Hasbara – arvamuse kujundamise kunst
Olukorra kirjelduse kontrollimine ja informatsiooni manipuleerimine modernse sõjapidamise vahendina. Kuidas sind juhitakse lubatud suunda, võimustruktuure toetavasse „tõetunnelisse“ ja hoitakse seal. Kuidas enesetsensuuri mehhanism luuakse.
USA välisministeeriumi ametnik ja diplomaat Chas Freeman Jr selgitab, kuidas teid juhitakse lubatud suunas, võimulolevate struktuuride toetamise reaalsuse tunnelisse ja hoitakse seal –
kuidas enesetsensuuri mehhanism ehitatakse.
USA välisministeeriumi ametnik ja diplomaat, praegu pensionil Charles W. “Chas” Freeman Jr. käsitleb huvitavat teemat välis- ja kaitsepoliitika nõukogu (Council on Foreign and Defence Policy) aastapäeva konverentsil 1. detsember 2012 pidades kõnet paneelil. Freeman Jr on töötanud USA saadikuna Saudi Araabias.
Freemani teema on “Olukorra kirjelduse (narratiivi) kontroll ja informatsiooni manipuleerimine kui tänapäevane sõjapidamise vahend”.
“Iisraellased nimetavad seda hasbara´ks” Freeman ütleb: “ja kuna iisraellased on kahtlemata kõige andekamaid selle kunstivormi praktikud tänapäeval tundub asjakohane kasutada kunstivormi kohta heebreakeelset nimetust.”
Kuigi Freeman mainib Iisraeli ja kasutab Iisraeli näitena, ei ole põhjust takerduda sellesse, vaid keskenduda ja kuulda, mida tal on öelda manipuleerimise ja narratiivi kontrolli kohta üldiselt, samuti hasbara mõjust üldsuse ja isiklikule arvamusele.
Freeman ütleb, et hasbara on tavaliselt tõlgitud kui “seletus”, kuid see tõlge ei väljenda kontseptsiooni õigesti, hasbara on palju enamat. Hasbara ühendab informatsioonisõjaga samaaegselt palju eesmärke.
Need kombineeritud eesmärgid on järgmised:
1) riigi strateegilised püüdlused luua ühtsust kodurindel
2) tagada liitlaste toetus
3) lõhkuda vastupanuliikumise loomise üritused
4) otsustada, kuidas asjad esitletakse ja määratletakse meedias, intellektuaalide ringkonnas ja sotsiaalses meedias
5) määratleda need piirid ja suunised, mille raames poliitiliselt korrektne arutelu võib toimuda
6) võtta kriitikutelt ja nende argumentidelt “seaduslikkus, legitiimsus”
7) kujundada avalikku arvamust ja üldsuse tõlgendusi rahvusvaheliste läbirääkimiste tulemustest.
Hasbara on mitmemõõtmeline ja hästi digitaalajastusse sobituv, Freeman kirjeldab: “See on avaliku ja erasektori partnerlussuhe, kus riik haldab – juhib ja teemasse pühendunud vabatahtlikud järgivad rakendades informatsioonistrateegiat. Oma kõikehõlmavuses ja selle keerukuses on hasbara nagu valimiskampaania plaanide peamine strateegia või avaliku diplomaatia ühesuunaline olemus.”
Hasbaral on juured varasemate aegade kontseptsioonides ja mõistetes nagu propaganda, tsensuur ja agitprop – (kunsti, muusika ja kirjanduse kaudu levitatav propagandistlik avaliku arvamuse muutmine, massiteabe kontrollimine, koolides kasutatava materjali kontroll jne).
Freeman täpsustab: “Nii nagu tsensuuri, agitpropi ja propaganda puhul, on hasbara kalkuleeritud kommunikatsioon, mille eesmärk on mõjuda tunnetusele (vaatlused, teadmised, mõtlemine, tähelepanu) samuti käitumisele, manipuleerides arusaamasid ja tähelepanekuid (taju / perception) asjade põhjusest ja kujundada seisukoht ja arvamus (position) ühekülgse argumentatsiooniga, eelarvamusliku materjali või rõhudes emotsioonidele.”
