Ida-Virumaal pedagoogitööst elatununa, küsisin oma õpilastelt sageli nende arvamust. Selle ja teise kohta ning ilma oma hinnangute või suunatuledeta. Kord uurisin meediaõpilastelt kooli omaloomingulise telesaate nimesse suhtumist. Õpilased tegid ise saadet, mille kogu tootmisprotsess oli osa nende ainekavast ehks meediast. See saade kandis nime THE SAADE. Õpilastele see nimi meeldis ja nii jäi see teema sinnapaika. Kuigi, kui nüüd päris otse küsida, siis eesti keeles ei ole sellist sõna nagu THE – milleks siis see anglikaanide artikkel? Ja sealsamas kehitab iga inglise keele kõneleja õlgu sõna SAADE peale. Onju nii? Aga las ta olla, siis saad aru, miks on loo pealkiri THE ANTS mis võib vabalt tähendadagi seda mida ta tähendab inglisekeelse lugeja jaoks.
Ega ma seda pealkirja muidugi päris juhuslikest klotsidest ei konstrueerinud. Sa näed ju isegi, et see on suund, kuhu me vaikselt hoogu kogudes veereme. Ma jätan nimme tänitamata ega nimeta seda veeremist allamäge liikumiseks. Kellegi jaoks on see vaieldamatult tõus, sest selleks, et millegi jaoks ruumi teha, tuleb vana eest ära koristada. Seepärast ongi “The Ants” see punkt kaardil, kus me parasjagu oleme. No kes kurat on Ants? Küsib uus generatsioon, kes teab et mehe nimed on Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Jystin, Dänver ja teised. Kui need kutid kuulevad, et kellegi nimeks on pandud lihtsalt Ants, ei arva nad muud, kui seda, et see Ants on kusagil suve- või jaanipäeval täis peaga, kuse ja mullaga pooleks tehtud. Aga kuna Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Justin, Dänver ja teised on enne kui nad kõndima ja rääkima õppisid, saanud selgeks suurema osa uuseuroopalikest väärtustest, asuvad nad Antsu otsekohe tolereerima ja temast hoolima. Ta saab õige nime. Seades selleks muidugi oma reeglistiku ja see on ajaloost tuttav “Sisult rahvuslik, vormilt sotsialistlik” ehk The Ants. Nõnda said pärisorjadest esi-esivanemad omale kõik kunagi mõisniku käest nimed ja õieti pole midagi muutunud. Suheldes robotametnikuga ei küsi masin sinult ju iial su nime. Tal on lahter su isikukoodi ja jälgimisseadme numbri jaoks, kuhu saata kontrollkood, tuvastamaks milline ori soovib süstemi siseneda. Niisiis pole õieti mingit vahet, kuidas me üksteist veel mõnda aega kutsume – ma mõtlen milliste meile vanemate poolt pandud nimedega. Tulevikus on nimi kõigest leid arheoloogia huvilistele, kes rajatavale magistraalile ette jäävas võsarisus kummalisi lihvitud kiviplaate uurivad, kus on mingid veidrad sõnad ja daatumid.
Kas sa pole tajunud, eriti viimasel ajal, et tulevik on hääbumas. Ma mõtlen seda tulevikku mis tuleb. See, mis kunagi oli sel samal ajateljel, kus ühte “otsa” jääb möödunu ja teise ees ootav. Näib, nagu tammuksime ammu märjast lirtsuvate saabastega keset laukaid ühe veidi kõrgema mätta otsas ning sunniksime end uskuma midagi muud. On olevik, see milles elame praeguses hetkes ning tulevik, millest mõelda ja unistada on absurd, sest sa ei suuda enam järge pidada, mida sulle üks või teine sellest jutustab.
The Ants – need olemegi meie sinuga. Ja sedasama on ka need kes meist võimukamad või viletsamad. Asjalood on sealmaal, et nõndasamuti nagu sipelgate koloonias, näevad Kuningannat ainult teda teenindav kõige lähem kitsas ring ümmardajaid ja teenreid. Muud on sõdurid ja töölised, imetajad ja ammed ning need kelle bioloogiline kell alles hakkas tiksuma või kohe lakkab. Mõtle ennast kord maapinnale. Sipelga silmade kõrgusele. Kujutle nüüd ette end sipelgana selleks, kes sa täna süsteemis oled. Kui sa ennast kuningannana tunned, siis tuleta meelde, kas sa rohtu võtsid juba või unistasid kas võtsid ja laksasid teise peotäie lisaks. Sama on ka siis kui kujutad ette, et oled seal kusagil õukonnas väljavalitu, sest oled kuningannale üsna lähedal. Seda tunned sa kohe kindlasti, kui allkirjastad täis õhinat avalduse parteisse astumiseks ning saad selle elu ainsa käepigistuse. Pealikult, kelle jaoks oled sa üks kuradi kuulekas Manglus, Gyther, Branson, Brennan, Gerard, Bräit, Justin, Dänver või The Ants.
