Ega ma seda täpselt ei suudaks ennustada, kuidas kõik edasi läheb. Aga üks on enam kui kindel. Midagi enneolemetut ja uut ei sünnita moodne inimkond enam kunagi. Pean silmas mitte leiutisi ja avastusi, vaid vahendeid millega murda allaheitlike masside arg meel. Luua korda ihkav ja omakohut viljelev ühiskond on olnud alati pöördeliste ajaloosündmuste ning neile järgnenu päästikuks. Nii marssis punalippudega tööliste ja madruste eliit Petrogradis. Nii sammusid mööda Müncheni munakivisillutist haakristilippude alla koondunud natsidki. Mõlemad olid sotsialistid ega vajanud mitte vabadust, vaid piiramatut voli veriseks arvete klaarimiseks kõigiga kelle hävitamiseks piisas kellegi näpuga näitamisest. Terved rahvad ja kultuurid hävitati kõigi vaikival nõusollekul igaveseks, sest varandus mida pööbel ihkas jagati ümber. Miljonid inimesed tapeti elajalikult, juurutades selleks aina uusi ja säästlikumaid viise. Kõik VABADUSE, ÕIGLUSE ja VÕRDSUSE nimel. Ei rääkinud ka Suure Prantsuse revolutsiooni ajal keegi teist juttu, kui terror vere normannide tänavatel voolama lasi. Need kõik on olnud ajaloos aset leindud sündmused, millest me teame täpselt seda, mida niinimetatud ajalooürikud jutustavad. Vabadusvõitlusest…
Räige VALE, mõõdutundeta hirmutamine, tagakiusamine, tühistamine ja tapmine on olnud läbi kõigi aegade võimu vahenditeks oma staatuse säilitamisel või kätte võitmisel.
Riskides tänases düstoopiasse langevas ühiskonnas juba väga tõsiste tagajärgede ning repressioonidega, küsin siiski kuni veel antakse – kas keegi võiks palun tuua selgust? Olukorda milles me täna oleme? Me oleme olnud läbi kogu oma rahvuse eksistentsi ja kõikide aegade kellegi alamad. Kellegi omad ning kellegi omand. Need kellega tehakse seda, mida kariloomade, lojuste ja kolmandajärgulistega. Kiibistatakse, nummerdatakse, steriliseeritakse, tehakse katseid ning piiratakse aina poovamate vahenditega. Ometi laskume hoopis meie hardalt põlvili, et paluda vabandust, mitte need kes meidki orjadena enda omaks pidasid…
Tänagi on kõikjal kuhu õukonnameedia telekaamerate kaablid ulatavad, toimumas rahvarohked ja kirevad paraadid. Valdavalt saadab neid vaikne pomin, mida omal ajal möönsid nii ammulisui punamadruste ja tööliskolhoosnike kui pruunsärklastest natsisotsialistide rongkäike tunnistanud kodanikud. Valdav enamus kehitab õlgu ega soovi end sellesse segada, lootuses et nii jäädakse puutumata. Mõned leiavad, et on oluline vähemasti siin-seal seltskonnas maha öelda, et minul on ka geisõpru ning NEED on küll erakordselt toredad inimesed. Paljud taandavad end üldse reaalsusest ning peavad asjakohaseks mitte kuhugi viivat debatti, et säiliks kõik endine ja olnu. Äkki marsivad ära ja lähevad siis tagasi kodudesse ja tööle, loodavad need…
Edasi loe siit: https://hannesvorno.blog/2023/06/16/dusentoopia/
