Kogu inimkond on unistanud mingit sorti kommunismist – üldjoontes heast ja muretust elust, kus inimese elu on lihtne, kerge, vaba, loominguline, õnnelik. Ega liberaalidest rohepöörajad ei erine oma unistamistes kommunistidest. Nende unistused on väga õilsad ja ilusad, paraku oskus need unistused tegeliikkuseks teha aga puudub pea täielikult. Oskamatus näib olevat kommunistide suurim puudujääk ja seda igal pool maailmas ning läbi aegade.
Neid piiravad lausa kaks oskamatust: oskamatus midagi inimesele head üles ehtitada ja oskamatus luua seda nn. uut inimest. NSV Liidu majanduse nad kukutasid kokku, see lihtsalt ei toiminud. Uue inimese loomise asemel nad korraldasid sisreiiklikud verised tapatalgud ja kehtestasid ülejäänutele rasked repressioonid.
On kaks võimalust kommunismi määratleda. Esimene on:
1. “Teil pole midagi ja te olete õnnelikud.”
2. “Teil on kõike ja te olete õnnelikud.”
Selle teise variandi jaoks on vaja hakata kasumlikult tootma. Esmaselt on vaja aga luua õiguslik raamistik, luua see õiguslik ruum, mis seda võimaldab.
Meie liberaalid on valinud täiesti teise tee – maksude tõstmise. Ja-jah, ka see on tee… aga üksnes maksude tõstmine ja arengut võimaldava tootmiskekskonna loomise unustamine viib meid kahjuks kommunismi 1. variandi poole.
Üldiselt ei pea kaasaja majandusest arusaamine maksude korjamist üldse mingiks majandamiseks. Ega nimetagi seda tegevust majanduseks. Aga meie valitsejad just selle tegevuse on valinud. Eks me siis peame leppima selle nö. vaese mehe kommunismiga: “Teil pole midagi ja te olete õnnelikud.”
ETV viimane “1. stuudio” oli pühendatud vaid maksudele. Siim Pohlak, kes rääkis uue õiguslikult reguleeritud majandamiskeskonna loomisest, mis tagaks arengu, jäi oma mõttega saates hüüdjaks hääleks kõrbes.
Ometi, isegi seltsimehed Lenin ja Stalin, suured revolutsionäärid ja kommunismiehitajad, said lõpuks aru, et jõhkrast nn. eksproprieerijate ekspropieerimisest (siuslilselt poliitilistest ja majanduslikest repressioonidest) õitsengule jõudmiseks ei piisa – vaja on ka toota. Lenin andis elu lõpul vabaks väiketootmise (NEP – uus majanduspoliitika), Stalin valis teise suuna – keskendus rasketöäöstusele (industrialiseerimine). Isegi suur revolutsionäär esimees Mao pööras oma tähelepanu majandusele, hakates üldrahvalikult igas talus metalli sulatama ja lastes tappa kõik varblased, kes vija ära sõid.
Millal meie maksude korjamisele pühendunud unistajad selle tõeni jõuavad, et tootmine ja selleks sobiv majanduskeskkond on majandusliku tõusu primaarsed eeltingimused, ja kas üldse jõuavad… seda on raske ette aimata.
Suht lihtne on teostada kommunismi 1. variandi loosungi esimest poolt – tuleb vaid maksustada kõik, mida maksustada saab. Lause teise poole – selle inineste õnnelikkusega – on halvemad lood.
