ülemaailmse proletariaadi võidu nimel.

Kommunistide poolt Venemaa laostunud majanduse kohta ütles Lenin, kes enamuse aja oma elust elas välismaal ja tundis Läänt paremini kui Venemaad: “…Lääne kapitalistid tulevad meile appi ja teevad kõik selleks, et tugevdada Nõukogude Venemaa majandust. Nende vahel tekkiv konkurents sunnib neid meile kõike müüma odavamalt ja kiiremini.”

Ja kui Lenini idee järgi kommunistide poolt alustatud kolm aastat kestnud kodusõda Venemaa majanduse katastroofi äärele viis, palusid kommunistid eesotsas Leniniga USA-d: “Ameerika, toida meie näljased!” Ja heasüdamlik Ameerika toitis. Ameerika tollase presidendi Hooveri poolt loodi “Ameerika abi administratsioon” (ARA), mis päästis kümnete miljonite venelaste elud. Kuid milline oli kommunistliku Venemaa tänu? President Hooveri organisatsioon kuulutati “ameerika imperialismi spionaažiorganisatsiooniks”, mis olevat Venemaa üle külvanud spioonide võrguga…

Sõlminud kahekümnendatel rahulepingud Eesti, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Soome ja Türgiga, vabandas Lenin neid tehinguid oma partei ees sellega, et “Nõukogude Venemaa vajavat hingetõmbeaega”. Kuid oli veel üks põhjus.

Venemaa, mille bolševikud olid uputanud verre, raputas end järsku meeletus katses, et heita endalt kommunistlik diktatuur. Revolutsiooni “hällis” – Piiteris hakkasid streikima töölised, kes nõudsid vabadust ja leiba. Bolševikud surusid küll tööliste väljaastumised veriselt maha, kuid töölistele tuli appi Balti laevastiku eskaader. Kroonlinna madrused – needsamad, kes olid aidanud Leninil ja Trotski võimule tulla, nõudsid nüüd nõukogude puhastamist kommunistidest. Kogu üle suure Venemaa veeres talurahva rahutuste laine. Tambovi metsades lõid talupojad hästi organiseeritud, kuid halvasti varustatud antikommunistliku armee.

Nõukogude vägesid juhtinud M. Tuhhatševski, kelle väed võitluses Poola vastu olid Varssavi all häbistavalt puruks löödud, asus nüüd oma strateegilist lüüasaamist oma rahva verega maha pesema. Tuhhatševski metsikused Kroonlinnas põhjustasid hiljem legende. Talupoegade koletust hävitamisest Tambovi kubermangust sai üks süngemaid lehekülgi inimkonna ajaloos.

Kommunistide võimuletulekuga oli Venemaal loodud maailma jõhkraim hävitussüsteem. See süsteem rajas Lenini juhtimisel esmakordselt Euroopa mandril GULAGI. Juba 1920. aastal oli Nõukogude Venemaal üle kolmesaja koonduslaagri. ( vt. kaarti)

Sunnitöö- ja erilaagrid Nõukogude Venemaal aastatel 1931 kuni 1960

http://web.archive.org/web/20160419024438/http://www.hot.ee/lvpfoorum/laagrid.htm

GULAG oli juutide rajatud ning valitsetud organisatsioon. NSVL Paranduslike Töölaagrite Peavalitsuse (GULAG) juhtkond koosnes 1936. aastal üheksast inimesest (Berman, Firin, Kogan, Finkelštein, Pogrebinski, Sabo, Bolin, Serpuhovski, Mezner), kes kõik eranditult olid juudi rahvusest – seega oli kogu hiiglaslik GULAG ainult juutide juhtida.

Üks jõhkramaid neist oli Solovki sunnitöölaager, mis loodi 1923. aastal seoses Valgemere kanali ehitusega. Üldse tegutses nõukogude Venemaal ligi 70 aastat järjest, s.t. kuni selle “kurjuse impeeriumi” kokkuvarisemiseni mitusada sunnitöö ja erilaagrit, kus peeti kinni kokku umbes 18 miljonit inimest.

1918. aasta 24. jaanuaril teatas Lenini, et „tõelise terrorini on veel hulk maad”. 26. juunil 1918 andis ta korralduse laiendada “revolutsioonilist terrorit”, mille alusel tulid kõik revolutsioonile vastupropaganda tegijad hukata. Samal ajal oli Leninil õnnestunud enamlaste ridadesse tuua 1 400 000 juudi rahvusäärmuslast, kellest enamus töötas TŠEKAs. Neile oli antud tegutsemiseks täielikult vabad käed. Lenini arvates ei kõlvanud venelased terrorit korraldama, kuna nad olla liiga heatahtlikud. Lenin kirjutas: “Need juudi elemendid mobiliseeriti sabotööride vastu. Nõnda õnnestus meil revolutsioon kriitilisest seisust päästa.”

Pankur Jakob Schiff andis Lev Trotskile enamlaste võimuletuleku organiseerimiseks 20 miljonit dollarit. See annetus tasus end kuhjaga ära. Ajaloolane Gary Allen on ajaloomaterjale uurides tõestanud, et aastatel 1918-1922 kanti Venemaalt USA pankurite arvele 600 miljonit kuldrubla.

Pankur Kuhn, Loeb & Co teenis enamlaste poolt riisutud varanduste pealt 102 290 000 dollarit. Ajaloolase Dmitri Volkonogovi poolt NKVD arhiivis saadud andmetel oli ainuüksi enamlaste poolt omastatud tsaari varanduse väärtuseks 475 miljonit kuldrubla, millele lisandusid veel kroonijuveelid seitsme miljoni väärtuses.

Lenin ja tema kaasroimarite poolt valla päästetud terrori käigus hukati eelkõige aktiivsemaid, iseseisvalt mõtlevaid inimesi. Nii andis Lenin käsu võtta mitmes linnas kinni ja lasta maha gümnaasiumide õpilasi. Ja tšekistid võtsid kinni kõik vormimütse kandvad noorukid. Nad hukati põhjusel, et Lenin pidas tulevasi vene intellektuaale nõukogude korrale ohtlikuks.

Pärast Lenini surma sai tema idee tuliseks jätkajaks Josif Stalin, kes saavutas alates 1927. aastast Venemaal sisuliselt piiramatu võimu. Seda ära kasutades alustas Stalin halastamatut võitlust kõigi nendega, kes ei väärinud tema usaldust. Siitpeale jätkus Venemaal stalinlik terror.

Tapatööde läbiviimiseks kehtestati isegi plaanimajandus. Lazar Kaganovitsi poolt 1937. aastal koostatud kava kohaselt pidi NKVD nelja kuu jooksul vahistama 268 950 isikut, kellest 75 950 tuli koheselt hukata. Kuid peagi leiti, et see tempo on liialt aeglane ja NKVD sai repressioonide läbiviimiseks kõrgendatud kohustused. ÜK(b)P Keskkomitee poolt oli lubatud ning isegi soovitatud hukata ka välisriikide kodanikke.

Aastatel 1932-1933 hävitas Stalini režiim seitse miljonit ukrainlast ja saatis kaks miljonit neist kontsentratsiooni- laagritesse. Punaarmee piiras Ukraina oblastid ümber. Kõik elanike toidutagavarad ja elusloomad konfiskeeriti. Iga päev suri nälga 25.000 ukrainlast. Kannibalism, kus vanemad sõid oma lapsi või vastupidi, muutus tavaliseks. Ukrainlaste aeglasest hävitamisest raevunud Kaganovitš – virtuaalne Nõukogude Liidu Adolf Eichmann – nõudis 10ne tuhande inimese hukkamist nädalas. Selle kohta on ajaloolane Robert Conquest kirjutanud: Ukraina oli nagu hiiglaslik tuleviku Bergen-Belseni surmalaager.

Ka seda ukrainlaste massimõrva, kellest kolm miljonit olid lapsed ja kahe miljoni ukrainlase GULAGi saatmist, kus enamus neist surid, läänemaailm jällegi ei märganud. 1933. aastal viibisid ajalehe New York Timesi ajakirjanik Walter Duranty, inglise ajakirjanikud Sidney ja Beatrice Webb ning Prantsuse peaminister Edouard Herriot Ukrainas, kuid eitasid genotsiidi ning kiitsid Nõukogude “edukat põllumajanduslikku reformi”. Kõiki nõukogude genotsiidist rääkijaid nimetati läänes “natsismi agentideks”. Ühendriikide, Briti ja Kanada valitsused, kes olid kommunistlikul Venemaal toimunust teadlikud, varjasid seda, takistades isegi toiduabi ja abistamisgruppide saatmist Ukrainasse.

Intensiivsed mõrvaaktsioonid lõpetati alles 1938. aasta novembris. NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu ja ÜK(b)P Keskkomitee otsuse märgiti, et „1937.-1938. aastal tegid NKVD organid ära märkimisväärse töö rahvavaenlaste hävitamisel.”

Lääne-Euroopa ajaloouurijate arvates olid stalinlikud repressiivorganid Teise maailmasõja eelõhtuks mõrvanud üle 30 miljoni nõukogude elaniku. See hävitatud kuuendik Venemaa elanikest oli vene intelligents – vene rahva haritum ning võimekam osa.

N. Liidu ja lääneriikide salajane koostööpakt

http://web.archive.org/web/20160810011547/http://www.hot.ee/laging/salapakt_01.htm
Nagu Soome marssal Mannerheimi arhiivi- materjalide põhjal nüüd on selgunud, sõlmiti 1939. aastal peale Molotov-Ribbentropi pakti veel üks salapakt Nõukogude Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa vahel, mille olemasolust polnud avalikkus palju aastaid teadlik.

Nagu nüüd on selgunud, sõlmisid need kolm suurriiki 15. oktoobril 1939 – s.o. kolm nädalat peale MRPd, salajase koostööpakti, mille eesmärgiks oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud koostööpaktiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N Liidule õiguse okupeerida Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra.

See Moskvas sõlmitud ja rangelt salastatud pakt oli kahe lääneriigi ja Moskva poolt sõlmitud sõjaline sobing, mis kuni 2017-aastani on Inglismaa arhiividesse suletud. Nimetatud salapakt tuli ilmsiks Soome marssal Carl Gustav Emil von Mannerheimi poolt koostatud salajaste luurematerjalide kausta S-32 põhjal.

