LGBT inimesed püüavad saavutada oma tahtmist sõnaliste manipulatsioonide abil. Selgitan, mida ma silmas pean.
Algselt oli nende tees ja tõde, et nad on igati NORMAALSED inimesed ja väärivad sellistena samaväärset suhtumist kui heterod. See oli ilus tõde, kuid nii tulistasid LGBT inimesed iseendale jalga. Nimelt: kui nad on kõik absoluutselt samaväärsed heterotega, siis pole neil ka midagi erilist nõuda. Puudub igasugune alus neile mingeid privileege anda või neid kuidagi spetsiaalselt soodustada – näiteks eraldada neile raha. Nende rahastamise võib lõpetada, sest pole loogiline, et normaalsed inimesed saavad eimillegi eest mingeid soodustusi.
LGBT inimeste teine variant olnuks tunnistada endid PUUDELISTEKS. See andnuks neile õigustuse saada kõikvõimalikke soodustusi ja erikohtlemist nagu see on puudelistele (kurdid, pimedad, ühejalgsed, kahepealised jne) ette nähtud. Kuid LGBT inimesed end ise selliste puudelistena ei näe – omameelest pole nad üldse puudelised. Neid võib mõista – see enesemääratlus riivaks väga rängalt nende eneseteadvust. Et nad keelduvad oma puudelisust tunnistamast, siis on neil taas väike plinder: kui nad pole puudelised, tuleb neil taas suu igasugustest puudelistele määratud privileegidest, erikohtlemisest ja soodustustest puhtaks pühkida.
Niisiis, ei normaalsus ega puudelisus LGBT inimestele ei sobi – see ei too neile midagi sisse. Selles olukorras asusid nad positsioonile, et nad on nö. normaalsed puudelised. Millest on aga väga raske aru saada.
Et seda “normaalset puudelisust” oleks võimalik kuidagi mõista, siis leiutasid LGBT inimesed endi kohta kolmanda, normaalsuse ja puudelisuse vahepealse variandi: LGBT inimesed on inimesed, kes on ERIVAJADUSTEGA inimesed ning nad vajavad seepärast ka erikohtlemist. Ning selle erikohtlemise all peetakse taas silmas raha, privileege, soodustusi jms.
Mis on aga see nende erivajadus, mis oleks nende erikohtlemise alus? Eks nende seksuaalne orientatsioon oma soole, mida muud see olla saakski.
Loogiline paradoks tekib aga taas: kuna homoseksuaalsus on meie ajastul seaduste tasandil normaalsuseks tunnistatud ja lubatud, kuna seadused ei tee heteroseksuaalsete ja homoseksuaalsete inimeste vahel absoluutselt mingit vahet, siis ei saa LGBT inimeste orientatsioon oma soole olla kuidagi nende erivajadus – absoluutne võrdsus kõigi teistega seaduste ees ei saa olla kellegi erivajadus ja erikohtlemise alus.
Kui saaks, siis võiks ka brünettide eelistamine blondidele olla erivajadus. Erivajadus oleks ka kellegi vaimustus mulatitaridest, asiaatidest, liliputtidest või näiteks ülilopsakatest, otse rubenslikest buliimikutest. Iga armumine kellesse tahes oleks vaadeldav erivajadusena selle ühe ja erilise järele. See nn. erivajadus oleks seeläbi nii avar mõiste, et selle alla mahuksime me kõik. Ka kõik heterod, kelle erivajadus on vastassoo eelistamine. Kuid kui me kõik oleme sel moel erivajadusega inimesed, siis pole enam ükski meist erivajadusega inimene. Asi muutub iseenda vastandiks ja mõttetuseks.
LGBT inimesed peavad otsustama, kes nad on: kas normaalsed, puudelised või täiesti ebaloogilised nn. erivajadustega inimesed. Aga millise variandi nad ka enesemääratluseks ei valiks, ükski variant neid ei päästa ja oma ülisuurte tahtmistega on nad tupikus ikka – neil pole vähimatki õigustust tahta eristaatust, privileege, soodustusi, rahastamist jms.
Minu resümee: mitte midagi me neile ei anna – pole põhjust!
