Kõigi kirgi kütab ühe abielupaari lahutus ja teema lapse saatuse kohta.
Meenub Saalomoni otsus kahe naise kohta, kes ei suutnud last ära jagada, et kelle laps see on. Mõlemad naised väitsid, et laps on just tema laps. Saalomon tegi otsuse: raiutagu laps pooleks ja antagu kummalegi naisele pool last.
Üks naine palus seepeale Saalomoni, et Saalomon jätaks lapse teisele naisele. Teine naine oli aga otsusega rahul – raiutagu laps pooleks!
Saalomon tegi seepeale uue otsuse – andis lapse naisele, kes lapse elu nimel oli valmis lapsest teise naise kasuks loobuma. See naine armastas oma last, tahtis, et laps ellu jääks – sellest ka selline loobumine. Teine naine oleks lasknud lapse pooleks raiuda ja oli ilmne, et see pole tema laps ja ta ei armasta seda last.
Sellest kohtupidamisest ka väljend “saalomonlik otsus.” Mis tähendab tarka otsust.
Ma usun, et kohus teab selle paari omavahelise elu asjaolusid ja just seepärast otsustas jätta lapse isale – see oli parim lahendus lapse jaoks.
Probleem pole siin abielulahutuses ega ka selles, et laps mõisteti isa juurde. Probleem on lapse üleandmise protseduuris emalt isale. Ja just selles tegi riik vea, oli oskamatu ja saamatu – riik ei suutnud seda kohtuotsust ehk seadust täita selliselt, et laps ei kannataks selle käigus. Riik ei olnud saalomonlikult tark.
Piltlikult: vaatamata oma otsusele anda isa ja ema vaidluses laps isale lasi riik siiski selle lapse pooleks raiuda. Otsus oli ehk õige – laps jääb isale, aga selle otsuse täitmine riigi poolt lapse suhtes oli otse kuritegelik. Lapse trauma sellest riigi käpardlikkusest on ilmselt selline, mis jääb talle mällu ja tema psüühikasse eluks ajaks.
/Harri Kingo, EKRE/
