—-
Mind ajendas järgnevat kirja panema üks netist loetud lugu mehest, kes on raskelt ja surmavalt haige, kui ta ravi ei saa. Ma jäin mõtlema, kuidas see minu jaoks oleks, kui surm oleks minu ligi? Mul polnudki vaja pikemalt mõtelda. Meenus, et see kõik on mu elus olnud.
Olen surma ja surmajärgsust päris palju uurinud. Raamatud, mis kirjeldavad surmajärgset elu, videod, kus inimesed sellistest surmakogemustest räägivad, kristlikud teoloogilised tekstid ja arutlused, idamaised õpetused, ka mõne sõbra isiklik kogemus sealpoolsusega – need on olnud kõik mu allikad. Teema huvitas.
Surm aga saabus mu ellu väga äkki ja väga reaalsena. Ühel tavaliselt arstlikul uuringul avastati mul vähk. Minu teadvuses võrdus vähi diagnoos surmaotsusega mulle. Õige mitmed inimesed mu elus olid just sellise diagnoosiga siit ilmast lahkunud.
Seal ma siis olin – diagnoosiga vähk. Ja pidin endale, oma elule ja maailmale vaatama teise pilguga. Ma ise olin teine, mu elu oli teine, maailm oli teine. Ma ei teadnud, kauaks mul seda kõike veel on – 3 kuud, 6 kuud, aasta, 3 aastat? Kui kaua? Mul polnud aimugi.
Nii elasin ma 4 kuud. Täielikus teadmatuses, on see vähk healoomuline või pahaloomuline. See oli elu surmaga kõrvuti. Otse surmaga käsikäes. Ainus, mida ma oskasin endale öelda oli, et mu elu ja surm on suhtes 50:50. See oli nagu kulli ja kirja küsimus – kumb mulle saatuse poolt on määratud.
Peale neid 4 kuud oli operatsioon. Siis läks veel 5. kuu samasugust teadmatust, sest doktorid uurisid selle 5. kuu jooksul, milline vähk mul on – hea või kuri. Lõpuks selgus, et hea vähk oli. Aga et see võib mistahes ajal ja kus tahes mu kehas tagasi tulla ning olla siis kuri.
Mis oluline: nende 5 kuu jooksul sain ma end surmaks valmis. Valmis suremiseks. Loomulikult lootsin ma elu, aga sama loomulikult pidin ma valmis olema surmaks. See – olla valmis suremiseks – oli alguses raske. Umbes 1,5 kuud pärast diagnoosi saamist olin ma sisuliselt šokis – tagant järele võin neid esimest 1,5 kuud nii nimetada. Siis aga saabus selginemine. Ja rahu.
Ma ei hakka neid 5 kuud mõeldud mõtteid siia kirja panema, mis lõpuks minusse rahu tõid. Läheks pikaks. Toon ära vaid selle kogemuse positiivse tulemuse: minu surm kaotas minu jaoks oma hirmutava sisu. Ma olen selle tee elust surmani kord iseendas läbi käinud, olen surma suhtes end selgusesse saanud ja kui ka surm peaks mind homme ees varitsema – ma ei karda. Mu ainus mure on mure mu lähedaste pärast – kas nad ikka saavad siis hakkama ja kuidas saavad, kui ma lähen.
Mäletan, päeval, mil sain oma lõpliku diagnoosi (healoomuline vähk) astusin ma doktori kabinetist välja. Ma pidanuks olema rõõmus. Aga ma olin pettunud. Ma olin nii valmis lahkuma, et lausa ütlesin sealsamas Jumalale:
“Sa ei kutsu mind? Sa tahad, et ma veel siin maailmas ukerdaksin? Miks sa mulle selle koorma taas selga laod – ma olin ju juba sellest kõigest vaba!”
Aga samas kerkis minus ka teine mõte: eks mu Isa taevas teab, miks ma veel siia jääma pean. Ju mul on veel midagi kogeda, õppida, teha siin maailmas.
Ma sooviksin teile samasse rahusse jõudmist oma surma suhtes, kuhu olen ise jõudnud. Kuid ma kardan, et ilma sellise surmaga pikalt silmitsi seismise kogemuseta pole see võimalik. Ja sellist kogemust – olla oma surmaga pikalt silmast silma – ma teile ei soovi.
Mulle endale oli see aga väga suureks abiks. Mu enda ütlemine mulle endale on: kui see vähk tagasi tuleb, ma teen kõik mida doktorid ütlevad. Kui aga mu taevane Isa ütleb mulle: “Mu poeg, tule koju,” ma ei hakka Temaga vaidlema. Ma lähen tagasi koju.
Täna on ilus päev. Ma naudin seda päeva. Kui imelik see kellelegi ka poleks – mu mõtted mu surmast on mulle sel ilusal päeval ilusad ja head mõtted. Sest ma ei karda. Ma tean – sealpool, taevase Isa juures, oma päriskodus, seal ootab mind ees mu taevane Isa ja vaid hea.
—
Kandidaat 551
Harri Kingo
