Hando Runnel: kogu maailma asjad on natukene untsus

Märtsi lõpus andis kirjastus Ilmamaa välja teie uue luulekogu pealkirjaga  “Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud”. Ma olen aru saanud, et see luulekogu sisaldab päris palju loomingut, mida te senini kusagil avaldanud ei ole.

No jaa. Seal on vast 80 protsenti seni raamatutes ilmumata asju, aga nende sünniajad on väga erinevad. Mõni luuletus on pääsenud raamatusse nende hulgast, mis endalgi on ununenud ja mis noores põlves tehtud. Veidi laululisemad asjad, mis omal ajal tundusid võib-olla nõrgad. Aga sellises koosseisus, nagu see raamat on kujunenud, on nad omal kohal.

Raamat on kolmeosaline, esimene osa ongi laululine, poollüüriline ja lapsemeelne. Saunameeleolu. Teine osa on niisugune, et kes on saunas käinud suurema seltskonnaga, teab, et kui on puhtaks pestud, räägitakse kõiksugu lugusid ja episoodikesi elust.

Ma panin teise ossa väikesed tagasivaated nõukogudeaegsesse Eesti elusse, veidi kriitilised ja natukene kurvameelsed. Kolmas osa on jälle nagu saunast väljamineku eel – pannakse kodinad kokku ja riided selga. See on pooleldi unenäoline olek. Lõpetangi raamatu sellega, et jään üksinda sauna veel viimast sooja võtma. Ja jään tukkuma või magama. Unenäod on siis küllalt teravate tunnetega, aga paari ärkamisega saab hakkama.

Kuidas siis mõista, kas vaatavad need luulekogus ilmunud luuletused ajas tagasi, aga ka edasi, ning peatuvad ehk olevikuski? Kas see on vaade ka teie enda loomekarjäärile?

Ei, sellest ma ei saa aru. Ta on ikka terviklik, sünteetiline võib-olla selles mõttes, et elus on eri paikades ja eri aegadel saunas käidud erinevalt. Saunakultuur Eestis – näiteks Lõuna-Eestis on ühtemoodi, aga Põhja-Eestis on ka saunad, kuid saunas ei käida pesemas, vaid saun on antud saunikule elamise ruumiks. Ja inimesed pesevad niisama silmapesukausis ennast.

Kui mõni kriitiline Tallinna arvustaja arvustaks raamatut, siis ta küsiks, mis saunaõhtu see on. Selles raamatus ei ole grillimist. Üldse ei ole toodud grillimist, aga grillimine on meie saunas käimise peamine mõnu. (Naerab)

Nii et ikkagi ka see raamat, nii nagu ka teie eelnevalt ilmunud teosed, rõhub sellele, kust ja kuidas me kõik pärit oleme?

Igaüks lähtub ikka oma eluloost ja elukogemusest. Ja kui minu lapsepõlv on olnud külas, kus on paar-kolmkümmend talu ja kui ma nüüd lähen sealt läbi – sääl on ainult poolteist majapidamist veel alles. Kõik on kadunud. Ja mitte üks küla, vaid enamik Eesti külasid on tühjaks läinud – linnastunud või pole neis juurdekasvu.

Ühest küljest räägib see sellest, et masinad teevad selle töö ära, mida vanasti pidi sada inimest kätega tegema – koristustööd või asjad. Aga see tühjuse pealetulek niimoodi ja linnastumine… Kui ma vaatan oma varasemaid luulekogusid, siis seal on oluline just see kunagine maaelu, mida mina lapsena või ka noorena nägin ja millele kaasa elasin. See on loomad ja taimed. Põllud ja põllutööd. Nüüd uus põlvkond, kes sünnib linna, valab purgist piima ja ütleb, et see on maapiim. Ta ei teagi, et piim tuleb lehmast. (Naerab)

Luuletaja ja kirjanik kirjutab ja loodab leida lugejaskonda. Ta mitte ainult ei räägi endale, vaid ka natukene teisele inimesele. Ja enam ei saa uus põlvkond toitu nendest luulekogudest, mis ma vanasti maainimestele või maaelu tundvatele inimestele olen suunanud. Seda publikut ei ole enam. Ja siis tuli pähe mõte, et ainuke koht, kus demokraatlikult väga erinevad põlvkonnad ja eri paikades elavad inimesed kokku saavad, on saun. Kui ma olin pannud raamatu kokku, siis kuulsin, et tänavune aasta on kuulutatud sauna-aastaks. Mina seda ei teadnud, kuna ma ei kuula raadiot ega vaata televiisorit. Sain alles takkajärgi teada, et sauna-aasta. No vot, see näitab siis intuitsiooni.

