Inimesed, kes ei tea, mis on religioosne usk ja religioosse usu olemus, tahavad teha planeet Maast uut fetišit, mida kummardama hakata.
Läbi ajastute on inimene teinud fetišiteks kõike, mida vaid selleks annab teha. Näiteks on taevakehadest kummardatud Päikest ja Kuud. Tänagi kummardatakse tähti ja planeete – astroloogia on sellise ususuuna nimetus ja seda usuvad ning järgivad paljud. Nüüd siis tahetakse teha usu objektiks ka planeet Maad.
Selline taotlus võib olla kahese taustaga. Esiteks võib see peegeldada inimeste totaalselt rumalust ja teadmatust religioonide ja usu olemusest. Vaimne pürgimus võib olla siiras, aga millele see pürgimus on suunatud, see on antud juhul totaalne äpardumine.
Teisalt võib see olla aga inimeste teadvusesse tahtlik ja teadlik häma külvamine, et neid eemaldada reaalsest religioossest usust.
Küllap leidub meilgi progressiivseid, kes ahmivad selle nn. uue usu endasse, ise aru saamata, mis on milleks. Uut pole selles tegelikult midagi. Fetišeid on ajastute algusest alates loodud kõigest, mis siin meie Maakeral vaid leida võib. Pühad on olnud mäed, orud, metsad, allikad, jõed, kivid jne. jne. Ka inimene ise – oleme ennaski pühastanud ja maailma nabaks pidanud. Rääkimata inimese loodud fetišitest. Nüüd siis Maakera tervikuna – aga pole seegi midagi uut.
On sügav ja levinud eksiarvamus, et mida iidsem usund, seda õigem usund. Paraku on tõde teine – mida iidsem usund, seda arenematum usund. Arvata muud on sama arukas, kui arvata, et üksnes alkeemia on tõeline keemia ja keemiateadus.
Olen vist aastakümneid kirjutanud, et meie kooliharidus otse nõuab, et sellesse lülitataks õppeaine nimetusega religioonilugu. Analoogiad oleks näiteks ajalugu, kultuurilugu, kirjanduslugu, kunstilugu, muusikalugu jne., mis annavad noortele neist valdkondadest teadmisi.
Religioonilugu kui õppeaine ei oleks usuõpetus (see jäägu kiriku seinte vahele), vaid see oleks noortele TEADMISTE andmine inimkonna vaimsetest otsingutest läbi ajastute – teadmiste andmine erinevatest religioonidest. Kordan: just TEADMISTE andmine.
Paraku, harimatute teadmatuse tühjale põllule võib külvata mitte üksnes vilja kandvaid häid seemneid, vaid ka tapvat umbrohtu. Seda see uus projekt üritabki. Ja pole vahet, kas oma teadmatusest ja rumalusest või sihilikult – tagajärjed, kui need realiseeruvad, on ühtmoodi traagilised mõlemal juhul.
Me kaotame iseendis tõelise usu, võimaluse see leida. Inimesed vaid eemalduvad tõelisest usust ja selle vaimsest ülimast eesmärgist.