“Erinevalt oma eelkäijatest – tsensuur, propaganda, agitprop -. Hasbara ei püüa ainult poleerida või määrida rahvuslikke huve või pakkuda ainult oma teese toetavat materjali.
Hasbara püüab aktiivselt istutada mõistusesse poliitiliselt korrektset sõnumit nii kodus kui ka välismaal viisil, mis edendab enesetsensuuri. Hasbara teisisõnu püüab minimeerida üldsuse soovi järelekaaluda sellist teavet, mis on ühendatud seisukohtade, üksikisikute või rühmadega, mis on määratletud poliitiliselt vastuvõetamatuks.”
Teisisõnu, hasbara abiga enesetsensuuri istutamisega piiratakse ka alternatiivse informatsiooni levimist sotsiaalmeedias, selle järelekaalumine on takistatud nii, et sihtmärk ei mõista enda manipuleerimist.
Toimetaja märkus.
Ma olen märganud, et hääldades teatud sõnu – vandenõu teooria, vaktsineerimise kriitiline, natsid, natsionaalsotsialism, homöopaatia, alternatiivmeditsiini, jne – käivitub mõnedes inimestes emotsionaalne tõkke reaktsioon, mis takistab arusaamist millest tegelikult räägitakse.
Freemani sõnul valitsuste varasemad jõupingutused kujundada avalikku arvamust kodus ja välismaal olid peamiselt sõltuvad kahest asjast: soosiva informatsiooni tootmine ja tsensuur, mis takistas üldsuse juurdepääsu vastupidisele teabele. Tsenseerimist teostati takistades juurdepääsu teabele ja vähendades teabe liikumist.
Hasbara aga on omaks võtnud teabe vaba liikumise arvamuste ja informatsiooniturul. Selles tugiraamistikus on hasbara eesmärk ehitada inimestes välja selektiivne kuulmine:
Eesmärk on piirata teabe nõudlust, mitte selle voolavust.
“Kuigi hasbara sisaldabki võimalusi hoida ära infovoo liikumine infotehnoloogia erinevate rakendustega, keskendub see siiski võimalusele piirata avaliku publiku kognitiivset võimet vastu võtta ja aru saada teavet.
Selle taustsüsteemi raamistikus hasbara tunnustab narratiivi kontrolli potentsiaalse relvana.
Narratiiv / sündmustiku esitus on retoorika (kõnekunsti) element; alusosa. See määratleb ja piirab tugiraamistiku ning samuti konteksti.
Kui seda edukalt peale surutakse, tekitab see kognitiivfiltri, vaatluse ja arvamuse filtri. Narratiiv; jutustus, olukorra kirjeldus pakub kõikehõlmavat lugu, sisuka raamstuktuuriga, raamistik, mis ühendab, kombineerib ja tõlgendab sündmusi.
Muinasjutu / vale / propaganda / ilustatud olukorra / uskumuse jutustamine (inglise k. storytelling) tugevdab “grupi mõtlemist” näitab seda “tõelise tõena” luues ja tugevdades ühetaolisust ja on siit edasi ka isoleerimise ja väljaspoole sulgemise lähtepunkt.” (Vale, mida piisavalt palju korrutatakse ja propageeritakse tituleeritakse lõpuks tõeks.) Samas on oluline inimeste vähene oma peaga mõtlemise võime ja soov alluda grupi uskumusele.