Mis te üldse praegusest Eesti elust arvate?

Ma ei ole enam aktiivses eluringis suhelnud paar aastat. Olen nagu pooltõbine, nii et enam oma kirjastuseski ringi ei käi. Kodune olen. Ja siis langeb ära ka see asjatundmine või ümbruse tundmine. Sõbrad on juba mulda pandud ja kõik tuttavad tüdrukud on doktoriõppesse läinud. (Naerab) Ei ole enam seltskonda, kellega suhelda. On kodune kitsas olemine ja siis vaatad, et see viimane askeldav seltskond on veel Toompeal. Jagavad ministritoole ja portfelle ja hüvitisi. Ja tõde ja õigust isegi.

Aga valimistel osalesite, valimas käisite?

No ikka. Mõnele sõbrale ikka saab panna veel häälekese.

2013. ilmus teie sulest luulekogu “Maakoore pehmenemine” ja seal eessõnas kirjutate, et “elu on selleks, et elu mõtteni jõuda”. Kuidas see mõte praegu tundub?

No veel ei ole selge. (Naerab) Annab veel natukene uurida, veel on uurimine pooleli.

Annab veel natuke uurida, mis see elu mõte on?

Ei, veel ei tea. Veel on uurimine pooleli.

Tulles selle “Saunaõhtu” juurde tagasi. Te mainisite, et pooled luuletused on seal uued. Milline neist teile endale kõige südamelähedasem on?

Süda on mul stimulaatoriga, nii et väga südamelähedast mul polegi. (Lehitseb luulekogu) On üks lugu nõukogude ajast:

Kui ma piimavoore tegin meiereisse,
siis mõni tasakesi astus komparteisse.
Ja mõni argpüks ainult julgeolekusse,
et tast jälgi ei jääks mälestusse.

Mis te sellest arvate, et paar päeva tagasi ilmus kaitsepolitsei aastaraamat ja seal eessõnas on peadirektor kasutanud teie luuletust “Ei meeldi” aastast 1992*? Kui märgiline see on?

Ta ei olegi märk, ta ongi tõsi. See on kirjutatud siis, kui veel mõned igatsesid, et Eesti Vabariik taastatakse ja pääseks Vene või Nõukogude Liidu küüsist. Ja siia oli palju rahvast toodud majanduslikel ettekäänetel ja Eesti rahvast oli küüditatud ja viidud laia ilma. Osa hukati kuklalasuga. Siis võib luuletaja öelda, et kui teile siin ei meeldi, kes te olete tulnud idast siia, siis võite tagasi minna. Kui seda on neile pakuti, ütlesid nad, et meie ei lähe, sest siin on nii hea olla. Kuigi nad olid Vene ohvitseri mundris, viskasid mundri ära ja said vaba Eesti pensionärideks.

Miks te arvate, miks kapo just praegu seda luuletust on kasutanud? Kas me oleme mingis mõttes justkui selles ajas tagasi või nendes ohtudes tagasi?

Kas just tagasi, aga Vene sõda Ukraina vastu – kes viis aastat tagasi seda uneski oskas näha.

Ja kui niimoodi on, et kõik nõrgemad, väiksemad naaberriigid suurriigi tankide surve alla võivad sattuda… Mida me teeme? Mida?

Kas teil on praegu ka miskit töös ja kas plaanite midagi ilmumisse saata?

Ma näitan. Minu tööd on siin. Võtame näiteks “Mõtteloo” sarja. Neid on juba üle 150. Kuus numbrit aastas, mõnel aastal on minu koostatud isegi kolm-neli raamatut, nii et põhiline on olnud teiste inimeste tööde ja elulugude uurimine. Ja ka üle ilma elavate eestlaste ajalugu ja töid olen püüdnud lugeda, uurida ja sealt valikut teha. Või õhutanud ka kedagi teist, kes aitaks niisugust tööd teha. Põhiline on ikka, et oled ise ühte kui ka teist lugenud ja uurinud.

