Kõik räägivad sõjast. Mõni räägib sellest nagu võimalusest, teine nagu paratamatusest, kolmas vaikides hirmu all. Enamik räägib sellest, kuidas jääda ellu, aga liiga vähesed küsivad endalt: mille nimel? Miks peab inimene üldse kogema sõda? Miks peab ta minema läbi vägivalla, läbi hävingu, läbi kõige madalama, et meenutada endale, et elu on püha? Kas poleks juba aeg küsida, mitte mis saab sõjas, vaid mis saab pärast sõda?
Tänases maailmas on sõda muutumas sotsiaalselt vastuvõetavaks strateegiaks – mitte rahva kaitsmiseks, vaid võimu säilitamiseks. Sõda ei alga enam ainult konfliktist. Sõda algab ka siis, kui keegi tajub, et ta kaotab kontrolli rahuajal. Kui sa tead, et su poliitiline toetus on murenemas, et sa ei pääse enam valimistel puhta nahaga, siis mis on lihtsaim viis kogu mängulaud ümber keerata? Sa keerad kõik segamini. Tekitad kaose. Ja siis tuled oma “korra taastamise” lubadusega. Rahvas, väsinud infomürast ja hirmust, võtab su avasüli vastu. Nii saab võim tagasi oma näilise legitiimsuse.
Aga see on illusioon.
Sõja ja rahu vaheline piir on õhuke. Meile õpetatakse, et rahu on vastand sõjale, aga tegelikult võib rahu ise olla aeglane sõda – aeg, mil empaatia ja õiglus kaovad märkamatult, ilma et keegi relvi tõstaks. Olen näinud, kui külm ja tundetu võib olla rahuaegne ametnik. Kui inimene, kes peaks teenima rahu, teenib hoopis süsteemi. Seega ei pea olema ulmekirjanik, et ette kujutada, milline saab olema seesama inimene sõja tingimustes, kui temalt kaob viimanegi eetiline raam.
Sõda ei loo uusi koletisi. Sõda toob päevavalgele need, kes juba olid. Ainult, et nüüd on neil vabad käed.
Mis saab pärast sõda?
Pärast sõda tuleb vaikus. Mitte rahu, vaid haudvaikus. Inimesed ei vaidle enam, nad vaikivad. Mitte leppimisest, vaid väsimusest. Südametesse jääb midagi, mida ei räägita välja. Tekkib vaakum, kus kõik on katki, aga keegi ei julge seda tunnistada. Põlenud majad võib üles ehitada. Purustatud sillad saab parandada. Kuid mida teha murtud sisekultuuriga? Mis saab siis, kui inimesed ei oska enam teineteisele otsa vaadata? Kui häbi ja süü segunevad vaoshoitud vihaks?
Rahu ei tule üksinda. Seda tuleb hoida, kasvatada, toita. Ja seda ei tee mitte poliitik ega sõjaväelane. Seda teeb tavaline inimene – kui ta julgeb. Kui ta ei looda, et keegi “ülalt” teeb midagi õiglast. Kui ta ise keeldub vihkamast, keeldub kaasa minemast tühja loosungiga, keeldub valimast vägivalla poolt isegi siis, kui see tundub “õigustatud”.
Sõda ei ole väline katastroof. See on sisemine pankrot. Ja kui me ei räägi sellest, mis saab pärast, siis oleme juba seal.
-Hannes Võrno, Facebook