Keegi siin kirjutas mulle midagi põlgusest homode vastu. Loomulikuklt võtmes, et seda ei tohiks olla. Olin temaga nõus – seda ei tohiks olla. Meie moraal ja meie eetika ei tohiks seda meile lubada.
Kuid medalil on ka teine ja sügavam pool.
Vastasin talle, et esiteks – see “põlgus” on tema vägagi inimlik termin ega anna asja tegelikust olemust kuidagi edasi. Teiseks – asja olemus on aga alateadlik eemaletõmbumine neist, kes pole mingil moel normaalsed. Kaasaja terminiga siis: normaalsed tühistavad sellised.
Loomariigis ja ka inimeste juures ei eelista terved, tugevad ja elujõulised isendid vigaseid, viletsaid ja haigeid. Otsitakse teisi terveid. See on juba Darwinist alates looduses teada põhimõte. Nii toimub evolutsioon.
Inimesedki, kes on osa elavast loodusest, valivad vastassoost endale elukaaslasteks võimalikult tervemad, elujõulisemad, arukamaid, samas ka väliselt meeldivama teise poole. See valik on alateadlik, looduse enese meisse programmeeritus ja mõeldud elujõulisemate järglaste saamiseks.
Kurb tõde see on, aga jah – mehed ei vali naisi mitte selle järgi, kui hea süda on naisel, vaid selle järgi, milline on naise väline veetlus, sarm, seksikus jms. See väline on esmane, millele mehe pilk peatuma jääb ja meest köidab.
Sealt edasi loodab mees, et kui keegi on väliselt atraktiivne ja igati meeldiv, siis on ta sama kaunis ka sisemiselt. Nojah, mida siin öelda… Mehed ongi sellised… natuke naiivsed. Teadagi.
Naised teavad seda meeste esmast valikuprintsiipi väga hästi – mida nad muidu ennast kaunitarideks püüavad meikida ja saledatseks süüa ning võimelda?
Kui mees tahab enda kõrvale tuima puust pesulauda, siis läheb ta ja ostab selle 4.50 € eest poest. Ja on õnnelik sellega.
