Kui keegi jutustab sulle mingi loo, võib täiesti vabalt juhtuda nii, et sest loost kumab miskisugune sõnum läbi ka hoopis teises kohas, teises situatsioonis ning kontsekstis. Mulle rääkis kord ammuilma sõber ühe loo. Loo sellest, kuidas ta oma pojaga SPA-s käis. Et sealsamas kõrval ka ujumisbassein, läks noor papa pojaga sinna. “Issi, issi – kas ma palun tohin siit basseini hüpata?” Küsis poiss. “Jaa muidugi” vastas sõber ning poisike rajataski plauhhti sinisesse hiigelvanni. Sealt mööda roostevabast torust redelit taas kaldale roninud, küsis poiss kiirustades, et ta tahaks veel. “Issi, palun kas ma tohin veel vette hüpata?” Ning isa lubas. Kui poiss kolmandat korda isalt vettehüppeks luba läks paluma, vastas isa, et hüpaku või sada korda. “Eeiiiiiiii, vastas poisike. Ma tahan ainult ühe korra hüpata. Üks ainuke kord veel! Paluuuuun!!??” Anus poiss nagu kana kelle pea on juba pakul. “Ma ju ütlesin, et hüppa kasvõi sada korda” veenis isa om pojakest, aga see näis muutvat asja ainult kriitilisemaks. Poiss oli pea nutma hakkamas ning rippudes isa randmes, anus uut ühekordset luba vettehüppeks. Nii kestis see pea kogu nende isa-poja puhkepäeva seal basseini ääres. Poiss sai alati loa hüpata vette, kui ta seda isalt tungivalt mangunud oli. Mis sellest, et isa iga kümnenda hüppe järel meenutas, et pole mingit keeldu, hüpata niipalju kui soovi on. Poiss vajas alati just seda ühtainust, kõige viimast võimalust.
Ausaltöelda ei viitsi enam keerutada ning lolli iba ajada…
Edasi loe Hannese blogist:
