Alustama pean kaugemalt, sest ma ei nõustu ilmselt iialgi lõpuni väitega, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. See, nagu ka enamus muust tõest siin ilmamaal on ennekõike siiski sõltuv Loojalt saadud annetest. Ma vaatan tõepoolest parema meelega Repini või Laikmaa pilti kui loen ükskõik kumma pildi kohta kirjutatud iba. Niisamuti loen ma pigem need tuhat sõna Anton Hansenit kui vaatan kellegi otse pütist lõuendile laiali hõõrutud akrüülvärvi.
Niisiis. See leidis aset veidi rohkem kui kümmekond aastat tagasi, kui toonane Kuperjanovi pataljoni ülem mulle helistas ja nõu küsis. Olin Kaitseväe teavituskeskuse ülem ja seda tuli ette sageli, et andsin tänaseks päevaks stratcom-iks nimetatud kõige pühama teabetempli subordinatsiooni reeglit rikkudes inimlikku nõu. Mind usaldati minu kogemuse pärast, sest olin enne teenistust väga kaua ja sügaval meedias sees olnud. Sel aastal nimelt võeti Eestis ajateenistusse esimesed vabatahtlikud naised. Nii küsiski Kuperjanovi pataljoni toonane ülem, siis major Allikas minult nõu, kuidas suhtuda ajakirjanikesse, kes soovivad temaga intervjuud sel avalikkuses õhinat tekitaval teemal. Vastasin talle ausalt. Ütlesin, et ajakirjanik on oma loomult lits, kes teeb juba uuele kundele silma, kui parasjagu reite vahel rappiv eelmine klient veel lõpetanudki pole. Neil ei ole iial aega isegi elementaarseks viisakuseks, tänada peale loo ilmumist oma kaasautoreid, sest hetkel kui lugu on alles trükikojas, intervjueerib ta juba järgmise loo peategelast. Sellest tulenevalt, on ajakirjanikul lihtsam kui tal on oma töös kasutda niiöelda tuulboks. See teeb loomise kiiremaks ning see ongi peamine, sest oluline on võidujooks kolleegi looga mille võidab pealiskaudsem aga see-eest skandaalsem följeton. Ajakirjanikul on piltlikult üks märkmik, kus on nimed ja kontaktandmed iga niiöelda müüva teema jaoks. Need on inimesed, kellega on nii meedia kui selle tarbijad harjunud teatud kindlal teemal esinemas. Mis iganes maavälist jutuks ei tule, helistatakse Igor Volkele. Mis iganes puudutab rahaturgudel toimuvat, räägitakse Peeter Koppeliga ja nii edasi ja nii edasi, ehk sisuliselt on asi nii, et mitte igal ajakirjanikul pole oma autoriteetset allikat, vaid autoriteetsetel allikatel on trobikond ajakirjanikke. Kuna viimased söövad autoriteetidel peost, nagu igas maffiastruktuuriski, saavad autoriteetidest ühiskonnas etteantud teemadel eeskõnelejad. Nii küsisingi Kupi-ülemalt, kas ta on valmis selleks saama? Selle teema eeskõnelejaks kogu Eesti meedias. Sest nii kui sa siin tikku tõmbad, oled sa kõikide aegade lõpuni see sõjaväelane kellega räägitakse alati teemal naised ajateenistuses…
Täpselt nii läks ka bezeearst Karmeniga. Kellelgi ajakirjandusmaastikul tuli kord mõte, kutsuda oma perearst juttu rääkima. Täitsa suva mis teema see tookord võis olla. Seenehooaja põdrakärbse probleem, jaanipäevane purjutamine või jõuluaegne õgimine. Karmen, nagu laulab Jaagup Kreem, oli kuum ja mis kõik veel ning sedasi see lumepall veerema pandi. Karmenist sai perearstinduse vapiloom ning teised meedia poolt ekspluateeritud meedikud said oma patsientidega rahus edasi tegeleda. Karmen sobis meediale nagu pannkokk pühapäevahommikusse, sest valge kittel tema seljas andis autoriteedi mida meelelahutusest sõltuv publik usaldas. Nõnda nagu nõukogude Eestis leidus töökollektiivide autahvlitel laia proofiiliga traktoriste – masiniste, sai Karmenist laia proofiiliga arst ning kuulekas käpik õukonnameedia propagandaosakonnale.
Ma ei kirjuta seda juttu siin mingist isiklikust vimmast või hoiakust Karmeni suhtes. Ta on kahtlemata tubli arst, tore abikaasa, hea ema ning mõnus sõber omadele, aga lisaks sellele on ta paratamatult üks goebels-girl ehk propagandateenistuse eriüksuslane, sest nii palju kui Karmen ei ole viimase paari aasta jooksul avalikult valetanud ja vassinud mitte ükski teine inimene Eestis. Ja seesama Karmen satub mulle nagu juuksekarv pannacottas FaceBookis vastu ja teatab, et ta soovib saada riigikokku… Ma küsin endalt tänaseni, kuidas see ikkagi nii oli, et kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti vajas ResPublicat ja ResPublica Eestit, laiatas Eesti ühes suurematest valimisringkondadest metanooliskandaal? Tookord tõi toonane Pärnu kiirabi pealik doktor Mand uuele parteile kosmilise häältesaagi…mõtle selle peale. Mõtle täna, kakskümmend aastat hiljem sellele, miks on nii, et kõigi oma võimule püsimist jääda sooviva partei ridades kandideerib eeloleval kevadel vähemalt üks-kaks koroona-aja staararsti. Hoia silmad ja kõrvad lahti ning märka mis lähikuudel toimub. Karmeni avapauk, või mingisugune nendest vähemalt, mis minu silma alla sattus oli ootuspärane. Kõik, kes kahtlevad, kõhklevad või ei soovi kuulekatega lojaalsed olla, on valetajad, vassijad ja vandenõuteoreetikud. Vanasti öeldi, et kedagi varguses kahtlustama on suuteline ainult see, kes on suuteline ise varastama.
