Imestan veidi kahe erakonna üle. Need on Keskerakond ja Isamaa. Täpselt nagu EKRE-lt, nii ka neilt varastati e-hääli. Nad kaotasid isegi mandaate rohkem kui EKRE – esmaselt just Keskerakond. Aga mitte kumbki neist kahest erakonnast pole piiksatanudki võimalusest, et neilt hääli varastati. Mõlemad erakonnad on positsioonil, et kõik oli e-valimistega õige ja õiglane. Ei vähimatki kriitikat!
Nad aga peaksid aru saama, et nad tsementeerivad meie riigi vundamenti sel moel valet. Ja nad peaksid teadma, et maja, mille vundament on pude, ei saa pikalt püsti seista. Kui nad isegi sellest aru ei saa, millest nad siis üldse aru saavad!?
Mis see on? Mingi seletamatu hirm Reformierakonna ees? Mingit laadi represseerimise ees? Miski lootus, et olles vait, pakutakse neile kohta valitsuses, võimu juures? Et ühel päeval suudavad nad opositsioonist välja ronida ja olla taas nö. parketikõlbulikud?
Ma ei imestaks, kui hirm ja lootus neid kahte erakonda ja nende liikmeid kannustavad vaikima ja sel moel valega kaasa minema. Nõuka ajal oli ju samuti neid, kes liitusid kommunistidega seepärast, et nad kartsid kaasa jooksmisest keelduda ja samas lootsid, et nad saavutavad mingi kindlustatuse, kui nad kommunistiks hakkavad. Piits ja präänik – ammu teda metoodika.
Minu isiklik vaade on olnud, et Keskerakond ja Isamaa on olnud mingil määral võimalikud lähimad partnerid EKRE-le. On ju oldud koos valitsuses ja toime saadud. EKRE pole oma arusaamades midagi muutnud. Aga näib, nende kahe erakonna hoiakud on päris põhjalikult muutunud. Ootasin neilt kahelt proteste e-valimiste absurdi kohta, aga kuni tänaseni (ja ilmselt ka edasi) valitseb nende kahe poolt vaikus.
Olen neis kahes erakonnas ja sealsetes oma rahvuskaaslastest pettunud – tunnistan. Ka vaikus võib olla reetmine.