12. novembril hommikul tutvus Mannerheim saadud luureandmetega ja sattus nende dokumentidega tutvudes suurde hämmingusse. Dokumentidest selgus, et 15. oktoobril 1939 sõlmisid N. Liit, Inglismaa ja Prantsusmaa Moskvas salajase koostööpakti.

Poolteist kuud hiljem, 30. novembril 1939 alustas N. Liit Soome vastu sõda. Lääneriikidega sõlmitud kolmikpaktist tulenevalt polnud sõja alustamise eesmärgiks hoopiski mitte N. Liidu riigipiiride nihutamine Leningradist kaugemale, vaid kogu Soome okupeerimine, et seejärel tungida Põhja-Norrasse ja Põhja-Rootsi.

Marssal Mannerheimi poolt kogutud luureandmete põhjal oli N. Liidul 1940. aastal olemas järgmine tegevuskava:

Lääneriikide vaikival nõusolekul pidi Punaarmee 1940. aasta märtsiks okupeerima ja annekteerima Soome. Balti riigid pidi Nõukogude Liit okupeerima ja annekteerima hiljemalt 1940. aasta maikuu lõpuks. Nimelt teatas Stalini 28. jaanuaril 1940 Briti mereväeministrile Winston Churchillile saadetud kirjas, et kogu Soome, kaasa arvatud saared, on 15. maiks 1940 Punaarmee poolt vallutatud. Stalini kirjale vastates esitas Churcill konkreetse kava Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu ühisrinde loomiseks, mis nägi ette Saksamaa ründamist kolmest suunast korraga.

1940 kevadel pidid Suurbritannia ja Prantsusmaa koos Hollandi ja Belgia vägedega alustama sõjategevust Saksamaa vastu. Põhjarinde loomiseks pidid Briti väed maabuma Norras ööl vastu 15. maid. Brittidega liitunud prantslased pidid võtma oma kontrolli alla Taani ja Lõuna-Rootsi, kus oli ette nähtud luua Saksamaa vastu alustatava sõja lõunarinne.

Jugoslaavia pidi ründama Saksamaad “Böömi hobuseraua” kaudu, mida tõendasid 1940. aastal La Charités Prantsuse kindralstaabis sakslaste kätte saagiks langenud dokumendid.

Hitler jõudis ette

Neist rünnakuplaanidest sai aga Hitler teada. Nimelt saatis üks saksa luureagent 8. veebruaril 1940. aastal Londonist Berliini järgmise sisuga salajase kiirteate:

“Londoni lennuväljale maandus kahemootoriline ilma riigi tundemärkideta, tõenäoliselt N Liidule kuuluv lennuk. Lennukit saabus vastu võtma mereminister Winston Churchill isiklikult. Lennuväljal olid kehtestatud äärmiselt ranged turvanõuded. Kedagi lähedale ei lubatud. Lennuki meeskond jäi paigale. Külaline ja kõrges auastmes ohvitser lahkusid koos Churchilliga autos.”

Otsekohe tõusid Saksamaal õhku häireseisundis Luftwaffe hävituslennukid. Agendi poolt mainitud kahemootoriline tundmatu lennuk tabati tagasiteel mere kohal ja sunniti maanduma ühel Põhja-Saksamaa lennuväljal. Põhjenduseks toodi lennukil riiklike tunnuste puudumine. Järgneva 3–4 tunni jooksul kontrolliti äärmise põhjalikkusega nii lennukit, selle meeskonda, kui reisijat. Nende juurest leitud dokumendid fotografeeriti ja seejärel lubati lennukil lendu jätkata.

9. märtsil 1940 võttis marssal Mannerheim vastu Saksa kulleri, Hitleri usaldusmehe, kolonelleitnant Josep Veltjensi, kes edastas Mannerheimile Saksamaa juhtkonnalt poolt saadetud kirja. Selle Mannerheimi arhiivi säiliku K/8/24 kirja tekst oli järgmine:

Soome marssalile C. G. E. Mannerheimile

Saksa Riigi valitsus annab 07.03.40 saadud informatsiooni kohta teada, et eksisteerib Saksamaa vastu suunatud Inglise – Vene rünnakuplaan, mis näeb ette invasiooni Balti riikides ja Skandinaavias. Saksa valitsus ei või oodata, kuni see plaan realiseerub. Ta ei ole mingil juhul nõus sellega, et sõjalised operatsioonid kanduksid Saksa Riigi territooriumile.

Inglise-Prantsuse invasiooni ennetamiseks ja Norra ning Taani okupeerimise takistamiseks rakendab Saksamaa preventiivseid abinõusid. Kui Vene sõjaväed peaksid Botnia lahest (Põhjalahest) alustama rünnakut Soomele ja Rootsi rannikule, okupeerivad Saksa relvajõud Norra ja Taani. Saksa õhujõud alustavad niisugusel juhul ka otsemaid õhurünnakuid nende Soome territooriumi osadele, kust Vene vägede pealetung lähtub.

Kui Soome soovib Vene vägedele vastupanu osutamisel Saksa vägedelt abi, peab ta Saksa valitsusele esitama järelpärimise, kas viimane on oma õhujõududega toetamisega nõus. Saksa valitsus palub õhujõudude toetuse soovist teatada otse Riigi välisasjade ministrile.

Berlin, 02. 04. 1940 J. von Ribbentrop Hermann Göring

Saksa Riigi välisasjade minister riigimarssal

Kirjale olid lisatud: fotokoopia 15. oktoobril 1939 sõlmitud, Stalini ja Churchilli allkirjadega sõjalisest salalepingust ning sinna juurde kuuluvad lepingu realiseerimise plaanid; Skandinaavia aerofotod strateegilist ja taktikalist laadi märkmetega Inglise ja Prantsuse vägede põhja poolt Saksa Riigi piiride poole plaanitavate sõjalis-operatiivsete liikumiste kohta; Lääne ja Ida ühise Saksamaa vastu kavatsetava sõja organiseerimise ning teostamise selgitus, millele olid juurde lisatud aerofotode koopiad liitlaste operatiivplaanide kohta Norras ning Saksamaa neljal rindel sõjalisse haardesse võtmise kava ja rünnakuskeemid.

Pärast Soome okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ja peale seda, kui Briti-Prantsuse ekspeditsiooniväed olid hõivanud Norra, Taani ja Lõuna-Rootsi, pidi lepinguosaliste ühine kindralstaap koostama ühise ofensiivpealetungi ajakava, kus nähti ette, et Inglise ekspeditsiooniarmee üksused Põhja-Prantsusmaal marsivad koos Prantsuse armeega Belgiast läbi ja asuvad Reini rindel rünnakule. Samal ajal Nõukogude Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa merejõud isoleerivad Saksa sõjalaevastiku, tõkestades põhjapoolse Põhjamere ja Doveri ning Calais’ harukanali kuni Saksa armee kahjutuks tegemiseni.

Rünnakuplaani järgi pidi peamine löök Saksamaale antama põhjast Skandinaavia ja Taani ning idast Baltikumi kaudu. Operatsioonide kindralstaap pidi jääma Pariisi.

Prantsuse ja Inglise õhujõudude ühine kindralstaap pidi moodustama otsekohe koos Nõukogude Vene õhujõudude kindralstaabiga töörühma, mille operatiivseks eesmärgiks oli Saksa õhujõududele hävitava löögi andmine, et seejärel ühiselt alustada maismaaoperatsioone.

Sõjalisele salaleppele oli Nõukogude vene kindralstaabi nõudmisel lisatud merekaardid, kus olid märgitud Norra vetes asuvad miiniväljad. Inglismaa Royal Navi pidi alustama Norra vete mineerimist 5.-6. aprillil 1940. Lisatud kaardil olid tähistatud oma merejõudude jaoks miinidest vabaks jäetud veeteed.

Mannerheimi salateenistuse andmetel oli Briti admiraliteet kinnitanud oma valmisolekut NSV Liiduga 15. okt. 1939 sõlmitud kokkulepete täitmiseks ning andnud nõusoleku Soome annekteerimiseks N. Liidu poolt, mis pidi olema lõpule viidud mais 1940. Norra ja Taani okupeerimise tähtajaks oli määratud 15. mai 1940. Sündmuste edasise arengu käigus otsustati aga tähtajad tuua 1940. aasta märtsi keskele.

Briti-Prantsuse invasioonikavad nägid veel ette Lõuna-Rootsi okupeerimise koos Göteborgi linnaga. Vastavalt Briti admiraliteedi kavale pidi kuninglik laevastik sulgema Saksa sõjalaevadele teed Põhjamerre, Skagerraki ja Kattegati.

Kuid Hitler nurjas need lääneriikide ja N. Liidu rünnakuplaanid, andes käsu välksõjakäikude alustamiseks, et päästa Saksamaa ja Euroopa punase teerulliga lömastamisest. 9. aprillil andis Hitler käsu operatsiooniks “Weserübung” (Taani ja Norra sõjakäiguks) ja alustas 8. mail 1940 läänes ohtlikku sõda kahel rindel. Samal ajal kui Wehrmacht võitles Norras, alustas Hitler 10. mail 1940 sõda Prantsusmaa vastu.

Mõlemad Saksamaa poolt alustatud välksõjad ajasid nurja N. Liidu ja lääneliitlaste Saksamaa ründamise plaanid ja N. Liidu ning liitlaste sõjaline alianss oli sunnitud muutma oma Saksamaa alistamise strateegilist kava.

Pärast Prantsusmaa alistumist ning Norras ja Taanis maabunud Briti-Prantsuse ekspeditsioonikorpuse tagasilöömist ning nende maade hõivamist sakslaste poolt, pidi punaarmee, mis vahepeal oli oma relvajõude oluliselt suurendanud, andma Stalini kavandatud rünnakuplaani järgi 1941. aasta juuli algul Saksamaale sõjalise pealöögi. Kuid ka seekord ennetas Hitler Stalini grandioosse rünnakuplaani „Groza” ja alustas 21. juunil sõda N. Liidu vastu.

