Päris ootamatu on meie riigitruult “kvaliteetmeedialt” sellist enesekiitust lugeda. Kõik on süüdi, et neil majanduslikult kehvasti läheb. Loen, et süüdi on väljavoolav reklaamiraha, kohatu riigiabi, keelatud konkurents, paberi ja muude sisendhindade röögatu hinnatõus. Valitsuskoalitsiooni otsus tõsta ajakirjanduse käibemaksu 5% kuni 9%-ni olevat igast aspektist vaadatuna ebaaus ja kahjulik.
Ma arvan siiski veidi muud.
Millegipärast on meie nii-nii tubli ajakirjanikud seda kirjutades unustanud täielikult, et me elame turumajanduses. Mis tähendab, et ka ajalehed ja uudised on kaup turul. Ja nende ajakirjanduse tootjate kohta kehtib sama põhimõte, nagu see kehtib mistahes kauba tootjate kohta turul – turg ise määrab, mis kaubaks läheb, mis aga ei lähe. Kui kaup on hea hinnaga ja kvaliteetne, siis seda turul ostetakse. Kui aga kallis ja kvaliteedilt vilets, siis seda ei osteta.
Ma arvan, et rääkides siin artiklis murelikult igasugustest ajakirjandusevälistest probleemidest on meie ajakirjanikud kuidagi ära unustanud oma osa, oma rolli – toota seda võimalikult odavamat, aga võimalikult kvaliteetsemat kaupa, mille tuludest nad elada unistavad.
Kui seda kaupa, mida ajakirjandus toodab, ei osteta, siis võiks mõelda, kas mitte selle kauba kvaliteet liiga vilets pole? Kas selle viletsa kauba hind liiga kõrge ei ole? Võiks ka märgata, et olukorda ei paranda, kui oma rahalisi puudujääke üritada katta üha kõrgema hinnaga samal ajal, kui kauba kvaliteet jääb ikka sama viletsaks, kui see oli. Kõrgem hind vähendab vaid läbimüüki veelgi ja pankrot on taas lähemal.
Ja veel. Äkki siiski see lõputu teie valitsusele truu kaasakiitmine pole see kõige targem viis oma kvaliteeti tõsta, ah? Ehk just seepärast ei ole te lugejaga unisoonis? Ehk see teie suurele haile vaid väikeseks truuks lootskalaks olemine on peamine põhjus, miks teid ei väärtustata, ei osteta? Pole siis ju imestada, et kui käib alla valitsuse manie, kukub ka teie oma?
See võiks olla teile mõte, mille üle võiksite mõelda.
Ma ei näe teist teed, kui et ajakirjandus peab oma kvaliteeti – oma sisulist taset tõstma. Isegi senist kurssi muutma. Ostja peab nägema ja mõistma, et see kaup on talle tõesti vajalik ja ta peab ise tahtma seda osta. Kuni see ostja ajakirjanduse madala sisulise kvaliteedi tõttu ajakirjanduse pakutut ei taha, seni pole kasu ka igasugustest hinnaga skeemitamistest.
Seni on riik niigi ajakirjanduse madalat kvaliteeti ja sellest tulenevat kahjumlikkust püüdnud kompenseerida madalate maksudega. Riigile on truud ruuporit vaja – mõistan riiki. Kuid see käesolev ajakirjanduse hädaldamine näitab, et ajakirjandus naudib küll madalaid makse, aga pole ise midagi teinud, et oma taset, oma kvaliteeti tõsta. Ja nii ka kasum ei teki – elatakse edasi kahjumis.
Toetamata siin kuidagi Kaja Kallase valitsuse totaalset majanduspoliitika äpardumist, võin ma üldisemas plaanis riiki mõista – riik vajab raha juurde ja üks koht, kust seda raha juurde saada on tõsta ajakirjanduse makse. Sest ajakirjandus on võrreldes teistega senini otse nautinud lausa olematut maksu.
Hädakisa selle kõrgema maksustamise pärast tõsta on ajakirjandusest minu hinnangul ülbe. Need 9%, mis ajakirjandust ähvardavad, on siiski palju väiksem maksumäär kui 22%, mis saab osaks kõigile teistele. Maksude osas jääb ajakirjanus edasi priviligeeritute staatusesse. Hädaldada, olles ise priviligeeritud – see pole kuigi aus ega viisakas.
Tootke väärt kaupa, mida tahetakse, mida vajatakse – ja te elate oma kauba müügist kenasti ära. Õppige turu hapukapsa müüjate käest. Kui on hea hapukapsas, ma olen seda sealt ise ostnud.
Kui te aga ei oska, ei saa, kui teil pole vastavat intellektuaalset potentsiaali ega võimekust olla aste kõrgemal tasemel kui seni, et teie kaupa ka vabal turul tahetaks ja seda ostetaks – kelle süü?
Ma vastan ise: teie endi süü. Kui te paremat kaupa ei tooda, eks siis alguses nõrgematel, pärast aga ka järjest teistel tuleb oma pillid kotti panna ja endale teine ning jõukohane töö leida.
Te tahtsite vaba turgu, tahtsite kapitalismi? Mängige siis ka selle reeglite kohaselt ja ärge lunige riigilt (tegelikult maksumaksjalt), et ta teie suutmatuse ja vähese võimekuse peab kinni maksma. Olge siis see, kelleks te end peate ja end deklareerite olevat – kvaliteetajakirjandus.
Rahanumbrid, mis kahjumisse libisevad, ütlevad teile selget tõde: te pole seda. Teid ei taheta, teid ei osteta. Te elate enda kohta suures illusioonis.
Ilf ja Petrof teadsid Ostap Benderi suu läbi julma tõde, mis meie majandust valitseb: “Uppuja päästmine on…” Jätsin tsitaadi pooleli, sest te teate väga hästi, kelle asi.
