Näib, arvamusfestival on kindlalt piiritletud poliitkorrektsete teemade ja poliitkorrektsete lahendustega neile teemadele. Piiritlejaks on valitsev poliitkorrektne ideoloogia ja selle endas kandjad.
Kes neisse piiridesse ehk raamidesse ei mahu, see pole arvamusfestivalile oodatud. Ja kui ta isegi tuleb, sõna saab ja arvab oma arvamist, siis poliitkorrektsed tambivad sellise mutta. Kas vaidlevad rumalalt vastu või siis püüavad sellist naeruvääristada. Sellise poksikotina on ta arvamusfestivalile oodatud küll – saab ju sellist lõpmatult mõnitada ja seeläbi olla toeks omaenda ideoloogilisele vanglale, kus istutakse.
Piltlik näide: kui arvamusfestivalil arutletakse tuliselt rohepöörde vajalikkuse ja teostamise võimaluste üle, siis see, kes tuleb ja ütleb, et kogu see rohepööre on valetamine ja lollus ning kogu see arutelu, kuidas seda lollust paremini teoks teha on mõttetus, siis on ta sellisena etteantud teema raamidest täiesti väljas. Ja ta ei sobi sellesse arutellu. Talle saavad selles arutelus osaks vaid rünnakud ja irvitamised.
Sama skeem kordub ka teiste ideoloogiliselt raamistatud teemade korral – kes neisse ette antud raamidesse ei mahu, see osutub arvamusfestivalil paariaks.
Arvan, EKRE tegi õigesti, et ei astunud neisse raamidedsse – EKRE ei mahu neisse ette antud poliitkorrektsuse raamidesse lihtsalt ära.
Ja kui olla aus – ega keegi meist ei mahu sellisesse poliitkorrektsuse vangikongi ära. Inimmõte kaldub alati ületama mõtlemisele pandud kunstlikke, poliitilisi ja ideoloogilisi piire, raame, vanglamüüre. Inimese vaimu ja mõtet ei saa vangistada.
Kui aga keegi mahub neissse ideoloogilistesse raamidesse ära, siis on selline end muutunud iseenda vangiks vanglas, mis on ta ise. Talle võib vaid kaasa tunda.
