Kellest? Märt Avandist. Ta väärib mu hoolivust, sest eks ole ta ju 10 aastat elanud narkomaanina. Ja need 10 aastat on selles mõttes suuresti tema raisatud aastad, sest ta oleks olnud nende 10 aasta kestel palju parem, kui ta seda narkomaanina oli. Nii ta on ise selgitanud – ta on teinud laval narkojoobes väga viletasid etteasteid.
Hoolin, sest keegi – ka Avandi ise – ei saa anda mingit garantiid, et ta sinna põhjatusse auku tagasi ei kuku, kust ta üritab välja ronida. Hoolin, sest ma ei taha seda talle. Ma usun, et neid, kes temast hoolivad, on eesti rahva seas palju.
Kuid mündil on ka teine pool. Keegi kusagil märkis õigesti, et oma narkomaaniks olemisega toitis Avandi tegelikult ja reaalselt kuritegevust ja kurjategijaid.
Ma ei saa väita, et ta levitas narkootikume oma tuttavatele. Ma ei saa väita, et ta müüs neid kellelegi. Küll saan ma väita, et raha, mille ta maksis oma diilerile, kulutasid kurjategijad uute nakrokoguste ostmiseks. Meie tänavatel oli vastavalt rohkem narkootikume. Meie tänavatel oli vastavalt rohkem narkomaane. Sealhulgas oli ka neid, kes oma narkomaaniast enam välja ei tulnudki. Kes hääbusid ja surid enne, kui nad oleksid pidanud surema.
Märt Avandi oli see, kes andis sellesse oma osa – oma raha. Tema isiklik mõnu ei saa kuidagi õigustada seda kurja, mida ta meile ja esmaselt noortele inimestele, tegelikult aga kogu ühiskonnale on teinud. Jah, teinud ka iseendale.
Aga ma hoolin siiski temast. Hoolimine pole õigustamine. Ka väga sügavalt eksinud ja kurja teinud inimesest peab hoolima. Kuid neid ei pea õigustama. Sest just selline sügavalt eksinu vajab hoolimist kõige enam. Sest kas pole õige, mida Õpetaja ütles:
“Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust!”
—
Kandidaat 551
Harri Kingo