Freeman ütleb et poliitikas on tähelepanek reaalsus, tegelikkus. „Muinasjutu jutustamine“ (soome k. tarinankerronta) muudab seaduslikuks, legaliseerib teatud tähelepanekud ja muudab teised “ebaseaduslikeks”. „Muinasjutu jutustamist“ (tarinankerronta / storytelling) võib kasutada stereotüüpide kinnistamiseks – tugevdamiseks, istutades soosivaid või halvustavaid nimesilte teabele või andmeallikale. Sellised sildid muudavad info vastuvõtjad vastuvõtlikuks sugereeritud aktsepteerimisele et mõned asjad on usaldusväärsed, mitte uskuma teisi ja nägema teisi nii määrdununa või ebausutavatena et neid võib – ja et neid peabki välistama ja ignoreerima.
(Pole juhus et kinnipidamine narratiivist on kõige levinum põhjus luure ebaõnnestumistel: võimetus aktsepteerida või kaaluda selliseid tõendeid, mis ilmnevad protsessi jooksul väljaspool aktsepteeritud ning heakskiidetud taustsüsteemi raamistikku ja struktuuri.)
Gaza ja Hasbara – Viies kolonn
Freeman kasutab näitena tookordset Iisraeli rünnakut Gaza sektoris. Gaza pommitamine toimus novembris 2012 ja Freeman pidas kõne detsembris 2012. Ta ütleb: “Nagu hiljuti toimunud Gaza võitlused illustreerivad, on kaasaegse riigi käsutuses lai valik mitmesuguseid viise, kuidas luua ja säilitada narratiivi. Iisrael teatas sõjast twitteri kaudu.
Seejärel Iisraeli poolt kontrollitavad või nende poolt juhitud allikad küllastavad Ameerika meedia teemadega, mida eelnevalt litsentseeritud ajakirjanikud või uudisteankrud ei vaidlustatud ega seadnud kahtluse alla.
Peavoolu meedias kasutatud traditsioonilised võtted – agitprop, desinformatsioon, propaganda. – Lisaks kasutas Iisraeli Hasbara – masin oma huvides palju kontsentreeritud sidekanaleid – Facebook, Twitter, Youtube.
Hasbara masin uputas publikut asja kohta soodsa infoga (indoctrination), jättes välja teabe, mis ei toetanud tema teese. See kõik peegeldas hoolikat planeerimist ja ettevalmistust. ”
Freemani sõnul manipuleeritakse ja vormitakse avalikku arvamust üha rohkem sotsiaalmeedias. “Iisraeli riik on korraldanud oma avaliku teenistuse ja armee üksused seda ära kasutama, sealhulgas veebisaitide loomine, sotsiaalse võrgustiku kontod ja vale identiteediga saadetud sõnumid.
Hasbara masinavärk on õppinud brauserite, otsingumootorite algoritmide ja muude automatiseeritud mehhanismide manipuleerimist, mis kontrollivad, millist teavet internetikasutajatele antakse. Selline manipuleerimine tagab, millist teavet saadakse või ei saada vastuseks tehtud otsingutele. See võib tagada materjalide või analüüside parema nähtavuse, mis on allikate suhtes kriitiline, väiksema aga uuematele tekstidele mis neid soosivad. Ta võib korraldada, et otsingus kuvataks ainult positiivseid või negatiivseid kommentaare või teavet selle teema kohta. ”
Mõnes riigis ütleb Freeman, nagu ka Ameerika Ühendriikides, tugineb Iisrael oma pooldajatest aktivistide moodustatud viiendale kolonnile.
Viies kolonn mitmekordistab Iisraeli propaganda, nokauteerib ja paneb umbusu ja usaldamatuse alla kõik argumendid, mis seavad kahtluse alla Iisraeli esitatud argumendid, faktid ja väljamõeldised, samuti kahtluse alla nende isikute moraali, kes kahtlevad Iisraeli väidetes.
Freeman ütleb, et Iisrael kasutab arukalt oma huvides kõiki era- ja avaliku partnerluse pakutavaid propaganda võimalusi.
