https://gab.com/MartinHelme/posts/109245087844671229
Reformikad panid JOKK plaadi käima. Kaja Kallas ja fraktsiooni juht Mart Võrklaev teatasid juba, et kuna prokuratuur Mihkelsoni vastu midagi ette ei võtnud, siis pole tal vaja väliskomisjoni juhi kohalt taanduda. Harju-Rapla valijad, pange tähele, nad kõik kandideerivad teie ringkonnas. Plaani järgi paneb Ref Kaja Kallase esimeseks, Marko Mihkelsoni teiseks ja Mart Võrklaeva kolmandaks just 4. valimisringkonnas!
Kaja Kallas ütleb, et ta teab juba kaks aastat asjast, teab seda, et asi oli politseis, et asi oli lastekaitses. Aga näe, prokuratuuri ei jõudnud, nii nagu prokuratuur ei alustanud omal algatusel midagi Liina Kersna suhtes ja ei ole kuidagi initsiatiivi näidanud Keit Pentus-Rosimannuse suhtes. Kallas leiab, et asja ei peagi rohkem torkima, sest see riivab teravalt inimeste, eriti laste eraelu. Ära sa märgi, Kaja, pedofiilsed asjad riivavad tõesti väga rängalt laste eraelu. Selleks peabki kogu ühiskond siin olema nulltolerantsiga, et lapsi kaitsta kõige ilgemate asjade eest, mida välja on võimalik mõelda. End ülemäärase empaatia eest kiitev emast naispeaminister ei näi tundvat mingit empaatiat väikeste laste kannatuste suhtes pervertide käes.
Veelgi müstilisem on refikate põhjendus, et Mihkelsoni ametit pole vaja kangutada, kuna ta on tugev välispoliitika ekspert. Palun aidake, tõesti palun aidake, mul sellest loogikast aru saada. Kõigepealt teeb Kaja Kallas otsuse Mihkelsoni mitte panna ministriks, sest saab teada, et talle meeldivad pildid väikeste laste intiimpiirkondadest, aga väliskomisjoni juhiks sobib panna küll, sest noh, ma ei teagi, natuke pedofiiliat on ikkagi okei? Või madalamal ametil on see okei? Aidake palun aru saada! Teiseks, kui asi tuleb avalikuks, siis vaadatakse kalapilguga inimestele otsa ja öeldakse, et jep, meil pedofiiliaga probleemi pole, kui pedofiil on oma ala asjatundja? Kas te olete täiesti sõgedad, refikad?
Vaatan ka, et spindoktorid on asjale pehmemat, nunnumat, vähem ohustavat pealkirja vormimas. Pedofiiliast on saamas “pildiskandaal”. Noh, midagi sellist äkki, nagu oli Laari pilditulistamine või kes seda täpselt teab, pilte igasuguseid ja neid konkreetseid pole ju keegi näinud, on mingid pildid. Aga ärme räägi palun lastepilastamisest või pedofiiliast, räägime “pildiskandaalist.”
Ei, räägime ikka asjadest nii, nagu need on. Küsimus ei ole – vähemalt mitte poliitilisel tasemel – selles, kas prokuratuur võttis asja üles või mitte. Küsimus on ühiskonna moraalses ja eetilises pales, selles, kas me kaitseme oma lapsi võikuste eest, võigaste inimeste eest. Igivana Reformi joru, et “süüdimõistvat otsust pole ju” ei kannata mitte mingit kriitikat. Seda, miks süüdimõistvat otsust pole, tuleb eraldi käsitleda muidugi, nii nagu tuleb riigikogu julgeolekuasutuste erikomisjonil letti võtta asutus, kes andis Mihkelsonile riigisaladuse loa – miks, millal, kuidas!?! Aga ühiskond, kus on võimalik, et võimupartei lihtsalt kehitab lastepilastamise peale õlgu ja ütleb, et probleemi pole on kukkunud moraalselt ja kõlbeliselt läbi kõige põhimõttelisemas plaanis. Rahvas, kes ei taha, ei oska või ei suuda kaitsta oma lapsi pervertide eest on määratud hukule. Mihkelsoni loo põhiküsimus selles ongi, kas meil on veel ühiskonnana lootust? Kas me võitleme oma laste eest?