Marssal Mannerheimi arhiiv jäi aastakümneteks suletuks

Rahusobitaja Rudolf Hess

10. mail 1941 tõusis Augsburgi sõjaväelennuväljalt õhku lisakütusepaakidega varustatud kahemootoriline luurelennuk Messerschmitt Bf 110, mille juhikabiinis istus lennuväekapteni vormis Rudolf Hess, et alustada reisi Šotimaale, kus ta soovis kohtuda hertsog Hamiltoniga. Lord Hamiltoni saabumisel tutvustas Hess ennast. Hamilton helistas otsemaid Churchillile ja teatas talle uudisest. Mõlemale, nii Hamiltonile kui ka Churchillile oli Hessi ilmumine kui välgulöök selgest taevast. Churchill võttis enne Hessi süü tuvastamist teda kui süüdlast, mitte kui vabatahtlikult Inglismaale tulnut, kes püüdis leida lahendust II maailmasõja lõpetamisele. Rääkimata sellest, et temaga oleks käitutud kui parlamentääriga, kellega kohtlemiseks kehtivad rahvusvahelised seadused.

Rudolf Hess, kes oli 1933. aastal Hitleri asetäitja parteis ja Hermann Göringi kõrval Hitleri teine mantlipärija, sündis 1894. aasta 26. aprillil Egiptsuses, Aleksandrias, Saksa kaupmehe perekonnas. Ta oli õppinud Müncheni ülikoolis ajalugu, majandust, geograafiat ja geopoliitikat. Omandas hea hariduse ja perfektse inglise keele, paljude arvates ka inglise meele.

Teatavasti lendas 10. mail 1941 ootamatult Inglismaale Hitleri sekretär Rudolf Hess. Mannerheimi materjalide põhjal saab selgemaks tema lennu eesmärk, milleks oli soov, alustada läbirääkimisi rahu sõlmimiseks Saksamaa ning Inglismaa vahel, et ära hoida sõda Euroopas. Arvatavasti oli Hessil kaasas 15. oktoobril 1939. aastal Moskvas sõlmitud N. Liidu, Inglismaa ja Prantsusmaa sõjalise salapakti koopia. Nagu teada, arreteeriti Hess Inglismaal ja määrati hiljem Nürnbergi sõjatribunali poolt eluks ajaks vangi. Ka Hessi materjalid on kuni 2017. aastani salastatud.

Ja veel üks fakt. Tuletagem meelde väikest Dunkerque’i sadamalinna La Manschei kaladal, kuhu Wehrmachti tankikiilud olid 1940. aastal surunud tohutul hulgal Briti, Belgia ja Prantsusmaa segipaisatud vägesid. Sõjaspetsialistide arvates võinuks Saksa tankikorpused need kotti surutud liitlaste väed pihuks ja põrmuks lüüa. Kuid seda ei tehtud. Käsk rünnaku peatamiseks tuli Hitlerilt, kelle sooviks oli luua soodsad tingimused rahuläbirääkimisteks Londoniga.

19. juulil 1940, peale oma võidukat sõjakäiku läände, ütles Hitler:

“Sellel tunnil tunnen end olevat kohustatud oma südametunnistuse ees apelleerima Inglismaa arukusele. Ma usun, et võin seda mitte kui võidetu, kes saab vaid paluda, vaid kui võitja, kes pöördub arukuse poole. Ma ei näe mingit põhjust võitluse jätkamiseks. Mul on kahju ohvritest, mida see nõuab. Ka minu oma rahvas peab ohvritest loobuma. Ma tean, et miljonid saksa mehed ja noored tunnevad vajadust vaenlastega kokkuleppele jõuda ja mitte üksteisega sõdida. Ma tean, et on palju naisi ja emasid, kes olenemata valmidusest ohverdada, on oma südames mõtetega rahu juures.”

Arvestamata pateetikat Hitleri ilukõnes, näis, et soov rahu sobitamiseks Inglismaaga oli Hitleril olemas. Nii ei saanud ka Hitleri Inglismaa vallutamise plaan Seelöwe kunagi teoks. On andmeid, et seda ei soovitudki ellu viia, vaid sellega taheti avaldada Inglismaale survet, et see astuks liitu Saksamaa ning viia samas eksiarvamusele N. Liit. Nii selgitasid seda Nürnbergi kohtuprotsessil ka Keitel ja Göring.

Selle kõige põhjal võib teha järelduse, et Hess, kes oli andunud Hitleri toetaja, teadis neid Hitleri tegelikke soove ja andis endast parima, et need ellu viia.

Nii Hitler kui Hess teadsid raudse kantsleri Bismarcki hoiatust: sõda kahel rindel on Saksamaa häving. Seda olid tõestanud nii Esimene maailmasõda kui Napoleon.

Seega seisis Saksamaa, olles 1941. aastal oma võitude harjal, tegelikult hävingu piiril. Sõda N. Liiduga oli vältimatu ja sellest ei saanud üle ega ümber. Molotov-Ribbentropi pakti ei pidanud kumbki pool tegelikult millekski. Mõlemad pooled valmistusid rünnakuks ja küsimus seisis vaid selles, kumb on selleks enne valmis.

Seda kõike teadis Hess. Samuti teadis ta Hitleri soovi, et ainus võimalus Saksamaad päästa on rahuleping Inglismaaga. Tõestusmaterjali sellise mõttekäigu kohta võib leida nii läbi imbunud Hessi kõnelustest Inglismaal, kui ka ajast, mil ta veetis 42 aastat Spandau vangina. Nii on teada, et mingi aeg olid nii Hitleri lemmik Karl Haushofer kui Hess otsinud inimest, kelle kaudu olnuks võimalik pääseda Suurbritannia mõjukatesse ringkondadesse lootuses selgitada seal, et Hitler ei soovi Briti impeeriumi hävitada, vaid näeb temas liitlast. Lõpuks otsustasid Hess ja Haushofer, et selleks meheks võiks olla hertsog Hamilton.

Inglise saadik N. Liidus Cripps on väitnud, et läbirääkimised oli tõsised ja väsitavad. Hessiga läbirääkimisi pidanud Anthony Eden, hertsog Hamilton, välisministri asetäitja Kirkpatrick ning lord-kantsler Simon sõidavad pidevalt Winston Churchilli juurde, et teatada viimasele läbirääkimise tulemustest.

Hess ei olnud selle tavatähenduses Inglismaal vang. Ta elas eramus, mida valvasid Briti sõdurid, kellele Saksa lennuväekapten vägagi imponeeris. Ta tegi ringsõite mööda Inglismaad ja kuulas palju muusikat.

Võib arvata, et Hessi läbirääkimised sisaldasid sõja lõpetamist ja mõjusfääride jaotamist maailmas, kus nii Inglismaa kui Saksamaa ei leppinud vähesega. Oletatakse, et need kokkulepped kujutasid endast 1815. aasta Viini kongressi minivarianti, kus joonistati ümber riikide piirid, kadusid vanad ja sündisid uued riigid.

Kui kaugele läbirääkimistel jõuti – see võib olla ka põhjuseks, miks läbirääkimiste materjalid on kuni 2017. aastani salastatud. On arvamusi, et neil läbirääkimistel jõuti piirini, kus oldi valmis sõlmima vaherahu. Oletatakse et selle sõlmimise vastu oli Churchill, kes vihkas Hitlerit ja oli viimase vastu valmis liitu astuma kasvõi vanakuradi vanaemaga…

Vihkamise põhjuseks oli Saksamaa sõltumatu rahanduspoliitika Inglismaa sionistlikest pankuritest.

(Paralleel tänapäeva Eestiga. Eestil on aastal 2022 juudist peaminister, kes vihkab eestlasi ja välistab parlamendis igasuguse koostöö nende rahvusliku tiivaga, soovides Eestimaa rikkused võõrastele globalistidele juudaseeklite eest anda. Eestlastele orjastavad energia jm. maksud, omamaise tööstuse hävitamine, riigi võlgadesse mähkimine utoopiliste projektidega, võlgade katteks maavarade rahvalt anastamine. Sadadesse miljarditesse ulatuv rahapesu koostöös juudastest vene oligarhidega, kes Venemaad paljaks varastavad ja seda läbi Eesti pankade läände parseldavad. Lõppmäng juba paistab: Venemaa ja rahvusriikide paljaks varastamine ja III maailmasõja lõõtsutamine. Sõdu peetakse endiselt ressursside nimel.)

See 2017. aastani arhiivi suletud saladus ei avane arvatavasti mitte kunagi. Võib vaid oletada, mis juhtunuks siis, kui Inglismaa oleks Saksamaaga rahu sõlminud. Tekkinud oleks Londoni-Berliini telg, millega peagi oleks liitunud Washington. Selle versiooni järgi oleks lagunenud Berliini-Rooma-Toiko telg. Jaapan aga poleks ilma Hitleri-Mussolini toeta julgenud rünnata Pearl Harbori. Kommunismiga oleks olnud lõpp juba 1941. aastal. Teine maailmasõda oleks jäänud ära ja tänased ajaloolased oleksid käsitlenud seda kui lokaalset relvakonflikti.

Samas ei pääse me otsimast vastust küsimusele: kumb oli Euroopale ja inimkonnale suurem oht – kas kommunism või natsionaalsotsialism? Kas Stalin või Hitler? Ilmselt pidi inimkond elama üle nii ühe kui teise õudused ja mõlemaga korraga polnud ta võimeline hakkama saada.

On usutav, et Hess mängis selles maailmateatris tegelast, kes peaaegu võinuks käivitada sündmused, mis oleks võinud muuta möödunud sajandi maailma palet. Mõistatuseks jääb tema vangimõistmine kogu eluks. Otsest süükoormat, peale selle, et ta oli hitlerlikus hierarhias teine või kolmas mees, oli Nürnbergis tribunalis talle raske omistada. Kuna Nürnbergi protsessi on peetud kohtumõistmise paroodiaks, kus supersüüdlane N. Liit esines peasüüdistajana, tundub see seda enam kohaldatav Hessi juhtumile.

Hessi vabastamise kampaania toimus kogu selle aja, mil ta oli Spandau vang. Mõningad Rootsi ringkonnad soovisid juba Nürnbergi protsessi ajal anda Hessile Nobeli rahupreemia. Seda toetas ka Inglismaa ajaleht Sunday Express, mis nõudis: “Vabastage ta!”

Spandau vangina sai ta aegadeks märtriau, tõustes paljude silmis meheks, kes ainsana isiklikul riisikol otsis väljapääsu maailma ähvardavast hädaohust, mis valmistus end hävitama. Samas jäi N. Liidu süüdistaja Nürnbergis eri seisukohale: tema arvates väärinuks Hess kolmekordset surmanuhtlust.

Samas peetakse Hessi surma 1987. aastal, peale 42 aastat Spandau vanglas viibimist müstiliseks mõrvaks.