Freeman toob näiteks era- ja avaliku ühinemisest (Public-Private Partnership), õpilastele ja Iisraeli edendajaile koostatud ning Jewish Agency for Israel poolt sponsoreeritud „Hasbara Handbook“ käsiraamatu, mille saab alla laadida netist. Käsiraamat juhendab teid näidete kaudu, kuidas Iisraeli heaks tööd teha.
Hasbara käsiraamat kirjeldab mitmesuguseid petmiseks mõeldud retoorilisi ja propaganda standard tehnoloogiaid, harjutab argumenteerima samuti esitab harjutusprogrammi, kus õpitakse nii pooldama kui ka halvustama usutavalt. Käsiraamat rõhutab ka sõimamise ja häbimärgistamise tähtsust – kuidas ühendada inimene või idee negatiivse sümboliga.
Inimese või idee kombineerimine negatiivse sümboliga muudab tema ideed – kuigi need on tõesed ja õigustatud ning väärt kaaluda – peaaegu võimatuks isegi neile mõelda.
Seda saab teha, sõimates isikut anti-semiidiks või “ennast vihkavaks juudiks”. Freeman selgitab ja jätkab rääkides nn. CAMERA (Committee for Accuracy in Middle East Reporting) tegevusest.
Freeman jätkab: CAMERA on organisatsioon, mis on kurikuulsus oma tavalt mustata kõikide nende maine, kes kritiseerivad Iisraeli kuidagi või levitavad sündmuste kirjeldusi, mis erinevad Iisraeli ametlikust narratiivist. CAMERA avaldab ka igakuise ajakirja, mis on täis hasbara materjali Ameerika Ühendriikides õppivatele juutidele. Freeman selgitab, et sarnast materjali pakuvad mitmed Iisraeli poolele kallutatud ja sponsoreeritud mõttekojad ning veebisaidid.
Ka Ameerika juutide koguduste rabid on rakendatud koguduseliikmete kaasamiseks ajupesutööstusse. Rabid õhutavad tungivalt koguduse liikmeid tekitama vastulaviin “Iisraeli vastasele meediale” e-kirjade ja arvamuskirjade näol, kus “korrigeeritakse”, “vale” arusaamu, rõhutab Freeman.
Tõde on kolmas osapool sõjas?
Freeman ütleb ka, et isegi kui teistes riikides ei ole vastavat religioonijuhtide võrgustikku, mis korraldaks õppesessioone kus koolitatakse kuulekust Iisraeli suhtes, on nendes riikides siiski telekommunikatsioon ja sotsiaalmeedia võrk, kus korraldada kampaaniaid.
Freeman tõdeb et Gaza sõja ajal püüdis Iisrael alati kirjeldada ennast süütu ohvrina, kes on sattunud põhjuseta Araabia rünnakute mõttetu viha sihtmärgiks.
“Vähemalt Ameerika Ühendriikides oli Iisrael üsna edukas nendes püüdlustes.“
Freeman illustreerib hasbara mehhanismi tugevust arvamuse muutmisel.
„Vaatamata sellistele asjaoludele nagu: Iisraeli ise teravdas olukorda nii et see tõi kaasa sõja ja tulistas tuhat korda rohkem laskemoona Gaza suunas kui gazalased Iisraeli ; ja et Iisraelil on üks maailma kõige arenenumaid õhujõude samas Gaza elanikel ei ole õhujõude üldse ning et Iisraelil on üks maailma keerukamaid kaitsesüsteeme Gaza kodus valmistatud rakettide vastu ning et Iisrael tappis 32 korda rohkem gazalasi kui gazalased iisraellasi – ja nii siiski enamik ameeriklasi arutasid seda asja seisukohast, et Iisraelil on õigus end kaitsta. Peaaegu keegi maininud seda tõsiasja, et enne seda viimast sõda oli Gaza sektor olnud Iisraeli piiramisrõngas viimase kaheksa aasta jooksul.
