Ei hakka Facebookis millegi ega kellegagi vaidlema. Minu hinnang toimunule on üldplaanis loomulikult negatiivne – selline:
Tehnilise poole pealt: minu jaoks jäi protsess pooleli – ma ei kaevanud otsust Riigikohtusse edasi – mul pole seda raha. Kui ma kaebaksin ja ka Riigikohtus kaotaksin, oleks kaebamine senisele lisakulu. Kui aga Riigikohtus võidaksin, siis algaks ilmselt protsess uuesti ja mul tuleb see niigi juba 3 aastat kestnud kadalipp veelkord läbida, aga juba väljamõistetud summa asemel peaksin, võimalik, maksma isegi topelt – kaotuse rahad ja kõik uue protsessi kulud. Võit pole uues protsessis mulle garanteeritud.
Sisulise poole pealt tegi kohus protsessi käigus minu arvates minu jaoks väga väärasid otsuseid. Absoluutselt vajalikku tunnistajat (tollast ministrit Kert Kingot, kelle abi Viive Aasma oli) keeldus kohus täiesti ebaseaduslikult üldse kohtusse kutsumast. See jättis suuresti kohtu oma otsuse tegemisel ilma objektiivsest infost.
Täiesti ebaseaduslikult vaatas kohus mööda ka Riigikohtu seisukohast, et avaliku elu tegelaselt (ministri abi seda vaieldamatult on) eeldatakse kõrgemat kriitikataluvuse määra (kõrgemat valuläve). Kohus põhjendas oma nii kõrge summa mulle määramist täiesti vastupidiselt Riigikohtu seisukohale: et ma julgesin olla kriitiline nii kõrge riigiametniku ja avaliku elu tegelase suhtes, siis tuleb mul ka kõvasti rohkem selle eest maksta! Teisisõnu otsustas kohus, et ametnikud on meil kriitika eest eriliselt kaitstud, lausa suuresti puutumatud, eelistatud staatuses kõrgklass! Nende mistahes riivamine on märksa kurjem ja raskem tegu kui tavainimese riivamine.
Mulle mõistetud summa on tõesti põhjendamatu, absurdne ja isegi naeruväärne oma suuruses. Ilmselt maksan seda surmani, suutmata seda siiski ka selleks päevaks ära maksta. Hetkel ja umbkaudu kokku arvutatuna peaksin kokku kõiki kulusid ära maksma ca 12 500 – 15 00 eurot. Näis, kui suur summa kokku tuleb. Noh, mul pole siin valikut – riigi käes on ju võim. Eks hakkan vägagi pisikeste juppide kaupa seda raha alla oma keskmisest pensionist neile kõigile maksma.
Mida ma siis sellist hirmsat ütlesin? Veidi vaidlesin Viive Aasmaga.
Esiteks oli mul talle etteheide, et ta oma ühe inimese firmaga oli Kremli alluvuses ja FSB käepikenduseks oleva firma Yandex miskit sorti PR esindaja. Taustaks: Yandex on Eestis julgeoleku kaalutlustel keelatud firma ja selle tegevus on tänaseks sel põhjusel Eestis lõpetatud. Sisuliselt töötas Aasma, EV ministri abi, Kremli alluvuses oleva Yandexi ja FSB heaks.
Teiseks, Kert Kingo, oma vahetu ülemuse sõnul pühendas Aasma osa oma tööajast Yandexi ja oma firma asjade ajamisele. Aga Kert Kingo ei vallandanud teda, vaid leidis inimlikuma lahenduse – lasi lal minna omal sooivil.
Kolmandaks, et Aasma oli politsei, prokuratuuri, KaPo ja kohtud üle külvanud oma alusetute kaebustega minister Kert Kingo peale, süüdistades Kert Kingot korruptsioonis. Et alusetute, see nähtub sellest, et ühtegi Viive Aasma kaebust üheski tema kaebusi saanud institutsioonis ei hakatud isegi menetlema.
Loomulikult ma kõikide nende vaidlemiste kestel ühtegi ebasündust kellegi aadressil ei kirjutanud. Kes on mu tekste ja kommentaare lugenud, see teab, et selliseid väljendeid ei kasuta ma kunagi.
Kõik eelnevad kriitilised märkused võtsin kokku kahe sõnaga: ütlesin Viive Aasma kohta talle, et tema sellises tegevuses on korruptsiooni lõhn. Eks see mu väljendumine oli teatav inspiratsioon sellest, et ta ise süüdistas Kert Kingot korruptsioonis. Et kui üldse üks neist kahest on vildak, siis on just Aaasma see, kelle tegevusel on korruptsiooni lõhn.
See “korruptsiooni lõhn” (isegi mitte korruptsioon, vaid ainult lõhn – õhk!) maksabki mulle nüüd 12,5 – 15 tuhat eurot.
Paralleeliks olgu toodud, et lapsevankri kärutaja Hartleb sõimas Varro Vooglaidu märksa hullemalt – fašistiks. See läks Hartlebile maksma vaid 300 eurot. Minu “korruptsiooni lõhn” maksab kohtu arvates ikka väga palju rohkem!
OK, reaalsusega tuleb leppida. Eks Aasma ja kõik, kellele ma nüüd samuti maksma pean (minu esindaja, hageja kaks esindajat, kohus, täitur), hakkavad piltlikult öeldes mu pensioni ülejääkidest oma väheseid eurosid saama.
Kas selline protsess ja lahend polnud mitte poliitiliselt motiveeritud? Minu pead on ka see mõte läbinud. Seda enam, et kõik, kes on kuidagi EKRE-ga seotud, saavad ikka täie rauaga ja maksimaalselt. Vastan ausalt: ma ei saa seda ei kinnitada ega ümber lükata – ma ei tea. Kõik on võimalik, miski pole võimatu ja 100% välistatud.
Olulisem aga: kes selle protsessi võitis, kes kaotas? Aasma võitis õiguslikult, seaduste mõõdustikus – selline on kohtuotsus. Mina pidin taanduma, sest mul pole raha, et jätkata – sain nö. tehnilise nokaudi.
Õiguse kõrval on aga ka teine, kõrgem ja olulisem tasand – see on õigluse tasand. Ja seal pean ma kaotajaks Aasmad. Kogu tema tegevus, selle motiivid ja eesmärk olid ebaõiglased – ebamoraalsed ja ebaeetilised. Hagist (autor Robert Sarv) oli ikka päris naljakas lugeda, milliseid gigantesid ja metsikuid piinu pidi õnnetu Aasma selle mu vägagi leebe ütlemise pärast taluma!
Seejuures aga – NB! – ma ei pea sel õigluse tasandil ennast tema kui kaotaja kõrval võitjaks. Kui keegi on minu kõrval elus kaotaja, siis minu moraalse kompassi alusel vajab selline isik kaastunnet ja abi. Mitte hukkamõistu. Ammugi ei tee kellegi selline kaotus minust võitjat.
—-
Et kommenteerijatel pole 3 aasta vältel toimunud protsessist aimugi, et ma ei vaja ei sopaga ülevalamist, samas ei vaja ka mingeid targutusi ega mind haletsevaid kaastundeavaldusi, siis välistan võimaluse seda teksti kommenteerida. Ega luba ka, et hakkan kellegi erasõnimitele sel teemal vastama. Protsess on minevik, otsus on tehtud, vajalik siin ja täna omalt poolt ära öeldud.
