Näib, et mida kõike perversset on läänes välja mõeldud, seda tehakse truult ka siin järele. Et olla ikka väga progressiivne.
Eutanaasiat õigustaks vaid talumatu ja kõrvaldamatu füüsiline valu. Valu on kaasajal kontrollitav, seega, kaasajal pole ühtegi eutanaasia põhjendust. Juhindun oma väidetes valu ületatavuse kohta keemikute, bioloogide, geneetikute ja farmakoloogide arvamusest ja teadussaavutustest.
Kui valu kaotamine pole veel igale kättesaadav, siis see pole õigustus kellegi tapmiseks, vaid see on sotsiaalne probleem ja sotsiaalne korraldamatus. Sotsiaalne korraldamatus ei saa olla kellegi tapmise õigustus. Kaasajal on piisavalt vahendeid füüsilise valu kõrvaldamiseks. Kui need kellegi jaoks ei ole kättesaadavad, siis on see meie sotsiaalne, rahaline – mitte meditsiiniline, õiguslik, ammugi mitte mingi filosoofiline probleem.
Nn. ”hingevalu” pole põhjus eutanaasia kasutamiseks. Kui peame õigeks, et eutanaasiat võib kasutada inimese isikliku ”hingevalu” puhul, siis muutub eutanaasia 100%-lt enesetappudele kaasaaitamiseks, kui vaid keegi oma eluprobleemiga toime ei oska tulla. Ühiskond ei peaks inimese isiklikele probleemidele reageerima sellega, et pakub sellisele inimesele abi enese tapmisel. Vastupidine on õigem – ühiskond peaks sellisele inimesele pakkuma abi selliste probleemide lahendamisel – ellu jäämisel.
Hingevalu käes vaevlejale ja enesetappu kavandavale isikule ei tohiks mingit õigust eutanaasiale jätta, sest enesetappu planeeriv inimene pole enam päris korras ja terve mõtlemise ja meelega. Tema isiklik tahe võib olla enesetapp, kuid nihestatud teadvusseisundis inimese sellist isiklikku tahet ja valikut ei saa arvestada.
Ühiskond peab osutama mitte enesetapu teenust, vaid ellujäämise teenust – abi inimestele, kellel isiklikud probleemid on ülepea kasvanud. Me ei vaja enesetapu abi, vaid me vajame abi, et suuta vastu minna surmale, kui see on ettenähtav paratamatus. Sellise surmale vastu minemise abina pole inimese enesetapp ja sellele kaasa aitamine – eutanaasia – mingil juhul käsitletav. Otse vastupidi. See on inimese probleemi lahendamata jätmine ja julm inimesest endast kui probleemist vabanemine.
Sageli räägitakse mingist “õigusest enesetapule”. Jah – igal inimesel on õigus raiuda maha oma käsi, rebida välja oma silm, lõigata endalt kõrvad ja nina, ennast skalpeerida jne. jms. Head inimesed – kuidas te aga ise suhtute inimesse, kes sellist õigust enese suhtes kasutab? Lähete talle appi seda tema “õigust” talle toimetama… või peate teda ebanormaalseks ja püüate vahele astuda?
See “inimese enesetapu õiguse” argument ei kannata mingit kriitikat. Inimesel on tõesti õigus, tegelikult aga üksnes võimalus enesetapule, sest seadustest sellist inimõigust leida pole. Ja kes saaks keelata!?
Kuid NB! – mitte kellelgi pole luba ega ammugi kohustust teda selles abistada. Otse vastupidi – meil on inimlik kohustus seda tegu takistada. Enesetapu mõte on psüühiline häire, ja psüühilise häire all kannatajate “enesetapu inimõigust” pole vaja järgida. Muidu peaksime ka skisofreeniat pidama inimõiguseks ja hakkama tõsiselt arvestama skisofreeniku luulumõtetega.
Kui meie Riigikogu kunagi sellise tapmist õigustava seaduse vastu võtab, siis on kõik selle poolt hääletanud samaväärsed tapjaga.