Ja niipea, kui Egiptuse president Morsi saavutas vaherahu Iisraeli ja Gazat valitseva Hamasi vahel, alustasid „hasbaristid” Gaza sõjast uue looga, kus sõda vaadeldi varem mitte mainitud (ja täiesti väljamõeldud) Iraani sidemete kaudu. Teadlik asjaolust, et pärast sõda, võideldakse rahulepingu rakendamise kaudu, alustavad hasbaristid vaikse kampaania, et tagada rahulepingu vaidlusalused punktid saaksid lahendatud Iisraeli kasuks”, meenutab Freeman.
“Iisrael on väike riik, ja sõltuv Ameerika Ühendriikidest tulevast majanduslikust ja sõjalisest toetusest ja selle jätkumisest. Kuidas tahes Iisraeli harrastatavat poliitikata ka hinnatakse, siis selles raamistikus on vaevalt üllatav, et Iisrael on olnud juhtpositsioonil informatsioonisõja tähtsuse mõistmisel ja samuti uute võimaluste kuidas infost kasu saada, arendaja. Infosõda, kuhu Iisrael on näidanud teed, sinna järgnevad ka teised.“
“Aiskhylos ütles, et sõja esimene ohver on alati tõde. Aga kui tõde on nii kujundatav ja plastiline ning digiteeritud ja ümbervormitud – samuti olles sõja osapool? Modernses sõjas töödeldav infokeskkond võib olla sama oluline kui sõjapiirkonna kontrollimine. Iisraeli hasbara kontseptsioon näitab kuidas seda saab digitaalajastul teostada, mis on uurimist väärt teema”, Freeman lõpetab.
Toimetaja kommentaar:
Freemani ettekannet vaevalt nimetatakse “sõnavõtuks rahu nimel” või usaldusväärse teabe levitamise soovituseks. Kuid see sisaldab palju olulist teavet vahendite kohta, mille abil meid juhitakse vaatama vaid ühte, soovitud suunda.
Võibolla see Freemani kõnega tutvumine õpetab hindama kogu pakutavat teavet uuel viisil, endalt küsima, “Millist vaatenurka mulle üritatakse selles artiklis või kõnes müüa?”. Küsima endalt, miks kedagi inimest nimetatakse natsiks, juutide soosijaks, ennast vihkavaks juudiks, kommariks, kremli käsilaseks, mitte asjatundjaks …… miks isikule või asjale, püütakse anda nimesilti ja suunata jutt teemalt mujale.
Allikas:
MEPC, Middle East Policy Council – Charles W. Freeman Jr: Hasbara and the Control of Narrative as an Element of Strategy
http://www.mepc.org/articles-commentary/speeches/hasbara-and-control-narrative-element-strategy
Liidesartikkel: “Hasbara ja EU”
Kodumaale lähemal tuleb hasbara masinavärk uue Euroopa Parlamendi otsusega.
Telegraph Journal on saanud enda valdusse konfidentsiaalseid dokumente, mis kirjeldavad europarlamendi eelmise aasta otsust kasutada £ 2 miljonit “ajakirjanduse järelevalveks ja monitoorimiseks” ja “trolli patrulli loomiseks”.
Dokumendi nimi on “Political guidelines for the institutional information and communication campaign”. Erilist tähelepanu pööratakse riikidele, kus euroskeptitsism kasvab.
Euroskeptitsismi põhjuseks leiavad dokumendi autorid, et inimesed näevad silmatorkavat vastuolu reaalsuse (heaolu ohustatus, ebakindluse kasv ja majandusliku stabiilsuse puudumine) ja EU lubaduste vahel (vabadus, turvalisus, sotsiaalne õiglus, õitsev siseturg). Inimesed ei usalda enam EUi institutsioone.
See kajastub ka selles, et hääletus Euroopa Parlamendi valimistel on igal aastal langenud, ütleb dokument.