Siin artiklis on vaid tutvustav lühikokkuvõte. Algallikates on sündmuste kirjeldus põhjalik.

Voldemar Pinn https://abi.raamatukoi.ee/cgi-bin/isik?11902

Tundmatu Teine Maailmasõda Miks tapeti Hitleri asetäitja Rudolf Hess?

104-leheküljeline tavaformaadis ja kõvas köites raamat, saadaval antikvariaadis ja raamatukogus. https://abi.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?64049

https://www.vanaraamat.ee/?otsi=Voldemar+Pinn

http://web.archive.org/web/20160507174457/http://www.hot.ee/lvpfoorum/euroopa.htm

Stalini vallutusplaan Groza

“Groza” sai alguse ideest. Selle esimeseks etapiks oli Ukraina, Valgevene, Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia vallutamine. Neile pidi järgnema kogu Euroopa vallutamine. Kui Mandri-Euroopa bolševiseeritud, pidi järg olema Briti impeeriumi käes. Selleks oli kõigepealt vaja teha sõjakäik Iraani ja Iraaki ning haarata seal olnud inglaste naftaallikad. Peale Euroopa mandririikide ja Briti impeeriumi purustamist oleks kogu Vanas Maailmas kehtinud kommunistlik nõukogude võim.

N. Liit oli hulga aastaid kogunud jõudu otsustavaks suurrünnakuks Euroopasse. Alates Austria ühendamisest 1938. aastal Saksamaaga, oli Stalin jälginud suure huviga natsionaalsotsialistliku Saksamaa tegutsemist Euroopas. Eriti rõõmustas teda Euroopa rahvaste vaenulik suhtumine Hitleri tegutsemisse. See võimaldas N. Liidu tulevast sõjaretke Euroopasse serveerida euroopa rahvaste “vabastamisena”.

1939. aastal seisid Stalini ees kolm lahendamist vajavat küsimust, mis kõik olid tema peaeesmärgi – Euroopa vallutamisega seotud.

E s i t e k s – tuli teha kõik, et Hitler jätkaks sõda Prantsusmaa ja Inglimaa vastu;

T e i s e k s – tuli relvastuda ise, et Hitleri järel vallutada purustatud Euroopa;

K o l m a n d a k s – realiseerida võimalused, mis talle andis MRP.

1. septembril 1939, kui Saksamaa alustas sõjakäiku Poola vastu, oli Stalin teatanud, et alanud on Teine maailmasõda. Hitler seda siis veel ei teadnud. Tema jaoks oli see lokaalne sõda, mis võinuks ka sellega lõppeda. Ülekohus Versailles’ eest oli tasutud.

3. septembril 1939 kuulutasid Inglismaa ja Prantsusmaa Saksamaale sõja, kuid ei alustanud seda. Kolm nädalat hiljem – 17. septembril alustas sõjakäiku Poola vastu Stalin, kes nägi asja aga hoopis teisiti: tema jaoks oli Hitler saakloom, kelle abiga on võimalik realiseerida surematu Lenini idee – teostada maailmarevolutsioon. Võime siinkohal küsida, miks Inglismaa ja Prantsumaa ei kuulutanud sõda N. Liidule, kes võrdselt Saksamaaga Poolat ründas? Vastuväited, et poolakad N. Liiduga ei sõdinud, kuulub demagoogia klassikasse. Kuid kes oli siiski sõja alustamises süüdi? Kas see, kes esimesena ründas, või see, kes õhutas ja selleks kõik tingimused lõi? Kas vee keemises on süüdi vesi, või see, kes paja alla tule tegi?

1939. a. sügisel tahtis Hitler saavutada läänerindel kiiret lahendust ja lootis sõjakäigu läänes lõpetada jõuluks. Samal ajal hellitati Berliinis lootust, saavutada kokkulepe Inglismaaga ja seepärast lükati Hitleri poolt kavandatud läänofensiiv üha edasi. Hitler mõistis, et Prantsusmaa ründamisel Belgia ja Hollandi erapooletust rikkudes oleks lõplik hoop leppimisvõimalustele lääneriikidega.

Stalini jaoks oli Poola vallutamine vaid murdosa tema põhieesmärgist. Ülejäänud Euroopa vallutamiseks tuli Saksamaa selleni viia. Kuid Hitler kõhkles. Ta polnud pikemaks sõjaks valmis. Selleks olid Saksamaa tooraine ressursid väga armetud. Naftat – sõja peamist toorainet – jätkus ainult paariks kuuks.

Siin tuli appi Stalin. Saksamaa suunas hakkasid veerema rong rongi järel, kus oli kõik sõjaks vajalik. Siinkohal oli Stalin korrektne. Kõik mida nõuti, seda saadeti. Nii kurtis Saksa sõjaväeatašee Moskvas, et neil on raskusi 9 mm padrunite tootmisega, kuna puudub vajalik liin. Üsna varsti saabus vastus: Venemaa tarnib puuduva liini ja ka veel 2000 pooletonnist lennukipommi, et nendega Inglismaa linnu pommitada.

Ajavahemikul 1. jaanuarist 1940 kuni 22. juunini 1941 saatis N. Liit Saksamaale:

1 500 000 tonni teravilja;

100 000 tonni puuvilla lõhkeaine valmistamiseks;

2 000 000 tonni naftat;

1 500 000 tihumeetrit puitu;

280 000 tonni margariini;

420 000 tonni kroomi;

1 200 000 tonni valtsmetalli

2 700 000 tonni värvilist metalli;

30 000 tonni toorkautšukit;

Palju sõjaks vajalikku oli N. Liit saatnud Saksamaale juba enne 1. jaanuarit 1940. Selle sõbraliku koostöö tulemusel oli Hitler 9. maiks 1940 sõjakäiguks läände valmis. Ta vallutas üksteise järel Belgia, Hollandi, Taani ja Norra. Prantsusmaa palus vaherahu. Stalin rõõmustas. Molotov ütles otse välja:

“Me soovime Saksamaale täielikku edu ta kaitseürituses.”

17. juunil 1940 saatis Saksa saadik Schulenburg Moskvast Saksa Välisministeeriumile telegrammi, kus ta teatas:

„Molotov kutsus mind täna õhtul oma kabinetti ja andis mulle üle Nõukogude Valitsuse kõige soojemad õnnitlused Saksa relvajõudude silmapaistva edu puhul. Edasi informeeris Molotov mind nõukogude tegevusest Balti riikide suhtes, viidates ajalehtedes avaldatud põhjendustele, lisas ta, et on vaja teha lõpp Inglise ja Prantsuse kõigile intriigidele, mis püüavad külvata Baltimaades umbusku ja ebakõlasid NSV Liidu ja Saksamaa vahel.“

Stalini kõne Poliitbüroo liikmetele 19. augustil 1939. aastal. “Viimase kahekümne aasta kogemused näitavad, et rahuajal pole võimalik omada Euroopas kommunistlikku liikumist, sedavõrd tugevat, et bolševistlik partei suudaks haarata võimu. Selle partei diktatuur saab võimalikuks üksnes suure sõja tulemusel. Me teeme oma valiku, ja see on selge. Me peame võtma vastu saksa ettepaneku ja viisakalt saatma tagasi inglise-prantsuse missiooni.”

http://www.vnl.ee/pressiteated.php?id=1868

Brest-Litovsk

https://www.youtube.com/watch?v=Dqd5KgyuRZ8

…

https://justice4poland.com/2018/09/17/darkness-of-victory/

Сталинский ПЛАН “ГРОЗА” (“ГРОМ”) НАПАДЕНИЯ СССР НА ГЕРМАНИЮ

(Netist leiab ka venekeelset infot)

Miks varjas N. Liit koostööd lääneliitlastega? Kas sellise kahepalgelise käitumise tagamõtteks oli Stalini soov, et Hitler alustaks sõjategevust lääneliitlaste vastu, mis võimaldaks tal käivitada rünnakuplaani Groza?

Kui Saksamaa alustas Belgia, Hollandi, Taani ja Norra vallutamist, imestas tollane Inglise peaminister Churchill – luure ja terve mõistus ütlevad: Stalin pole ometi idioot, et mitte kasutada võimalust ja anda Hitlerile löök selja tagant. Kuid Stalin vaikis. Rünnakukäsk jäi ära. Miks?

Miks Stalini plaan Groza ei käivitunud 1940?

Stalin polnud avantürist, nagu seda olid Lenin ja Hitler. Ta kaalus põhjalikult iga oma sammu. Ja põhjusi Saksamaa mitteründamiseks oli mitu.

Esiteks oli teostamata kogu Molotov-Ribbentropi paktis lubatu. Balti riikides olid küll N. Liidu baasid, kuid need riigid olid veel iseseisvad ja neil oli oma sõjavägi. Soomlaste vastu peetud Talvesõda ei toimunud nii nagu vaja. Vallutati küll Viiburi ja Karjala kannas, aga Soomet N. Liiduga liita ei suudetud. See oli täiesti ootamatu. Pealegi sai soomlastega sõdides Stalinile selgeks, et punaarmee sellise tasemega Euroopas revolutsiooni ei tee. Selleks oli armee ettevalmistus poolik.

17. juunil 1940, kui Prantsuse väed olid puruks löödud ja riik palus vaherahu, kutsus Molotov Saksa suursaadiku krahv Schulenburgi Kremlisse ja õnnitles teda hiilgava võidu puhul. Samuti informeeris ta suursaadikut alanud Baltimaade anšlussist. Algas “Groza” neljas etapp, kus vastavalt MRP kokkuleppele hõivas Stalin Eesti, Läti, Leedu ja Bessaraabia.

Balti riikide valitsused ja ülemjuhatus olid jälginud ärevusega sõjategevust Poolas ja Soomes ning tulnud seal toimunu põhjal kohutavale järeldusele: Punaarmee ei hinda ohvrite suurust ja on võimeline täitma ka võimatuna näivaid käske. Kui Stalin on otsustanud, siis hävitab Punaarmee kelle tahes, kandes seejuures ükskõik kui suuri kaotusi. Stalini käsk täidetakse ükskõik milliste ohvrite hinnaga. Kõige selle põhjal tulid Balti riikide valitsused järeldusele, et vastupanu on mõttetu. Ja need kolm väikeriiki alistusid ilma ühegi püssipauguta.