Viimastel aegadel pagulaseestlaste ajakirjandust, mida varem ei saanud ju kusagilt kätte. Aga nüüd on ajad teised, kuid endal ei ole enam seda jõudu, et minna raamatukogudesse ja arhiividesse. Kunagi nooremas põlves arhiivist toodud materjali vaadates mõtled, mida nendest kasutada annab. Ja siis tekib väikene hirm, et tuleb üks tunnike, kus enam ei jõua midagi teha – ei viitsi lugedagi. Need pagulasväljaanded on ka… seal on nii palju surmakuulutusi. Ja kui teevad koosoleku, siis küsivad, kuhu noored on saanud. Kõik on ümberrahvustunud, mis me enam suudame teha. Vot see on ka pagulusest praegusesse Kodu-Eestisse jõudnud, et paljud lahkuvad väga hõlpsasti oma kodumaalt ja kodurahva hulgast. Maailmakodanikud – räägib kasvõi poolvigast võõramaa keelt, aga ta läheb…

Niisugused tõu- ja rahvusküsimused on. Sellega, mis on ühe rahva olemus ja mõte maailmas, on tegelenud ka füüsikud ja astronoomid.

Mis teie arvates võiks olla eesti rahva olemus ja mõte maailmas?

Olla eestlased. Kui vaadata akna taha – päike paistab ja sein on soe, siis näed akna taga kärbseid ja sääski, kes kõik elavad oma tõuelu seal. (Naerab)

Kas need luuletused, mis veel on sahtlisse ehk kirjutatud, võiksid ka veel ilmavalgust näha?

Ega neid palju ole. Aga ma mõtlen veel, et ühe valiku saab teha lähema aasta jooksul mujal ilmunud asjadest. Ma võtaks siis temaatiliselt näiteks neli tsüklit. Üks on, kus peategelane on rukis ja rukkipõld. (Naerab) Teine tsükkel oleks “Vaiksed veed” ja need luuletused, mis on veemotiividega – vihmad ja mered ja jõed.

Kolmas tsükkel oleks võib-olla “Lats läks nurmõ”. Paneks ühte tsüklisse need murdeproovid, sest ma ei ole ühegi murdealaga väga seotud, vaid lõunaeestilikku keelt ahvides on paarkümmend pala. Ja miski asi oli veel… Neljas oleks “Metsas käimine”. Käisin metsas. Nüüd on metsas käimine ka raske, sest enamik metsasid on maha raiutud ja müüdud Skandinaaviasse ja sealt tuleb tagasi Skandinaavias valmistatud hambaorke ainult.

Natuke ikka olete pettunud ka Eesti elus, praeguses olukorras?

Siis võiks öelda niimoodi, et kogu maailma asjad on natukene untsus. Et kogu aeg üks sõdade jukerdus siin ja seal. Ühes kohas tehakse küll rahu ja öeldakse, et seal oli kaotus 50 000 inimest, seal oli viis miljonit inimest ja siis me räägime neist asjadest nagu statistikast ainult. Mingit inimlikku lähedust ega kaastunnet ei ole ju kellelgi eriti. On see kauges Idas või Okeaanias, Jaapanis või Venemaal, Siberis või Gruusias või Ukrainas, Baltikumis või igal pool. Tanki ei tohi ju maha võtta.

(Toob teisest toast “Lats läks nurmõ” peatüki käsikirja)

Kas see peatükk “Lats läks nurmõ” tähendab ka, et eesti murretele võiks rohkem tähelepanu pöörata?

Seda ma ei oska öelda. Mõni pöörab liiga palju tähelepanu. Võro- või setokeelsed ajalehed ja instituudid, see natukene killustab, sest kui 100 aastat või 150 aastat tagasi alustati eesti ühise kirjakeele tegemist ja nüüd mingisuguse emotsiooni tõttu tahetakse teisiti teha, see on nii ajutine ja ei ole rahvamassi taga.

* Kaitsepolitsei aastaraamatu eessõnas kirjutab kapo peadirektor Arnold Sinisalu, et jätab neile, kellele ei meeldi meie põhiseaduslik kord, meie kultuur ega tavad, mõtlemiseks ja juhiseks Hando Runneli luuleread aastast 1992.

Hando Runnel. Ei meeldi.

Kes meie maale on tulnud
ja kellel siin ei meeldi –
me rajad lahkelt lahti on,
las minna, kui ei meeldi.

See maa siin meie kodu on
kas meeldib või ei meeldi
see teistele, ükskõik see on,
sest niikuinii ei meeldi.

(Oli kevad, oli suvi. Eesti Raamat, 1992)

Allikas: https://www.err.ee/1608947773/hando-runnel-kogu-maailma-asjad-on-natukene-untsus