Kas mäletate veel seda nime?
Greenpeace. Roheline rahu.
Rahu, mille nimel roniti vaalapüügilaevadele, seisti tankide ees,
karjuti tuumakatsetuste vastu.
Nad olid seal, kui keegi teine ei julgenud olla.
Aga nüüd?
Vaikus. Kippu ega kõppu.
Metsad põlevad, keemilised vikerkaared triibutavad taevast.
Kas see pole enam nende rida?
Chemtrailid? Teadus ütleb: kondensjäljed.
Silm ütleb: midagi on valesti.
Kus on uurimised? Kus on häirekellad?
Greenpeace? Miks te ei küsi, mida pihustatakse?
Tuugenid – tuulegeneraatorid.
Kõlavad roheliselt, keerlevad kenasti.
Aga kas keegi on vaadanud, kuhu kaovad nende rootorid, kui nad “ära väsivad”?
Mullas, mägedes, maetud nagu vaikused.
Päikesepaneelid?
Rohkem päikest, vähem naftat, eks?
Aga nende tootmine?
Räni, liitium, hõbe, haruldased muldmetallid.
Kaevandatud Aafrika lapse käega,
mille ümber ei keerle ükski propaganda droon.
Kus on Greenpeace?
Kaevandused Kongo südames.
Kaevur ei loe oma vanust, tal pole aega.
Meie paneme tema töö taskusse ja nimetame seda “rohepöördeks”.
Aga tema kopsud jäävad tolmu täis.
Greenpeace, me ei süüdista. Me küsime.
Kus te olete?
Kas teid osteti ära? Kas väsisite? Kas teid suunati?
Või lihtsalt… vahetus põlvkond, ja kadus tuli?
See ei ole rünnak. See on palve.
Tulge tagasi! Appi!!!
Eesti on rohepööraste ökosatanistide okupeeritud, toimub genotsiid looduse kallal ning elanike väljasuretamine.
-Hannes Võrno, Facebook
