Viimasel ajal on koalitsiooni ja opositsiooni vaidlemistes päris sageli vaieldud kurjuse üle. Mõlemad pooled nimetavad teist poolt Kurjuseks, kes tahab valitseda ja meie elu määrata. Aga mis on kurjus? Kust ja millest see tuleb?
Kunagi kirjutasin sellest. Päris mitmeid tekste siinsamas, FB-s. Toon siin ühe teksti neist varem kirjutatutest. Ma loodan, see ehk seletab veidi, mis on mis.
—
“Kurjuse juur
Kurjust inimeses saab ja oskab tõkestada vaid see, kes on mõistnud kurjuse olemust.
Me oleme kõik kurjuse vastu, aga väga sageli ei ole me mõistnud, mis üldse see kurjus on. Nii on meie pingutused astuda vastu kurjusele sageli täiseti viljatud. Pole raske seepärast mõista, et enne, kui kurjusele vastama hakata, on vaja aru saada, mis on kurjus ja mis on kurjuse juur, millest kurjus lähtub. Teades seda juurt, saame ka mõista, mida on vaja teha ja kuidas on vaja teha, et kurjus kaoks.
Kurjuse juur ja põhjus on rumalus oma loendamatutes vormides – arenematus, madalus, arusaamade kitsus, väärus, nüridus, pimedus, lollus, egoism jne. See on alati arenematuse rumalus, mis teostub ja ilmneb kurjusena. Nii on see inimeste juures, nii oli see isegi taeva kõrge ingli Luciferi juures, kelle mäss oli tingitud mitte mingist kosmilisest reaalsest ja iseolevast Kurjusest, mis/kes temas kehastus või teda juhtis, vaid tema enda isiklikest väärarusaamadest – tema arenematuse rumalusest.
Et astuda arenematuse rumaluse vastu, selleks on vaja rumalus hajutada teadmise ja mõistmise valgusega – see on ainus ja toimiv rohi ja ravim rumaluse vastu. Banaalne lause “Teadmine on valgus, teadmatus on pimedus” on õige.
Kuid paremat, kõrgemat, avaramat mõistmist ei saa kellelegi anda kurjuse vormis, kurjaga – sunniga, vägivaldselt, vihaga jne. jms. Kõrgemat mõistmist saab anda üksnes headuse vormis, heaga. Seda saab anda vaid siira armastusega. Siis see võetakse ka sama siiralt vastu – kes hakkaks vastu headusele, heale?
Seepärast on tõde, et kurjale ei tohi järele anda, selle ees peab jääma ustavaks headuse positsioonile – et kurjusele tuleb vastata headusega.
Kuid see headus on siin vaid vorm – headuse kui vormi sisuks peab olema rumalust endas kandjale – sellele arenematule ja kurjale – avarama mõistmise andmine, õpetus, õpetamine. See hajutab kurjuse juure – rumaluse – nagu valgus hajutab pimeduse. Ja kui pole enam juurt, millest kurjus võiks võrsuda, siis pole enam selle ilmnemist – kurjust. Pimedus hajub ise, kui saabub valgus.”
—
Kui meie ühiskonnas on palju kurjust, siis see tähendab, et me oleme arenematud, rumalad. Arenematus on põhjus, kurjus (kuri, halb mõte, sõna, tegu) on tagajärg. Selle arenematuse vastu, mille viljaks on kurjus, on olemas vaid üks seda raviv rohi – see on headusega antud tarkus.
