Plakatil öeldu kohta: neis tingimustes polegi võimalik, et meie rahvus kestma jääks. See tõdemus võib mitte meeldida, aga pole võimalik, et meie rahvaarv kasvaks. Me oleme juba ületanud selle piiri, mida nimetatakse “The point of no return.” Vaid 1,6 last naise kohta, pikemas vaates meil 100 aasta madalaim sündivus – see on otsene tee meie kadumisele. Homme me veel ei kao, aga meie lapselapsed ja nende lapsed saavad olema selle tunnistajateks.
Mina ei tea trikki, kuidas panna meie fertiilses eas naised sünnitama minimaalselt 2,1 last igaüks. Või veel parem – 2,5 last naise kohta, mis tagaks mitte rahva kestmise, vaid juurdekasvu. Kui keegi teab, kuidas panna kõik fertiilses eas naised veel üht last sünnitama, eks öelgu, kuidas seda saavutada.
Dinosaurused surid välja, kuna planeedi füüsiline kliima muutus neile talumatuks – vähemasti nii arvatakse. Meiega juhtub põhimõtteliselt sama – meie mentaalne kliima ja meie endi meelestatus selles kliimas on nii halb, et naised instinktiivselt ei tahagi lapsi saada.
Üks laps naise kohta on ehk armastusest, edasi aga tuleb juba hakata veidi arvestama, kas ikka kahte või isegi kolme last suudetakse üles kasvatada ja ellu saata. Naised ju ei taha oma lastele rasket saatust. Pealegi on meie abielupaaride lahutuvus suurenemas. Niisama vabadest kooseludest ja selliste paaride lahkuminekutest statistika puudub, aga see ei saa olla parem. Nii saabki vaikselt tõeks lause “Naine saab just nii palju lapsi, kui palju ta jaksab üksi üles kasvatada.”
Ja ega mehed paremad pole. Neile on lihtsm hoiduda kohustustest ja vastutusest kui neid kanda. Mehed tahavad vabadust – et oleks chill ja fun. Targemad meestest pühenduvad karjäärile ja edule. Kahjuks on naised selle meeste nn. vabaduse (kohustuste puudumise ja vastutamatuse) ja karjääri tegemise mentaliteedi üle võtnud. Esmane on ka naistele karjäär, edu, fun ja chill. Mis lapsed!? Need vaid segavad!
Jajah, tunnistan, ma olen pessimist iibe osas. Selgitage mulle ära, mis on see põhjus olla optimist – ma hakkan optimistiks!