„Kvalitatiivse meediaanalüüsi“ (= pressikontroll ja tsensuur) plaanitud kulu plaanitakse tõsta 1,7 miljoni naela ulatuses. Raha on juba osa olemasolevatest eelarvetest, kuid ülejäänud 787 000 £ hangitakse näiteks maksude tõstmisega. Teisisõnu Euroopa Parlament maksustab kodanikele tsensuuri, propaganda ja kontrolli.
Trolli patrull korrigeerib eurokriitilist “vale” teavet reaalajas, et mõjutada arutelu, selgitab The Telegraph.
Euroopa Liidu eesmärk on täielik meedia kontroll – Hasbara
https://puheenvuoro.uusisuomi.fi/author/riikkasoyring/
Artikli uus koduleht: http://riikkasoyring.puheenvuoro.uusisuomi.fi/131750-hasbara-mielipiteen-muokkauksen-taide
Toimittaja: Riikka Söyring 4.2.2013, Verkkomedia. org
Tõlgitud Soome keelest, originaal artikkel asub siin:
http://web.archive.org/web/20150327132236/http://verkkomedia.org/news.asp?mode=3&id=6716
Riikka Söyring, Vesa Raiskila, Johanna Lehtonen Vastavalkea ry
(Tauno O. Mehtälä päätoimittaja Vastavalkea-verkkolehti) https://vastavalkea.fi/
‘Eurotrollit’ vain pintaraapaisu: Euroopan komissio pyrkii täydelliseen mediakontrolliin
Lisad:
WUJS: Hasbara Handbook: Promoting Israel on Campus
http://www.middle-east-info.org/take/wujshasbara.pdf
Rabbi Gerald C. Skolnik, Forest Hills Jewish Center, Queens, New York, 20 November 2012
http://www.thejewishweek.com/features/rabbis-world/ayin-ltzion-tzofia-feeling-israels-pain
Hasbara-kerronnan ääriesimerkki: Washington Post editorial writer, Charles Krauthammer: “Why Was There War in Gaza?” November 23, 2012
http://www.washingtonpost.com/opinions/charles-krauthammer-why-was-there-war-in-gaza/2012/11/22/c77582e8-3412-11e2-bfd5-e202b6d7b501_story.html?hpid=z2
Hasbara-kerronnan ääriesimerkki 2: Washington Post, Jennifer Rubin: “Chuck Hagel´s colleague: So many Jews, so much disloyalty” 28 January 2013
http://www.washingtonpost.com/blogs/right-turn/wp/2013/01/28/chuck-hagels-colleague-so-many-jews-so-much-disloyalty/
http://web.zone.ee/aivar100/poliitika18.htm
https://rahvuslane.blogspot.com.ee/2015/03/david-icke-lahis-ida-konflikt-pohineb.html
Goldman Sachsin karmaiseva historia, osa 5: veronmaksajat pelastavat pankit
Jalostusta vastaan – miksi juutalaiset vastustavat eugeniikkaa
Inimesed peavad teadma, mis toimub, saama alternatiivse vaatepunkti. Paljud ajakirjanikud ütlevad, et me peame andma sõltumatut infot. Me ei pea suruma peale teatud kindlat vaatepunkti, inimesed otsustagu ise. Aga kahjuks on nii, et kui me anname inimestele kätte kogu info, ei taha nad selle põhjal ise järeldusi teha. Ja see, kes pakub neile sobivat info tõlgendamise struktuuri, on ka võidumees. Inimene otsustab edaspidi selle üle, mis on libauudis ja mis tõene, mitte allikaid analüüsides, vaid selle põhjal, kas see sobitub temale fašistliku-zionistliku hasbara´ga sisendatud kontseptsiooniga. 20 protsenti elanikkonnast, kel on analüütilist mõtlemist, teevadki oma järelduse, aga 80 protsenti jääb võimumeedia ajupesu mõju alla. Siin on küsimus sõltumatu ajakirjanduse positsioonist.