Okupeerinud Bessaraabia, hõivas Stalin ka Ees-Karpaatias Rumeeniale kuulunud Bukoviina ja see oli juba täiesti midagi uut, mis tekitas Saksamaal ärevust. Sellest polnud MRP salalepingus üldsegi juttu. 27. juunil 1940 esitas Stalin Rumeeniale ultimaatumi ja andis talle 12 tundi mõtlemisaega. Samal ajal möirgasid aga N. Liidu hiigelarmee tankid juba Rumeenia idapiiril ja Bukoviina alade rahvas põgenes läände. Moskva informeeris ultimaatumist ka Saksa suursaadik Schulenburgi, kes teavitas sellest Ribbentropi ja Hitlerit.

Ja alles nüüd hakkas Hitler taipama, kuigi ähmaselt, mis on toimumas ja on juba toimunud. Bukoviinast Rumeenia õliväljadeni oli tankidel vaid mõne tunni tee. Rumeenia nafta oli aga Saksamaa elumahl. Hitler nägi toimumas lööki otse Reichi südamesse. Hiljem on Hitleri lähikondlased rääkinud, et kui Führer oli pilgu kaardile heitnud, pärlendanud ta otsmikul hirmuhigi pisarad. Alles äsja, kohe peale Prantsumaa alistumist, oli Hitler langetanud otsuse vähendada Saksamaa maajõude 35 diviisi võrra – 155 diviisilt 120 diviisini. Ta oli lugenud sõja Saksamaa jaoks lõppenuks.

Mõnede ajaloolaste andmetel olevat Hitler rahu korral olnud nõus isegi oma väed Prantsusmaalt, Hollandist, Belgiast, Taanist ja Luksemburgist välja tõmbama ning tunnustama nende riikide iseseisvust. Hitler olevat nõudnud oma õigust vaid Saksamaa põlistele aladele – Elassile, Poola poolt okupeeritud alale ja Böömimaale.

Veel oli võimalus maailm lähenevast ohust päästa.

Rumeenia vallutamine kukkus läbi

Juba 1940. aastal teatas Saksa luure Hitlerile Nõukogude vägede massilisest koondamisest Rumeenia ja Bulgaaria piirile ja nende luurevõrkude rajamisest Belgradis ning Ateenas. Seejärel algasid N. Liidu otsesed süüdistused ja provokatsioonid Rumeenia vastu, mis olid analoogsed Eesti ja Soome piiridel toimunuga. Kolm nõukogude soomusdiviisi pidasid õppusi otse Rumeenia piiril. Piiriäärsetele lennuväljadele oli koondatud suurel arvul raskepommitajaid ja hävitajaid.

Vägede juurdevool aga jätkus. Juurde toodi üha uusi laskurdiviise, nende hulgas ka mägilaskurdiviise. Otse Rumeenia piirile sadas taevast alla tuhandeid parašütiste. Rumeenia territoriaalvete piiril seisis ümbritsetuna ristlejatest ja miinilaevadest Musta mere üks suurimaid lahingulaevu “Pariisi Kommuun”. Nõukogude press teatas pidevalt intsidentides Rumeenia piiril ja et Rumeenia tahtvat taastada Lõuna-Ukrainas mõisnike ja kapitalistide võimu.

1940. aasta septembris avastas Saksa luure, et Belostoki platsdarmil koondab Punaarmee suuri jõude. Seal ehitatakse uusi lennuvälju. Töötavad kõikide väeliikide staabid. Sakslaste luure tegi õhufotosid, kogus teateid, hankis dokumente. Andmed näitasid, et Belostoki platsdarmil ja Lwovi alla koondunud ei ole midagi muud, kui peatselt pealetungi alustav armee. Iga hetk oli oodata Punaarmee lööki.

Hitlerile ja kogu Reichi juhtkonnale polnud enam mingit kahtlust: Punaarmee rünnak Rumeenia pihta on päevselge. Kuid see olnuks võrdväärne kallaletungiga Saksamaale. Ja Hitler andis maavägede juhatajale Brauchitschile korralduse: haarata Rumeenia sõlmpunktid ning võtta kõik sealsed õliväljad kaitse alla. Saksa väed jõudsid Rumeeniasse 1940. aasta oktoobris.

Nüüd informeeris Hitler toimunust Stalinit, mida see muidugi juba teadis. Stalini viha aga oli piiritu. Saksa suursaadik Schulengburgile anti üle protest, milles süüdistati sakslasi Molotov-Ribbentropi pakti kolmanda punkti rikkumises, mis nägi enne anneksioone mõlema poole vahel ette eelnevaid konsultatsioone. Ka küsiti Kremlist, missugune on see kolmas maa, mille eest kaitsmiseks sakslased Rumeenia aktsiooni ette võtsid? Sakslaste vastus oli diplomaatilises mõttes täielik: ka Moskva ei konsulteerinud Saksamaaga enne Bukoviina hõivamist. Ja maa, kelle vastu Saksamaa Rumeeniat kaitses on loomulikult Inglismaa. Kas Moskva siis ei tea, mis nad Balkanil teevad?

Otsustavate sündmuste lävel

1941. aasta algul seisis maailm otsustavate sündmuste lävel. Näeme, kuidas “Groza” sünnitas “Barbarossa”. Selle suure heitluse eelõhtul olid sakslased ja venelased veel kaasvõitlejad. Kuid nende eesmärgid olid erinevad. Saksamaal puudus Euroopa vallutamise plaan, rääkimata Aasia või Aafrika vallutamisest. Sellest annab tunnistust Hitleri 15. juuni 1940. a. otsus, desarmeerida 35 maaväe diviisi. Stalini plaan Groza aga nägi ette vallutada esimeses järjekorras Euroopa riigid ja seejärel kogu maailm.

Ajavahemikul 1939-1941 viidi N. Liidus läbi salajane mobilisatsioon, mille tulemusel Punaarmee isikkoosseis suurenes 1,5 miljonilt mehelt 5,5 miljoni meheni. Maavägedes oli 303 diviisi, kus oli kokku 4,5 miljonit meest. Neist oli 198 laskur- ja mägilaskurdiviisi, 31 motoriseeritud laskurdiviisi, 13 ratsaväe- ja 61 tankidiviisi. Maavägede raskerelvastuses oli 56 700 suurtükki, 56 100 miinipildujat, 25 000 tanki, 13 100 soomusautot ja soomustatut veokit. Õhuvägedes oli ligi 29 000 lennukit, arvutul hulgal plaanereid ja 1 miljon langevarjurit. Sellist hulka rasket sõjatehnikat polnud sel ajal ühelgi riigil kogu maailmas. N.Liidu tankide arv ületas Saksa Wehrmachti tankide arvu 7,7 korda. Merel oli N. Liidul neli sõjalaevastikku ja neli flotilli, millede koosseisu kuulus umbes 350 000 meest.

N. Liidu poolt hõivatud Ida-Euroopa aladele ja nende lähistele rajati 1941. a. kevadel 251 uut lennuvälja. Nende ehitamisega olid ametis 25 000 teetöölist ja 100 ehituspataljoni. Olemasolevatel lennuväljadele valati juurde betoonkatteid ning sealt olid lennukid ära viidud ja kuhjatud neile vähestele lennuväljadele, kus ehitustöid ei tehtud. Sõja puhkemisel Saksamaaga sai just see asjaolu saatuslikuks. Punaarmee kindralstaap töötas puhkepäevadeta. Piiriäärsed alad olid seal olnud miiniväljadest ja tõketest puhastatud ja rünnakuks valmis. Tee rünnakuks läände oli avatud.

Kuid kõigepealt tulid väed pealöögi suundades tulejoonele viia ja valmis seada reservid. Seda kõike tuli teha avalikkuse ees varjatult. Samuti oli vaja rahvas eelseisvaks rünnakuks moraalselt ette valmistada. Rindevägede järel pidid vallutatud aladele minema NKVD väeosad, kelle ülesandeks oli likvideerida allutatud maades kontrevolutsiooniline element ja seal kord majja lüüa. Selles osas oli NKVD omandanud juba omal maal ja Poolas suuri kogemusi.

1941. aasta juunis oli N. Liidu läänepiiril paigutatud järgmised Punaarmee strateegilised väekoondised [armeed]:

Kindral Zobennikovi 8. armee; Kindral Muzõtšenko 6. armee; Kindral Morozovi 11. armee; Kindral Kostenko 26. armee; Kindral Kuznetsovi 3. armee; Kindral Ponedelini 12. armee; Kindral Golubjovi 10. armee; Kindral Potapovi 5. armee; Kindral Korobkovi 4. armee; Kindral Berzarini 27. ja 13. armee ja Kindral Tšerewitšenko 9. armee;

Peale ülaltoodute olid nende naabruses rünnakuks valmis veel seitse armeed ja viis parašütistide diviisi. Belostoki platsdarmile saabusid veel ka mingid mustades mundrites diviisid, milleks osutusid GULAGist välja toodud kriminaalkurjategijatest loodud väeosad.

Kindlaks olid määratud pealöögi suunad. Valgevene B e l o s t o k i platsdarmilt pidi antama löök läbi Ida-Preisimaa otse Reichi südamesse. Teise löögi pidi andma ootamatu rünnakuga Ukrainast, L w o v i platsdarmilt 18. armee ja lõikama Saksamaa ära Rumeenia Ploesti õliväljadest. See oli suund, mis Hitleri otsmiku kaardile vaadates hirmuhigist pärlendama pani… Stalini arvestuse järgi pidanuks Saksamaa vedelkütuse puudumise tõttu vähema kui poole aasta pärast alistuma.

Punaarmee kindralstaabi poolt oli koostatud operatsioon Groza koondplaan, kus olid ära toodud ka võimalikud kaotused. Operatsioonist pidi osa võtma 5 miljonit meest, mis eeldas 180 diviisi ja 172 lennuväepolgu viimist piirialadele. Maavägede koosseisus oli ette nähtud 11.000 tanki ja 35.000 suurtükki. Operatsiooni läbiviimiseks oli ette nähtud 3 – 4 kuud. Inimkaotuste arvuks nägi plaan 1,5 – 2 miljonit meest.

