On ammu teada, et sardellitootja peab vastama ausalt ja täpselt, protsendi kaupa. Kui palju seal sees on kontsentraati, vett, sideaineid, lõhna- ja värvaineid. Mitte midagi ei tohi jääda saladuseks. Iga koostisosa, mille inimene suhu pistab, peab olema kui lahtiseletatud päevik — paljastatud grammide ja protsentide kaupa.
Kuid see, mida inimene endale meedia kaudu “sisse sööb”, ei pea alluma mingile sardelliseadusele.
Ajaleht ei pea impressumis üles lugema, et tänases juhtkirjas on: 37% propagandistlikku suunamist, 21% poolpidust häma, 16% ohutut pugemist, 11% osavat varjamist, 8% käegalöövat väsimust ja ainult 7% tõtt (ja sedagi lihvitud kujul).
Reporter ei pea artikli alla märkima, et tegemist on suhkruvati ja glamuuri vahele segatud naisteajakirja-porriga, mille keskel pilgutab lugejale kavalasti silma korporatiivne tellimus.
Ja linnaväljakul ei hõiguta pasuna kõlades välja, et uus päästeseadus on tegelikult poolhapu kaval plaan. Meediaheeroldid seisavad endiselt poodiumil, kulunud trummide saatel, ja kuulutavad: “Me kaitseme teid! Me avame tõe! Me teeme teie eest valikud!” — nii nagu ikka.
Vahe on ainult selles, et sardelli ostes võib inimene veel pöörata pakendi ümber ja lugeda väikest kirbusita suuruses kirja, et selles on tegelikult ainult viiendik liha ja neli viiendikku midagi muud.
Aga ajalehte avades või õhtul uudiseid kuulates, pole mitte kusagil kirjas, et see maailmapäästmise plaan sisaldab:
• 40% suunatud emotsioonilist manipulatsiooni
• 25% laia naeratust sponsorile
• 20% vaba sõnavabaduse plastmasskoopiaid
• ja 15% karistusähvardust neile, kes küsimusi küsida julgevad.
Sardellil peab koostis kirjas olema, sest muidu oleks tegemist pettusega.
Meediaga on vastupidi: koostisainete saladuses hoidmine on osa nende litsentsist.
Ja nii see on: inimesel lastakse valida “vaba tahtega” valimisi, “vaba tahtega” arvamusi ja “vaba tahtega” meelelahutust, täpselt nagu lapsel lastakse kommipoes valida suhkruvaaba ja tühjuse vahel — mõlemad samast riiulist, mõlemad ühe ja sama magusa unustuse maitsetega.
Ainus tõeline valik antakse sulle sardellileti ees:
Kas sa tahad teada, mis su kõhus keerama hakkab?
Või jätkad rõõmsalt söömisega, uskudes, et vähemalt selles viineris on kirjas kogu tõde?
/Hannes Võrno, Facebook/