Sealtpeale oled sa sõdur või töösipelgas, kes vaadates retušeeritud plakatil osakonnajuhataja naeratavat nägu, meenutab hardumusega seda käepigistust. Ta ei ole mingi kuninganna. Ta on justnimelt tööliste ja sõdurite osakonnajuhataja, kes ainsana teab, et kui sipelgakaru otsustab nii või naa, on pesaga perses, kuigi sa usud ta juttu, et rohkem töötades ja vähem mölisedes, kasvad sa nii suureks, et sipelgakaru kardab hoopis sind. Sa usud et käsk ühest pruunist pudelist lonks sitavett rüübata, hoiab sind terve ning kaitseb kõigi teiste hingematva hingeõhu eest. Loogiline, et sa paned sellele kuulekalt õla alla ja vihkad neid, kes tõrguvad seda paska neelamast. Sa liigud edasi töösipelga unistuste utoopilisel teel ning õhkad aina täiuslikumate tööriistade poole. Sa annad uhkusega oma käepäraseks saanud labida sellele, kes äsja küüntega auku kaevas ning võtad tänust nõretades vastu võimaluse istuda ise väikese eksavaatori hoobade taha. Sa näed oma karjääri äkki hoopis teise nurga alt. Varsti tuleb keegi õnnepisar silmas ja võtab sinu koha ekskavaatoris. Sest kui te mõlemad võtate puiklemata oma kohustusliku poosi ja doosi sisse, saadab teid edenemine. Nõndamoodi nagu meie, töö eest põgenedes ja paremate tööriistade poole püüeldes sipelgad ei saaks. Nad sureksid varem või hiljem välja. Lihtsalt ja tseremoonitsemata.
Kui nüüd sipelgate kuninganna peaks tahtma seda kaost ja peadpööritava kiirusega persemimekut peatada, siis mida ta teeks?
Kuninganna lahkuks pesast. Võtaks kaasa oma lähimad ja kuulekamad toapoisid ja teeniatüdrukud ning astuks aupaklikult viirgu võtnud pööbli keskelt läbi spaleeri minema. Suure tõenäususega lendaks see jõuk ustest ja akendest kuninganna suletud ruumidesse ning teeks kõike seda milleks neile mõistust jagub. Nad kahmaksid üksteist jalge alla tallates kõike seda, mida neil enne pole olnud. Muidugimõista kõige kõvem rüselus sõdurite ja tööliste vahel käiks troonisaalis. Seal ei tunne vend venda ning iga krooni proovinud pea lendab sealt peatselt kolinal veeredes verest voogavasse rentslisse.
Kokkuvõtteks:
Tule koju. Muud ma sulle soovida ei oska. Kujuta enesele ette, et sipelgad (The Ants) teeks nii nagu inimesed…ja see võrdlus ei ole milligrammigi vähem absurdne kui sinu lemmikpoliitiku iba. Sipelgatel on muuseas rohkem e-lahendusi kui minul, sinul ja kogu küberteadusel kokku. Nende e-hääletuse fenomeen, erinevalt ilgest pettusest, seisneb üldse selle valimiste farsi ärajätmises. Igaüks jääb selleks kes ta ON, sest igaühele on antud tema võimed oma võimeid arendada. Soov suurema vabaduse, suuremate hüvede ja isegi võimu poole on igaühe enese luua. Tahad olla kuningas, siis lihtsalt ole seda. Miks peavad teised sind kuningaks pidama? Sõdur või tööline, kes tahab saada koloonia kuningannaks võib leida omale tõepoolest mõttekaaslased ning raha, et ennast emaseks lõigata, aga ta ei jätka sugu. Seepärast on sipelgad leppinud toimiva süsteemiga mille eesmärk on säilida ja kesta. Kui sureb kuninganna, sureb koloonia koos temaga ja see on loomulik selle ajastu lõpp sest järelikult teeb see ruumi uuele. Nende töölised ja sõdurid, ammed ja ämmad ei kuuletu ummisjalu tormates uuele kuningannale, vaid omandavad, kohanduvad ja täiustuvad. See pole lõpp, vaid vastupidi – sealt algab uus ja parem.