Veebruaris 1941 tegid marssalid Žukov ja Šapožnikov Stalinile ettepaneku muuta piiriäärsed sõjaväeringkonnad rinneteks. See tähendas otseselt rahuaja lõppu. 19. veebruaril laekus Poliitbüroo saladokumentide hoidlasse Stalini korraldus, mille alusel loodi N. Liidu loodepiirile viis rinnet:

Leningradi sõjaväeringkond nimetati – Põhjarindeks;

Balti sõjaväeringkond nimetati – Looderindeks;

Lääne erisõjaväeringkond nimetati – Läänerindeks;

Kiievi sõjaväeringkond nimetati – Edelarindeks;

Odessa sõjaväeringkond nimetati – Lõunarindeks;

Nüüd oli põhirünnakuobjekti – Saksamaa ründamiseks vaja valida veel sobiv hetk. Stalin oli veendunud, et löök tuleb anda selja tagant. Teisi kaalukaid vastaseid Stalinil Euroopa mandril ei olnud. Prantsusmaa, keda ta oli kartnud, oli Hitleri poolt välja lülitatud. Nõrgalt relvastatud ja madala võitlusvaimuga Itaalia polnud Stalini arvates märkimisväärne vastane. Seejärel oli järg Briti impeeriumi käes. Sõjakäiguga Iraani ja Iraaki oli vaja purustada Inglise naftaallikad ning seejärel purustada inglaste peajõud – laevastik. Selleks oli N. Liidus käivitatud hiiglaslik laevaehitusprogramm, mille järgi pidi 1945. aastaks valmima 45 suurt lahinglaeva ja ristlejat. Inglismaa purustamise järel, kellel sõja algul oli vaid 15 lahinglaeva, oleks peale Euroopa ka Aafrika ja suur osa Aasiat N. Liidule kuulunud.

10. kuni 14. maini 1941 pidas Stalin salajasi nõupidamisi marssalite Timošenko ja Žukoviga, kus üheks põhiküsimuseks oli mobilisatsiooni läbiviimine. See oli operatsioon “Groza” viimane detail. Mobilisatsioon pidi toimuma 1941. aasta 1. juulil. See nägi ette 303 uue diviisi loomist, millede hulka ei olnud arvatud NKVD väed ja õhudessandi korpused. Koos viimatinimetatutega oleks armee suuruseks olnud 10 miljonit meest. 15. mail kinnitas Stalin operatsioon Groza plaani, mille ametlikuks nimetuseks oli “Nõukogude Liidu strateegiline plaan sõja korral Saksamaa ja ta liitlastega.”

12. juunil said rinded korralduse – minna läänepositsioonidele ja seal hargneda. Kõik see toimus õppuste ja õppekogunemiste sildi all. 14. juunil algas Eestis, Lätis, Leedus, Lääne-Valgevenes, Lääne-Ukrainas, Bessaraabias ja Bukoviinas NKVD poolt korraldatud massiline inimeste deporteerimine Siberisse.

Sakslaste ajaloo suurim ja kalleim desinformatsioon Seelöwe

Hitleri olukord muutus katastroofiliseks pärast seda, kui Stalin oli teda oma hiigeltarnetega ahvatlenud vallutama Lääne-Euroopat. Siis aga selgus alasti tõde: seesama suur sõber ja veenja valmistub teda ise ründama. Stalin oli Hitlerit rängalt petnud. Kõik see sai Hitlerile selgeks hilisemate luureandmete põhjal. Ta oli sundseisus.

Hitleri 19. juulil 1940 avaliku tekstiga tehtud rahutaotlusele oli Inglismaa vastanud Saksa sõjaliste objektide ründamisega. Churchill vihkas Hitlerit ja ta ei saanud seepärast rahupakkumist vastu võtta. Võimule tulles oli ta tõotanud sakslastele sõda õhus, maal ja merel kogu selle võimsuse ja jõuga, mis Jumal talle andnud. Nüüd tundis Hitler end sattunud olevat olukorda, mille eest oli kunagi hoiatanud raudne kantsler Bismarck: sõda kahel rindel – see on Saksamaa häving.

Hitlerile sai üha selgemaks, et Saksamaad ümbritseb jõudu koguv suurriikide koalitsioon, mille eesotsas on Curchill ja ka endast liitlasena märku andev USA president Roosevelt. Seda kõike suunas rahvusvaheline juutlus, kelle Hitleri antisemitism oli lõplikult välja vihastanud.

Saksa juhtkond asus väljapääsu otsima. Kuid valida oli jäänud vaid suure ja väga suure õnnetuse vahel. Ja sakslased valisid endale, aga ka kogu inimkonnale väiksema õnnetuse. On raske vastu vaielda: oma valikuga päästsid nad mitte ainult Euroopa, vaid võimalik, et hoopis rohkem. Kuigi sakslaste läbi kannatasid hiljem paljud rahvad, hoiti siiski ära tõeline katastroof. Pole põhjust arvata, et sakslased tegid seda Euroopa ja kogu inimkonna nimel. Nad tegid seda Saksamaa pärast. Et sellega kaasnes Stalini poolt kavandatud vallutuste luhtumine ja ülemaailmse revolutsiooni ärajäämine, on paljude juhuste kokkusattumine.

1940. aastal koostasid saksa kindralid N. Liidu rünnakuplaani “Barbarossa”, mille Hitler 18. detsembril 1940 kinnitas ja Hitleri ees oli kaks konkreetset võimalust – kas rünnata dessandiga, mille koodnimetuseks Seelöwe, Inglismaad, või käivitada Barbarossa plaan ja rünnata venelasi. Mõlema ründamine korraga olnuks täielik enesetapp. Kaitsele jäämist pidas Saksa väejuhatus samuti võimatuks. Antud olukorras tähendanuks see kõige kiiremat hävingut. Nõukogude hiigelarmee teerull oleks kogu Saksamaa lihtsalt lömastanud. Nii jäi üle küsimus, kumma ründamine andnuks mingeidki pääsemislootusi.

Kindral Rundstedti arvates oli Seelöwe operatsioon täielik absurd. Puudus vajalik arv laevu vägede üleviimiseks. Samuti puudusid dessanti kaitsvad laevad ja õhuvägi. Pealegi ähvardas Saksamaad Inglismaa ründamisel selja tagant Punaarmee rünnakuoht.

Ometi on kõik nõukogude ja ka lääneriikide ajaloolased käsitlenud “Seelöwe” operatsiooni, mis kohe-kohe oli sakslaste poolt oodata. Inglismaa elas pidevas hirmus kohe algava dessandi ees. Rahvast hoiatati: “Olge valmis, sakslased tulevad!” Isegi Saksa juhtkonna hulgas oli neid, kes uskusid “Seelöwe” toimumisse.

Mis oli selle kõige taga? Saksa kõrgem juhtkond oli ära tabanud selle, mida Stalin kõige rohkem ootas. Stalin ootas seda, mida talle oli õpetanud kunagi Trotski: “Oota ja otsi momenti, millal vaenlane on seljaga sinu poole.” Ja sakslased teadsid, et inglasi rünnates pööravad nad selja oma t õ e l i s e vaenlase poole. Et ellu jääda, jäi üle vaid üksainus šanss: teeselda kõigile et “Seelöwe” toimub. Selle varjus aga valmistuda ootamatuks, preventiivseks löögiks Punaarmee vastu. Alternatiivi polnud, sest Inglismaa oli rahuettepanekust keeldunud. N. Liidu poolt oli aga rünnak vältimatu.

28. jaanuaril 1941 korraldas kindral Halder mitmete kindralite osavõtul nõupidamise, kus arutati “Barbarossa” võimalusi. Rõõmustavat oli vähe. Reichis oli bensiinitagavarasid vaid kolmeks sõjakuuks. Diislikütust vaid üheks kuuks. Puudus oli veel paljust muust. Kindral Halderi arvates jätkus sõjapidamiseks strateegilisi reserve vaid viieks kuuks. Tema silmis oli sõjaretk Venemaale avantüür ja selle juurde jäi ta lõpuni. Armee oli sõjaks ette valmistamata. Talvel sõdimiseks puudus talvevarustus. Bensiinimootoritega autod, tankid, lennukid langevad külmaga rivist välja. Tulemuseks on armee lagunemine. Sellest kõigest rääkis Halder ka Hitlerile, kuid teist väljapääsu ei leitud.

Sakslastel oli elu ja surma küsimuseks anda Stalinile tõendeid selle kohta, et nad kindla peale ründavad Inglismaad. 12. augustil teostas saksa lennuvägi koodnimetusega “Adlerangrif” rünnaku 12 Inglise raadiolokatsioonijaama pihta. Stalin rõõmustas – see on kindel märk peatselt algavast dessandist. 7. septembril andsid Londonile löögi 625 pommitajat ja 648 hävitajat. 8. septembril toimus uus rünnak.

8. septembri hommikul oli Chrchill veendunud, et kohe algab sakslaste rünnak. Käiku anti leppesignaal “Cromwell“, mis pidi tähendama sissetungi. Merele läks kogu Inglise laevastik. Õhus oli kuninglik lennuvägi. Ainus, mida polnud, oli Saksa dessant. Meri oli tühi…

9. septembril korraldas Göring inglise linnadele ja sõjalistele objektidele uue pommirünnaku. Inglased avastasid pommikildudel olnud kirjade põhjal, et pommid on pärit N. Liidust. Need olid samad pommid, mis Stalin oli Hitleri abistamiseks tarninud.

Stalin aga rõõmustas. Tubli. Lõpuks ometi on Hitler alustanud temale Euroopasse teed rajama. Kogu maailm aga rääkis ja kirjutas – sakslased alustavad kohe suurt sõjaretke Inglismaa vastu. Ainult Stalin teadis veel rohkemat – sakslaste järel läheb suurele sõjaretkele  tema Punaarmee.

Keegi ei saa välistada sakslaste õhu ja meresõja teist võimalikku eesmärki — viia inglased vaherahuni. Samal ajal ootas Moskva dessanti kui Messiat. Tulid sügis, talv ja tormid. Võis arvata, et nüüd ei toimu dessanti. Aga ta peab tulema!

Uus 1941. aasta saabus Venemaale uute ootustega aga dessanti ikka ei tulnud. Stalin ja sõjapealikud olid närvilised. Tohutuid väekoondisi, mis platseeruvad Lvovi ümbruses ja Belostoki eendil hüppevalmis, ei saa rakendada, sest puudub dessant. Aga neid ei saa sinna jätta ega sealt kuhugi viia. Neid saab ainult…

Ikka selgemaks saab Stalinile — löögiga ei saa viivitada. Aga ega Hitlergi saa dessandiga Inglismaale viivitada. Stalin oli harjunud oma mõtteid tegelikkusena võtma. Hitler oli ta silmis saakloom, kes pidi aitama ellu viia maailmarevolutsiooni. Saakloom aga tõrkus.

