It’s over…Kahes subjektiivselt suurepäraseks õnnestumiseks peetavas seriaalis on sees koht selle lausega. Veedan vildakalt palju aega ekraani jõllitades, mistõttu olen omandanud omamoodi harjumuse vabal ajal ekraanidest hoiduda. Vahel, nagu mõnel tuleb isu lihtsalt “sitta süüa” ja läheb kuhugi kiirsöögikohta, vaatan ma samu, ajukurdudeni sööbinud HBO seriaale ning saan rahuldatud, kui avastan aina ja aina midagi uut. Tähelepanu ei ripu enam helis ega pildis, vaid toimuva taustsüsteemis ning tegijate interpretatsioonis ja näitlejate mängukunstis.
“It’s over…” ütleb võimu haaranud Saddam Hussein al Tikriti Iraagi võimul olevale presidendile, kui see halva mängu juures püüab hädiselt head nägu teha. “It’s over…” ütleb Tšernobõli tuumajaamas toimunud plahvatuse järel üks tuumafüüsik teisele, kui on saanud kiirgusest läbiimbununa oma viimase sigareti. Lootus ja lootusetus nagu lõpp ja lõppematus.
“It’s over…” võiks öelda ka tervemõistuslikule maailmapildile, kui avad oma rüperaali ja püüad nagu vaibal vastu vaatavast kassisitast pääseda selle puutumisest, kus sinetab sotsiaalmaailma sinilipp valge f-tähega. Täitsa siiralt ja kahetsusega ütlen, et ma pole enam ainuke, kes lihtsalt rippu jäänud kätega tummalt seisatab ja isegi ei imesta.
“It’s over…”
Sõna on vaba ja Simm samuti
– Hannes Võrno, Facebook
