Meil on naisi, kes keelduvad lapsi sünnitamast, kuna laste saastav jalajälg maailmas olevat liiga suur. Oma sõnul hoiavad nad sellega loodust, planeeti, tsivilisatsiooni, tulevikku. Jne jms. Jääb küsimus – kelle jaoks!?
Naine on looduse enese poolt määratud lapsi saama. Kui naine lastest keeldub, ootavad teda vanemas eas psüühilised häired, sest temasse kodeeritud elu edasi kandmise programm on jäänud täitmata. Ja see avaldub läbi naise kehalise tervise, teadvuse ja psüühika.
Kunagi kirjutasin, et mitte kõik vaimuhaigused pole inimesele kaasa sündinud ega looduse poolt inimesele antud. Ennast on võimalik ka vaimuhaigeks mõelda, kui mingi totakas idee ja arusaam oma elu aluseks võetakse. Antud juhul midagi sellist juhtunud ongi – miski väärastunud ideoloogia omaks võtnuna langevad need naised normaalsusest välja. Tavalise inimese vaatepunktist on need inimesed oma elust arusaamisega ebanormaalsed.
Kahju, kui mingitel absurdsetel ideoloogilistel kaalutlustel end nii sassi mõeldakse, et keeldutakse inimestele – oma lastele – elu kinkimast. Elu andmine maailmale on iga naise suurim heategu sellele maailmale, kus ise elatakse ja elu nauditakse. Sellisest ülimast heateost oma lastele keeldumine mingitel ideoloogilistel põhjustel on vastavalt suurim kuritegu. Nii suur, et see kuulub juba mentaalsete häirete kategooriasse.
Laste sünnitamine mõjub naise tervisele – nii füüsilisele kui mentaalsele – alati positiivselt. Sest ta on valinud olla ja elada kooskõlas looduse ja temasse kodeeritud programmiga. Kui astutakse vastu nii loodusele kui oma missioonile maailmas, siis toob see inimesele kaasa vaid õnnetust – õnneta jäämist. Ja see on kurb, kuidas seda ka ei vaataks.
Kui naisel on puuded või haigused, mis ei luba tal lapsi saada, siis on seegi väga kurb olukord. Eks võib ju sellistelt naistelt küsida, kas nad on rahul oma puude, haiguse ja sellest tingitud lastetusega? Kas nad on sellistena õnnelikud?
Ma tean, mida nad vastavad. Väga paljud naised üritavad vaatamata raskustele siiski last saada. Sest looduse sund ja neisse kodeeritud vajadus on neis sedavõrd valdav.
Kui on oht lapse tervisele ja normaalsusele, siis tuleb asja kaaluda. On siiski naisi, kes ei loobu oma lapsest ka siis, kui laps on sündinud ilmse raske puudega – emainstinkt on sedavõrd tugev. Tean selliseid naisi. On peresid, kes lapsi adopteerivad. Ning on naisi, kes olles omad lapsed üles kasvatanud, lähevad ja võtavad üles kasvatada pätistunud raskeid tänavalapsi, olles neile ema eest, keda neil tänavalastel tavaliselt polegi. Tean ka selliseid tublisid naisi.
Jätta oma lapsed ilma elust miski oma totra ideoloogia ja isikliku heaolu pärast – mis võiks olla siin päikese all veel lollim ja julmem tegu?