Sakslaste plaan “Barbarossa”

Samal ajal, kui sakslased kõigest hingest demonstreerisid algavat dessanti Inglismaale, käisid ettevalmistused “Barbarossa” plaani elluviimiseks. Kindral Halder koos Paulusega tulid järeldusele, et vaatamata plaani avantüristlikkusele, on siiski olemas mingi šanss. Selleks oli vaja võimalikult salaja viia piirile 110 -120 Saksa diviisi ja anda löök venelaste mõlema pealöögi suunas Belostoki ja Lwovi platsdarmil. Need oleksid väikeste jõududega hävitatavad, kuna neil puudus  k a i t s e.

Sakslaste rünnakuplaanist “Barbarossa” sai Stalin teada juba varsti peale selle valmimist ja 1941. aasta veebruaris oli see juba Stalini ees laual. Ta pidas seda diletantlikuks ja ei uskunud selle teostumisse. Ka ei uskunud Stalin vahetult enne sakslaste rünnaku algust, 21. juuni õhtul Kiievi sõjaväeringkonna staabiülema kindralleitnant Purkajevilt saabunud ettekannet sakslaste poolelt üle jooksnud veltveeblilt saadud teate kohta, et saksa relvajõud alustavad 22. juuni hommikul pealetungi. Nagu kirjutab marssal Žukov, helistas ta 22. juuni hommikul korduvalt Stalinile, kuid – Stalin magas…

Miks ikkagi Stalin ei uskunud sakslaste kallaletungi puudutavate teadete tõepärasusse? Millega seda seletada?

Ent vastus sellele küsimusele on üpriski lihtne. Stalin lihtsalt ei pidanud sakslaste rünnakut võimalikuks. Ainult idioot võib alustada sõda riigi vastu, kellel on üle nelja korra rohkem tanke ja kelle lennuvägi ületab ründaja oma üle kuue korra. Pealegi võis tema – Stalin, sakslaste 4 miljoni mehele vastu panna 10 miljonit punasõdurit.

Peale selle oli sakslastel puudus paljudest sõjaks vajalikest toorainetest, eriti aga naftast. Ka polnud Saksa Wehrmacht ette valmistatud sõjapidamiseks talvetingimustes. Nende tanke ja autosid polnud Venemaa talve tingimustele testitud.

22. juunil, kell kolm viisteist…

Saksamaal ei teadnud keegi päeva, millal Punaarmee oma suurrünnakut alustab. Pakutud 6. juuli ja kõik teised päevad on oletuslikud. Kuna Stalin oli oma arvestused sidunud sakslaste dessandi “Seelöwega”, oli see kuupäev määramata.

Et ära hoida Saksamaa hävingut, oli vaja nii kiiresti kui võimalik alustada vasturünnakut. 14. juunil korraldas Hitler viimase nõupidamise “Barbarossa” ettevalmistamiseks. Täpsustati Wehrmachti koostöö Rumeenia, Ungari ja Slovakkia väeosadega. Hitler määras alustamise tähtpäeva ja leppesignaali, milleks oli Dortmund.

Hitler pidas ka kõne, kus ta ütles, et annab oma saatuse armee kätte ja et bolševikud oma ideoloogiaga kuuluvad hävitamisele. “Stalini Damoklese mõõk ei tohi rippuda Saksamaa kohal. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus!”, ütles Hitler.

Neid Hitleri kõne lõpus lausutud Goethe sõnu on hiljem palju kordi korratud. Kainelt olukorda hinnates oli neis sõnades sel hetkel kogu ajalooline tegelikkus. Polnud midagi õudsemat kui Stalini hiigelarmee ja sellele järgnev Beria erivägede sõjakäik, mis nägi ette kolmandiku Euroopa rahvaste nii vaimse kui füüsilise hävitamise. Kes tol hetkel, peale sakslaste, oleks olnud võimeline neid Stalini horde peatuma? Kas ehk teiselpool La Mance väina olnud inglased oma 12 diviisi ja 1300 lennukiga?

21. juuni õhtul liikusid Guderiani tankid piirile. Sõduritele loeti ette Hitleri käskkiri, mis algas sõnadega:

“Minu sõdurid! Saabunud on tund, kus Euroopa, Saksamaa ja meie rahva saatus on täielikult teie kätes.”

22. juuni oli pühapäev. Idataevas oli hakanud koitma. Kindralkolonel Heinz Guderian vaatas veelkord kella, see oli viisteist minutit kolm läbi. Ja ta andis käsu – avada kõikidest relvadest ettevalmistav suurtükituli.

See, mis toimus sõja järgnevatel kuudel oli nii sakslastel, kui ka venelastel endil, üle mõistuse. Kindrafeldmarssal Pauluse arvestus oli osutunud õigeks. Stalini hiigelarmeed nii Belostoki kui Lwovi platsdarmil olid valmis küll rünnakuks, kuid neil puudus täielikult kaitse. Armeede relvastus ja paigutus olid mõeldud ainult ründamiseks, mitte aga rünnakute tõrjumiseks. Punaarmee hiigelgrupeeringud tõmmati saksa vägede poolt kotti ja neis olnud punaarmeelased hakkasid end miljonite kaupa vangi andma. Sealjuures pole välistatud Stalini terrori mõju armeele. Oma kavandatud grandioosse rünnaku läbikukkumises raevunud Stalin kuulutas iga vangi langenud sõduri kodumaa reeturiks, keda hiljem sakslaste vangist vabanedes ootas kodumaal palju viletsam vangipõli. Paljusid aga kuklalask. Suures vahkvihas lasi Stalin vägede taganemise eest hukata hulga kõrgeid ohvitsere, nende hulgas ka „Groza” autori, ühe oma andekama väejuhi kindral Pavlovi.
Ameerika Ühendriigid, kes seni olid aktiivselt aidanud üles ehitada Nõukogude Venemaa kommunistlikke kulisse, jälgisid tähelepanelikult sündmusi Euroopas. Senaator Harry S. Truman, kellest hiljem sai asepresident ja president, teatas: „Kui me näeme, et Saksamaa hakkab võitu saama, siis peame aitama Venemaad. Aga kui Venemaa saab ülekaalu, siis tuleb meil aidata Saksamaad. Las nad tapavad nagu jaksavad.” 1. oktoobril 1941 kirjutasid Nõukogude Liit, USA ja Suurbritannia Moskvas alla esialgse sõjalise toetuse protokollile, mille põhjal saadeti Nõukogude Liidule kohe 400 lennukit, 500 tanki, suurtükke ja palju muud sõjavarustust. Lääneliitlaste abistamise järel võttis ka ajalugu teise pöörde. Et õigustada kommunistide toetamist, pöördus Roosevelt oma juudist sõbra Jack Warneri poole Hollywoodis ja tellis viimaselt stalinismi ülistava propagandafilmi „Mission to Moscow”, mis valmis 1943. aastal. Sellest sai hiljem vesi nõukogude propagandaveskile, mis pasundas, et kõik edusammud natsliku Saksamaa võitmisel tulenevad vaid nõukogude rahva kangelaslikust panusest.
1942. aasta suvel andis end koos temale allunud väeosadega sakslaste kätte vangi üks Stalini hinnatuimaid väejuhte, 3. löögiarmee juhataja kindralleitnant Vlassov, kes Saksa relvajõudude koosseisus moodustas Venemaa Vabastamise Armee (ROA). Vlassovi üleminek sakslaste poole oli Stalinile suur isiklik löök ja NKGB-le anti käsk kasutada kõiki võimalusi Vlassovi kui reeturi likvideerimiseks.
Ülemineku põhjusi selgitades kirjutas Vlassov oma avalikus kirjas: „/…/ Ma nägin, et sellest, mille eest vene rahvas kodusõjas võidelnud oli, ei saavutanud ta bolševike võimuletuleku tõttu mitte midagi. Ma nägin, kui raske oli vene töölise elu, kuidas talupojad kolhoosidesse aeti, kuidas kadusid miljonid vene inimesed, kes olid arreteeritud ilma juurdluse ja kohtupidamiseta./…/ Tuhanded parimad komandörid, sealhulgas ka marssalid arreteeriti ja lasti maha või pandi koonduslaagritesse, kus nad kadusid igaveseks… Terror ei laienenud mitte ainult sõjaväele, vaid kogu rahvale. /…/”
Stalini 1941. aasta 16. augusti käskkirjas oli punaarmee sõduritel keelatud end vangi anda. Neilt nõuti, et nad võitleksid viimase võimaluseni. Komandöridele oli antud õigus kõik, kes eelistasid vangi sattumist surmale, kohapeal maha lasta. Ka anti kõigi vangilangenute perekonnad kohtu alla ja saadeti Siberisse. Lääneriikide uurijate andmetel kaotas NL lahingutes seitse miljonit meest ning veel seitse miljonit inimest hukkus repressioonide tagajärjel ja sunnitöölaagrites.
Need karmid meetmed, mis nõukogude juhtkonna arvates pidid piirama vangi andmist, viisid aga hoopis vastupidisele tulemusele. Vangilangenud kartsid sattuda tagasi kodumaale, kus neid kui reetureid rängalt karistati. Nii see 1945. aastal ka toimus. Kõik sakslaste kätte vangi langenud punaarmee sõdurid saadeti nõukogude vangilaagritesse, kus enamik neist hukkus.
Venelaste endi andmetel, mis nagu alati, on tublisti pisendatud, kaotas Punaarmee 1941. aasta lõpuks langenute, teadmata kadunute ja vangide näol 2,9 miljonit meest. Tegelikult kaotas ta aga ainult vangidena neli miljonit sõdurit ehk sama palju, kui oli Saksa armees idarindel sõdureid kokku. Juba 1941. aasta septembri alguseks olid relvad maha visanud kaks miljonit, deserteerinud üks miljon ja surma saanud 800 000 punaväelast. Teadmata kadunud oli 20 kindralit, 106 oli end vangi andnud. Kaotatud oli 182 432 ohvitseri.
Kogu sõja kestel langes sakslaste kätte vangi 5 240 000 nõukogude sõdurit, neist sõja esimestel kuudel 3 800 000. Need olid kohutavad arvud. Samal ajal oli Nõukogude Liidus mõiste „sõjavang” tundmatu. Kõik, kes lahingute käigus või ükskõik millisel muul põhjusel sakslaste kätte vangi langesid oli „desertöörid, kodumaa reeturid ja rahvavaenlased” ning neid ootas Siber. http://kultuur.elu.ee/ke509_Stailin-Hitler.htm

http://web.archive.org/web/20160507174457/http://www.hot.ee/lvpfoorum/euroopa.htm

Saksa relvajõudude koosseisus moodustatud Venemaa Vabastamise Armee (ROA)

Russian Liberation Army ( Russische Befreiungsarmee) Первая дивизия РОА

Book: Первая дивизия РОА

http://www.e-reading.club/bookreader.php/1001705/Artemev_-_Pervaya_diviziya_ROA.html

Waffen SS oli kõige arvukam rahvuslik koosseis venelased. Vene üksus nimega “Nightingale” (Ööbik) koosnes 1,1 miljonist põhiliselt venelasest ja valgevenelasest. Seega oli see ligi pool kogu W-SS koosseisust, sakslasi oli 750 000 ja ülejäänud olid siis eurooplased neegrid, araablased ja asiaadid.
Vene Vabastusarmees (ROA) oli rohkem kui 3 miljonit inimest. Lisaks veel miljoni piires ukrainlasi. Kõik nad võitlesid VENE rahva vabaduse eest bolsevistliku ikke alt. Mis aga neist sai sõja lõppedes võite lugeda netist ning kasutage otsinguks märksõnu – “Operation Keelhaul”.

