1.
Kusagilt lugesin huvitava ja aruka mõtte: kui inimest õnnestub panna aktsepteerima silmnähtavat valet, täielikku absurdi ühes asjas, siis see tähendab, et tema teadvus on allutatud kontrollile ja selline inimene võtab sama kriitikavabalt omaks juba ka kõik järgnevad valed ja absurdid. Tema kriitikameel, tema maailmavaade, tema iseotsustamise võime, tema selgroog on murtud.
Meie tänasest elust illustratsioon: kui me võtame omaks, et isiku füüsiline sugu – meile kõigile silmnähtav reaalsus – ei loe enam midagi ja loeb vaid see, mis on inimese peas – loeb vaid tema luulumõte ja luulumaailm iseenda ja oma soolise identiteedi kohta – siis me oleme ise allutatud mõttekontrollile ja me oleme valmis mis tahes absurdi järgmisena aktsepteerima.
Just sellist teadvuse kontrollitust ma tolerantide ja kõikvõimalike multikulti propagandistide puhul täheldangi. Nende iseolemise ja eneseteadvuse selgroog on valega murtud, vastavalt on nad neile antud lendlaused ja loosungid täiesti kriitikavabalt omaks võetud ning nende kohaselt püütakse panna mõtlema ja elama tervet ühiskonda. Nad on meie seas need, kelle teadvus ja selle suveräänsus on kadunud, kelle kriitikavõime on hävitatud ja kes lähevad selliste selgrootutena kaasa mistahes järgmise vale, pettuse või absurdiga.
2.
Meenub psühholoogia katse:
Üheksa ruumis laua ümber istujat on omavahel kokku leppinud, et nad nimetavad musta kaarti valgeks ja valget kaarti mustaks. Kümnes inimene laua ääres ei tea sellest kokkuleppest aga midagi ja ta nimetab värve õigesti – must on must ja valge on valge.
Kui nüüd lauale pannakse must kaart, siis 9 valetamises kokku leppinud inimest nimetavad seda kõik valgeks kaardiks – nad valetavad teadlikult. See üks aga, kes kokkuleppest midagi ei tea, näeb musta mustana ka nii ta seda ka nimetab. Ta on muidugi hämmastunud ja segaduses, et miks kõik musta valgeks nimetavad…!? Ei saa ju olla, et tema silmad valetavad…!? Aga kõik valetajad kinnitavad kokku lepitud valet edasi. Ja mäng jätkub.
Kui katset korrata ja korrata ja üha valetada ja valetada, hakkab ka see üks, kes reaalselt näeb musta musta ja valget valgena, asju valesti nimetama. Musta kohta ütleb ta nüüd, et see on valge, valget aga nimetab veendunult mustaks. Sest selline on selle grupi ülejäänud liikmete ühine korduv vale.
Selle ühe teadvus on selle ühise massilise vale läbi mingist hetkest murtud. Ta juhindub massiarvamusest, ka tema hakkab valetama ja on valmis mida tahes milleks tahes nimetama – peaasi, et olla “peavoolus.”
Enamgi veel – kui ühel hetkel hakkavad need üheksa valetamises varem kokku leppinut kaartide värve õigesti nimetama – et must on must ja valge on valge – siis nimetab see üks murtud teadvusega mängija kaartide värve valesti edasi, olles täpselt samasuguses hämmingus, nagu ta oli mängu alguses, kui ta veel oma silmi uskus. Ta on sügavalt ja siiralt veendunud, et must on valge ja et valge on must! Ta lausa veenab teisi, et nii ongi!
3.
See “mäng” toimub meie ühiskonnas praegu. Need “üheksa valetajat ümber laua” – need on meie juhtpoliitikud ja nendele lojaalne truualamlik meedia. Meie oleme see “üks, kes on aus” – kes ei tea mängust midagi. Meid püütakse murda massilise absurdiga, et me kaotaksime oma iseseisvuse oma mõtetes, oma kriitilisuses, oma terves mõistuses ja lausa silmnähtavas. Et me võtaksime edaspidi vastu mistahes mõttetuse ja absurdi ja kiidaksime selle tarkuseks.
Seda, mida meiega tehakse, nimetavad tegijad ise sõnadega “progress” ja “progressiivsus.” Võimalik, et kogu see homoliikumise propageerimise tegelik taust, alus ja mõte ongi meie teadvuse murdmine. Meie murdmine selles ühes, elementaarses, esmases – et kes on mis sugu. Et me eitaksime silmnähtavat. Kui meid selles ühes ja fundamentaalses murtakse, siis me võtame kergesti omaks juba mistahes järgneva vale.
Homod ise? Nemad ei puutu üldse asjasse. Sest keda peaks miskid homod huvitama peale nende homode endi? Homod polegi aktsiooni kese. Hoopis meie, heterod, oleme kogu asja kese, mõte ja siht. Sest kui see manipulatsioon meie normaalse teadvusega selles ühes ja fundamentaalses õnnestub, siis saab meile kergesti sisendada juba mistahes uusi “suuri tõdesid” – sest me oleme murtud. Me võtame need valed vastu.
