Oma elutee tuleb väärikalt lõpuni käia ja oma saatus väärikalt vastu võtta. Nii heas kui halvas. Ma ei pea vääraks elu nautimist, kui on head ajad, aga pean vääraks põgenemist, kui saabuvad rasked ajad.
Millest aga see elu eest põgenemise idee üldse tuleneb? Ma vastan: see tuleneb meie teadmatusest, mis on surm ja mis ootab meid ees, kui me sureme. On väga levinud ekslik arvamine, et surm on kõige lõplik lõpp, olematus, eimiski. Ning et enesetapp (olgu omakäeline või teiste poolt abistatud) on vabanemine oma probleemidest.
See on ekslik arvamus. Surm pole enamat kui öine uni kahe päeva vahel. Jäädes surmaunne ei hajuta isiksusena olematuks, vaid ees ootab järgmine elupäev.
Kõik on nagu see on meie tavalise öise unega – öine uni ei tee midagi varem tehtust ja olnust olematuks. Surm ei vabasta inimest tema varasematest mõtetest, sõnadest ega tegudest, tehtu tagajärgedest ega olukorrast, kus inimene viibis. Nagu tavaline öine uni ei vabasta inimest tema minevikust. Oma tavalisel järgmisel hommikul oleme me silmitsi täpselt samade probleemidega, kui olime õhtul magama minnes. Sama surmaunega – see ei lahenda ühtegi meie probleemi. Me leiame need probleemid kõik eest, kui oma surmaunest ärkame.
Me oleme siin planeedil ja siin maises elus õppimas, mitte seda elu nautimas. Sellest oleks vaja esmaselt aru saada. Pole arukas arvamine, et kui elu naudingud on lõppemas ja jääb alles vaid elu raskem osa, siis oleme õigustatud põgenema vaid seetõttu, et meil on raske ja meile see elu raskem osa ei meeldi. Nagu inimene võtab vastu oma elu rõõmud, nii peab ta vastu võtma ka oma elu raskused.
Me ei õpi midagi, kui meid kantakse roosadel patjadel läbi elu. Me õpime üksnes ja ainult läbi probleemide, raskuste, kannatuste. Nende eest põgeneda? See on sama, mis olles jätnud kooli kontrolltööks õppimata, tõusta keset kontrolltööd ja põgeneda koolist. Ja arvata, et see on tark ja õige tegu ning kõikide probleemide lahendus.
Nii arvata ja nii teha – see on väga lapsik, väga rumal. Te olite juba koolis nii targad, et te seda ei teinud. Kuidas te siis nüüd, suurte ja tarkadena, nii rumalad olete, et seda õigustate ja teha tahate!?
