Tunnistan kohe üles, et ma ei ole selle ürituse eriline fännaja. Sest minu jaoks on see kunagise Jääkeldri järg lihtsalt veidi teises vormis. Auru väljalaskmine. Ja suuresti seltskondlik üritus.
Jah, on palju inimesi, on palju arvajaid, on palju kriitilisust, on palju ideid, palju tarka juttu. Meie kaasaja peamine puudus pole aga arvamuste ja ideede vähesus. Neid on meil massiliselt – lugege vaid ajalehti või siinset FB-d. Need pakatavad ideedest.
Kaasaja peamine puudus on muus – meil puudub igasugune arusaam oma ideaalist.
Ideaal on see ülim eesmärk, milleni me tahame jõuda. Ideed on mõttekad vaid siis, kui need kirjeldavad, kuidas selle ideaalini jõuda. Ilma ideaalita pole ideedel aga mõtet.
Kujutlege gruppi inimesi, kes on metsa ära eksinud. Igal sellesse gruppi kuulujal võib olla oma idee, millises suunas peaks üldse minema, et padrikust välja pääseda. Aga kui tegelikult ükski neist inimestest ei oma selget teadmist, kuhu suunas üldse minna, kus asub see ideaal, kuhu jõuda tahetakse, siis on päris ükskõik, kuhu lõpuks minnakse – igal juhul minnakse taas ideaali suhtes eksi. Sest seda ideaali sel grupil polegi. Pole aga võimalik minna eesmärgi suunas, mida polegi.
Just ideaal määrab ideede väärtuse. Väärtuslikud on vaid need ideed, mis juhatavad meid paremasse olukorda kui on meie hetke olukord, mis lähendavad meid meie ideaalile. Muud ideed on väärtusetud või otse vaenulikud. Esmane on arusaamine oma ideaalist – eesmärgist.
Niisiis, arvamusfestival omab mõtet, kui inimestel, kes sinna kogunevad ja midagi arvavad, on ühine selge arusaamine ideaalist – meie kõigi ühisest eesmärgist. Kui aga selline ühine arusaamine puudub, siis jah – igaüks võib arvata, mida ta vaid tahab, aga sellest pole tegelikult abi.
Mis on meie praegune ideaal? Eks see on ikka seesama, mille formuleeris kunagi Andrus Ansip – meie sedavõrd rikkam elu, et olla Euroopa rikkama riigi seas.
Meie ideaal on 100% materiaalne. Seeläbi puudulik. See on selle ideaali peamine vildakus. See meie puudulik ideaal, mille poole me rühime, on madal ja maine. Aga ajas tagasi vaadates – kas me oleme sellelegi üldse aastakümnetega lähemale jõudnud?
Vastuse saab igaüks ise teada, kui käib mööda toidupoode ja olmekauplusi ning vaatab seal kaupade hinnasilte. Või vaatab sisse oma rahakotti. Me hoopis vaesume.
Ideaal ei saa olla puhtalt materiaalne. Ideaal peab olema materiaalsusest kõrgem, peab olema kõlbeline – sellel on oma moraalne ja eetiline aluspõhi. Teisisõnu – ideaal peab endas sisaldama ka vaimset dimensiooni. Ideaal saabki olla mitte materiaalne, vaid vaimne – kõlbeline ehk siis moraalne ja eetiline. Rikkus ei liida inimesi, pigem lahutab. Inimesi liidab nende kõlbeline kõrgus ja areng.
Meie ideaalil selline vaimne dimensioon kahjuks puudub täiesti. Nii pole meie pisikestel maistel ja materiaalsetel eesmärkidel ideaaliga erilist pistmist. Eksleme padrikus edasi. Ja oleme tegelikult üha üksikumad ja tigedamad.
Aga ega ma ei tea – ehk on seal ka mingi pisike jutunurk, kus ideaal on teemaks?
Jah, kui seltskondlik üritus on see ilmselt üks tore asi. Nähakse sõpru, saadakse uusi tuttavaid, veedetakse meeldivalt aega, ehk targutatakse omavahel ja eks ka lihtsalt lõbutsetakse. Kui aga kellelgi õnnestub, siis võib ta isegi jääda Kroonika fotograafi objektiivi ette! See oleks lausa loteriivõit! Sest saab kõigile pärast öelda: “Ka mina olin seal!”