Massimeedia vahendusel ei saa paraku pea kunagi lugeda geopoliitiliselt oluliste sündmuste kohta ausat, erapooletut ja sisukat analüüsi. Selles ei ole midagi uut, aga aeg-ajalt tõuseb see eriliselt esile. Ikka ja jälle esitatakse käsitlused ideologiseeritult ja politiseeritult manipulatiivses võtmes ehk mitte kantuna eesmärgist selgitada sündmusi ja protsesse sellisena, nagu need tegelikult on, vaid üksnes ühest kindlast vaatenurgas nii, nagu neid soovitakse näha ja näidata.
Tõenäoliselt on Eestis terve rida inimesi – nii ajakirjanikke, poliitikuid, riigiametnikke kui ka tegev- ja erusõjaväelasi –, kes suudaks selliseid protsesse läbi kodeeritud märkidesüsteemi lugemise ja konteksti loova taustainfo esiletoomise lahti mõtestada. Aga ühel või teisel põhjusel ei taheta või ei julgeta seda teha. Üldjuhul on kõik, mida saame kuulda, USA välispoliitika kohalike apologeetide (Mihkelson, Mikser, Ilves, Luik jt) läbinähtavalt ühekülgsed, primitiivsed ja sellisena praktiliselt mitte mingisugust informatiivset väärtust omavad õigustused-sisendused.
Ühelt poolt on analüüsivõimeliste inimeste vaikimine peavoolu retoorikast kõrvalekaldujate üha intensiivsema ühiskondliku häbimärgistamine ja nende Venemaa käsilaste või nö kasulike idiootidena kujutamise kontekstis ootuspärane. Ent teiselt poolt on nende hääletus kahetsusväärne, kuna seal, kus on ilmselgelt ruumi tõsiseks, huvitavaks, sügavuti minevaks ja väga kõrge praktilise väärtusega analüüsiks, laiutab õõnsa kõlaga propagandistlik tühijutt.
On kuidas on, aga geopoliitiliselt sügavat ja laia tähendusvälja kandvate sündmuste taandamine võimalikult lihtsustatud ja ühepoolsetele – et mitte öelda primitiivsetele – selgitustele solvab arukamate inimeste intellekti ega teeni eesmärki anda avalikkusele maailmas toimuvast võimuvõitlusest adekvaatset, ratsionaalselt argumenteeritud ja faktidele põhinevat arusaama.
Veelgi halvem on aga see, et tõenäoliselt ei oldagi võimuringkondades niisuguse arusaamise kujunemisest huvitatud, sest see ei oleks kooskõlas (infosõja pidamise edukuse seisukohast kriitilise tähtsusega) eesmärgiga vormida inimeste nägemust maailmas aset leidvatest protsessidest suunatult võimuambitsioone toestaval moel.
Kardetavasti just sellistel kaalutlustel jäetakse võimuringkondade poolt kujundatavatelt geopoliitilistelt (just nagu ka sisepoliitilistelt ja kultuurilistelt) kaartidelt välja hulk olulist infot, mis omakorda asetab inimeste maailmapildi ideoloogilisse kõverpeeglisse – nägemusele sellest, kuidas asjad tegelikult on, eelistatakse kujundada nägemust, mida peetakse Eestile ja NATO liitlastele kasulikuks. Informeeritust peetakse väheste võimulolijate privileegiks (meenutagem, kuivõrd suur osa riigivalitsemisse puutuvast infost on kuulutatud riigisaladuseks), laiema avalikkuse informeeritust (ehk ausat ja mitmekülgset, ilma ideoloogiliste filtriteta arusaama maailmas toimuvast) aga ohuks võimuambitsioonide tõhusale elluviimisele. http://objektiiv.ee/miks-meie-ette-asetatavad-geopoliitilised-kaardid-nii-puudulikud/
Henri E Ollevalaja