Nürnbergi protsessi tõed ja valed http://www.kool.ee/?6166

http://kultuur.elu.ee/ke492_salapakt.htm

http://kultuur.elu.ee/ke509_Stailin-Hitler.htm

http://kultuur.elu.ee/ke491_moskva_taktika.htm

https://arvamus.postimees.ee/4115717/mark-solonin-kes-siiski-voitis-hitlerit

Liitlaste reetlikud kokkulepped. http://kultuur.elu.ee/ke528_reeturlik_kokkulepe.htm

Enne kui sõlmiti Molotov-Ribbentropi pakt. Läbirääkimised Poolaga.

http://kultuur.elu.ee/ke491_Molotov-Ribbentrop.htm

http://www.oleteadlik.ee/stalinismi-genotsiid-2/

Miks Saksamaa kaotas?

1941. aastal, sõja esimeses staadiumis sakslaste kätte langenud miljonid vene sõjavangid ei tähendanud sugugi mitte ainult Hitleri strateegia ja Wehrmachti üleolekut, vaid ka suure osa vene rahva usku sellesse, et nende vabanemine bolševike poolt loodud hullumajast pidi tulema Läänest. Pealesõjaaegsetes kommunismi sõjakuritegude uurimustes on prantsuse ajaloolased märkinud, et Saksa sõjavangilaagrites hukkus kolm miljonit vene sõdurit, mis on ka täiesti usutav. Sakslased ei osanud uneski ette näha sellist tohutut vangide hulka. Nii suure hulga sõdurite isoleerimine ja toitlustamine osutus ületamatuks. Paljud punaarmeelastest sõjavangid saadeti nii Saksamaal kui Baltimaades laagrite täitumise tõttu taludesse tööle, kus nad suure tänutundega töötasid. 

Kõlab paradoksaalselt, kuid tegelikult oli Stalini suurimaks liitlaseks teises maailmasõjas Hitler, mitte aga Churchill ja Roosevelt. Hitler oma ülbuses ja rumaluses käitus nagu Stalini parim salaagent. See on ajalooline tõde, mida on raske ümber lükata.

Milliseks oleks võinud kujunenud maailm, kui Hitler poleks kohe algusest peale mobiliseerinud enda vastu kogu maailma juutluse. Kui ta oleks alustanud sõda N. Liidu vastu sõnumiga, et ta toob Ida-Euroopa rahvastele vabanemise ja enesemääramise õiguse ning oleks kohelnud vene sõjavange inimlikult?

Et sõja alguskuudel saadud võite edasi arendada, tulnuks Ukraina, Valgevene ja Baltimaad kuulutada iseseisvateks ning lasta bolševikest vabastatud Venemaal moodustada oma valitsus. Sel juhul oleks Nõukogude vastasesse sõtta astunud koos Saksa armeega võrdne idaeurooplaste ühendarmee, kes teadnuks, mille nimel nad võitlevad.

Kuid Hitleri rassiarusaamad seda ei võimaldanud ja said talle ja kogu Saksamaale hukatuseks. Venelaste hiigelkaotused sõja algul, kui absurdne see ka poleks, muutusid neis tingimusteks aga võiduks.

Kuid nagu öeldakse – keda Jumal tahab karistada, sellelt võtab ta enne mõistuse.

Asjade loomulikku käiku mõjutas oluliselt muidugi ka fakt, et kõigepealt Suurbritannia ja seejärel USA astusid liitu Teise maailmasõja peaagressori Nõukogude Liiduga. Loogilisem oleks olnud, et kahest halvast – [kommunistlik N. Liit ja natsionaalsotsialistlik Saksamaa] valivad end demokraatlikeks nimetanud lääneriigid oma liitlaseks vähem halva – s.t. Saksamaa. Kuid lääneriikide poolt tehtud valiku kaalukeeleks said ilmselt nende riikide ülivõimsa mõjuga juudi rahvusest rahandus- ja tööstusringkonnad. Kuna natsionaalsotsialistlik Saksamaa oli läinud ülemaailmse juutluse vastu, tuli ta hävitada.

Selles sõjas punarežiimi sissetungi vastu võidelnud valloonide rügemendiülem Leon Degrell, keda selle eest, et ta koos liitlaste vaenlase – sakslastega võitles kommunismi Euroopasse sissetungi vastu ja selle pärast enam mitte kunagi oma kodumaale ei lubatud, on hiljem kirjutanud:

“Maises ebatäiuslikkuses ohverdasime me siiralt oma nooruse. Võitlesime Euroopa, tema usu ja kultuuri eest. Me jäime oma siiruses ja ohvrimeelsuses lõpuni ustavaks. Varem või hiljem peavad Euroopa ja kogu maailm tunnistama meie ürituse õiglust ja meie andumise puhtust. Sest vihkamine sureb, see lämbub oma sõgeduses ja alatuses. Kõik suur on igavene”.

*****

Kellel oli õigus? Ka Hitler ei eksinud, kui ta arvas, et maailmas ei arvesta mitte keegi argumente. Ta jäi ja jääb oma kallaletungiga Venemaale kurjategijaks number üks.

Mõistnud olukorra kogu traagilisust, seda et ollakse Saksamaa surm ja elu, olemise ja mitteolemise piiril, võttis Rudolf Hess ette õhureisi, mis jahmatas maailma sellel ja teeb seda ilmselt tulevalgi sajandil.

Rudolf Hess 1894-1987 Tsitaat: „Ma ei kahetse midagi“

„Minu au seisab kõrgemal kui vabadus.“

Spandau vang number 7

• Rudolf Heß, Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei poliitik, Saksa saadik vang nr 7, mõistetud eluaegsesse vangistusse, tapeti vangla aias eriteenistuse poolt 17.augustil 1987 kuna kardeti saladuste väljatulekut seoses tema peatse vabastamisega. Moskvas valitses perestroika isa Gorbatśov, kes tahtis kõiki asju teha teisiti, kui enne tehtud.
• Walther Funk, majandusminister vang nr 6, mõistetud eluaegsesse vangistusse, vabastati 1957 ennetähtaegselt;
• Erich Raeder, mereväejuht Großadmiral vang nr 2, mõistetud eluaegsesse vangistusse, vabastati 1955 ennetähtaegselt;
• Albert Speer, arhitekt, vang nr 5, mõistetud vangi 20 aastaks, vabastati 1966;
• Baldur von Schirach, noorsoo organisatsioonide juht, vang nr 1, mõistetud vangi 20 aastaks, vabastati 1966;
• Konstantin von Neurath, diplomaat, vang nr 3, mõistetud vangi 15 aastaks, vabastati 1954 ennetähtaegselt;
• Karl Dönitz, suuradmiral Saksa riigi viimane president, vang nr 4, mõistetud vangi 10 aastaks, vabastati 1956.

*****

26.novembriks 1966 oli Hess ainsaks Spandau kindlusvangla kinnipeetavaks jäänud ja seda veel 21 aastaks, teised sakslased olid erinevatel aegadel vabastatud. Kirjutas ta oma perekonnale: „Minu au seisab kõrgemal kui vabadus.“

Hessi vabastamise kampaania toimus kogu selle aja, mil ta oli Spandau vang. Spandau vangina sai ta aegadeks märtriau, tõustes paljude silmis meheks, kes ainsana isiklikul riisikol otsis väljapääsu maailma ähvardavast hädaohust. Mõningad Rootsi ringkonnad soovisid juba Nürnbergi protsessi ajal anda Hessile Nobeli rahupreemia. Seda toetas ka Inglismaa ajaleht Sunday Express, mis nõudis: “Vabastage ta!”

Sellist personali, nagu ümbritses teda, vangi number 7, polnud enne kusagil olnud: neli direktorit (igast riigist üks), kaks sekretäri, sanitar, neli ihuarsti, kaks kokka, umbes 20 ihukaitsjat, autojuhid, tõlgid, koristajad ja 152 valvesõdurit.

Hessil lubati lugeda nelja ajalehte: Die Welt, Frankfurter Allgemaine, Tagesspiegel ja Neues Deutsland. Enne aga kui need ajalehed vangi nr. 7 kätte jõudsid, vaatas kaks sekretäri need läbi. Sealt lõigati välja kõik, mis puudutas natsismi ja juute. Tal ei lubatud tutvuda isegi Iisraeli kaasaegse poliitikaga. Ta kirjavahetus välismaailmaga loeti läbi. Nädalas võis ta saata ühe kirja, milles ei tohtinud olla üle 2000 sõna.

Vang nr. 7 ei tohtinud midagi rääkida oma lennust. See oli rangelt keelatud. Nii esitas poeg Wolf Rüdiger talle küsimusi vaid kaudselt.

„Kas võib lähtuda sellest, et Churchilli nõusolek rahukongressi kokkukutsumiseks oleks ära hoidnud Saksamaa kallaletungi Nõukogude Liidule ja II maailmasõja puhkemise?“

Hess seenior vastas: „Iseenesest mõista.“

Kui see pole dünamiit, mis see siis veel võiks olla?

Tõde siin maailmas ei huvita mitte keegi.

Henri E Ollevalaja