Kliimateadlane Patrick Moore leiab, et apokalüptilise kliimakatastroofist rääkimine ja üleminek “rohemajandusele” on mõlemad poliitilised, mitte päris teadusele toetuvad ettevõtmised, mille sisuks on jaburad valed ning mida kasutatakse inimeste ajude pesemiseks.
Tunnustatud kliimateadlased Patrick Moore ja Seok-Soon Park vahetasid 2021. aasta novembris mitmeid erialaseid e-kirju. 2022. aasta suvel andis Moore kirjavahetuse edasi Epoch Timesi ajakirjanikule, millest valmis alljärgnev kokkuvõte.
Patrick Moore on üks keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace’i asutajatest. Septembri alguses avalikustati tema kirjavahetus Lõuna-Korea kliimateadlase Seok-Soon Parkiga, milles ta põhjendab, miks ta Greenpeace’ist lahkus ja selgitab oma vaateid kliimamuutuste- ning keskkonnahoiu müütidele.
“Greenpeace kaaperdati pahemate poliitiliste vaadetega inimeste poolt siis, kui need said aru, et keskkonna “kaitsmine” aitab saada raha ning võimu. [Vasakpoolsed] poliitaktivistid Põhja-Ameerikas ja Euroopas muutsid Greenpeace’i teaduspõhisest organisatsioonist poliitiseeritud rahakogumise lahenduseks,” kirjutab Moore.
Ta lahkus Greenpeace’ist 1986. aastal, viisteist aastat peale selle asutamist.
“Keskonnaliikumisest on saanud rohkem poliitiline- kui keskkonna kaitsmiseks mõeldud üritus. See on keskendunud müütide ja valede välja mõtlemisele, mille eesmärgiks on avalikkuses hirmu ning süütunde tekitamine, mille pealt saab seejärel raha kokku kühveldada,” jätkab Moore.
Greenpeace’i tegevus on suuremas osas avalikkuse eest varjatud, selle ametnikud suhtlevad suletud uste taga Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO), Maailma Majandusfoorumi (WEF) ja muude sarnaste ühendustega, mis on olemuselt kõik poliitilised ettevõtmised. Valitsustevaheline Kliimamuutuste Paneel (Intergovernmental Panel on Climate Change; IPCC) ei ole teadusorganisatsioon. See on poliitiline ühendus, mille taga on ÜRO allasutus Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon (World Meteorological Organization; WMO) ja ÜRO Keskkonnaprogramm.
IPCC palkab teadlasi, kes varustavad seda “teabega”, mis toetab “kliima hädaolukorra” müüti. Selle kampaaniad fossiilkütuste, tuumaenergia, CO2, plastiku jne vastu on eksitavad ja need on üles ehitatud viisil, et inimesed hakkaksid mõtlema, et kui nad tsivilisatsioonile otsa peale ei tee ning majandust ei hävita, saabub maailmalõpp. IPCC-st on saanud nii keskkonna- kui tsivilisatsiooni vaenlane.
“Täna on pahempoolsed võtnud omaks ja rakendanud hulgaliselt poliitikaid, mis hävitavad tsivilisatsiooni, kuna neid ei ole võimalik tehniliselt teostada. Vaadake ainult Euroopas ja Ühendkuningriigis vallandunud energiakriisi, mida Vladimir Putin saab enda kasuks ära kasutada. Viidatud energiakriisis on Euroopa Liit ja Ühendkuningriik paraku ise süüdi, sest nad keelduvad kasutamast ning arendamast oma energiaressurse, need on tuumaenergia vastu ja on fossiilkütuste suhtes üldiselt võtnud seisukoha, mida reaalselt pole võimalik kaitsta,” kirjutab Moore.
Pahempoolsed kaaperdasid Greenpeace’i
Moore’i sõnul olid organisatsiooni asutamise aluspõhimõteteks “roheline” (green), mis tähendas keskkonda ja “rahu” (peace), mis tähendas inimesi. Tänaseks on “rahu” ehk inimesed ära unustatud ja järele on jäänud ainult roheline tegevuskava.
“Paljud “keskkonna” eest võitlejad ütlevad täna otse välja, et inimesed on Maa ja looduse vaenlased. Ma ei ole sellega nõus, et ainult inimesed on kuri liik. See meenutab liiga palju pärispattu, et inimesed on sündinud kurjana, kuid kõik teised olevused – nagu prussakad, sääsed ja haigused … on head,” arutleb Moore.
Tema sõnul on saanud valitsevaks mõttteviisiks, et maailm oleks parem koht, kui selles elaks vähem inimesi.
“Kuid need samad inimesed, kes sellist juttu räägivad, pole sugugi valmis siit oma vabal tahtel esimesena lahkuma. Na peavad ennast teistest paremateks. Selline uhkus ja kõrkus on kõige hullemad surmapatud,” kirjutab Moore.
Keskkonnakaitsja
Patrick Moore on tunnustatud teadlane ja ökoloog, ta oli pikka aega üks maailma tunnustatuimaid keskkonnaliikumise juhte ning ta on ilmselt üks maailma pädevamaid keskkonnaeksperte. Ta on üks Greenpeace’i asutajatest, millest on tänaseks saanud maailma suurim keskkonnaaktivistide ühendus.
Moore kaitses doktorikraadi 1974. aastal Briti Columbia Ülikoolis ja 2005. aastal nimetati ta Ameerika Ühendriikide Põhja-Carolina Osariigi Ülikooli audoktoriks.
Moore kaasasutas Greenpeace’i 1971. aastal ja oli üheksa aastat Greenpeace’i Kanada osakonna juht. 1979. aastast 1986. aastani oli Moore Greenpeace Internationali (üleilmse Greenpeace’i) direktor, kus tegeles organisatsiooni poliitikate ja eesmärkide kujundajamisega. Tema viieteistkümne tegevusaasta jooksul sai organisatsioonist maailma suurim keskkonnaühendus.
1991. aastal asutas Moore konsultatsiooniettevõtte Greenspirit, mis annab nõu keskkonnapoliitikate, energia, kliimamuutuste, bioloogilise mitmekesisuse, geneetiliselt muundatud toiduainete, metsanduse, kalanduse, toidutööstuse ja maavarade vallas.
2006. kuni 2012. aastani oli Moore Puhta ja Turvalise Energeetikakoalitsiooni (Clean and Safe Energy Coalition; USA keskonnaorganisatsioon) kaasesimees.
2014. aastal sai temast Kanada mõttekoja Ökoloogia, Energia ja Jõukuse Avaliku Poliitika Tippkeskus (Ecology, Energy, and Prosperity of Frontier Centre for Public Policy) nõukogu esimees.
2019. aastast 2020. aastani oli Moore CO2 koalitsiooni (CO2 Coalition), mis on kliimamuutuseid ja CO2te puudutavate valede paljastamisele pühendunud USA keskkonnaorganisatsioon, nõukogu esimees.
Kloori saatev valemüüt
“Ajal kui ma otsustasin Greenpeace’ist lahkuda, olin ma üks Greenpeace Internationali kuuest direktorist. Ma olin ainus, kellel oli ametlik teadlase haridus: bakalaureus metsandusteaduses (BSc Honors in Science and Forestry) ja doktorikraad ökoloogias. Kaasdirektorid otsustasid, et tuleb hakata tegema kampaaniat kloori (Cl) maailmas keelustamiseks (kampaania Ban Chlorine Worldwide).
Moore’i sõnul on see tõsi, et algkujul on kloorgaas väga mürgine ja seda kasutati Esimeses Maailmasõjas keemiarelvana. Samas on kloor üks 94st [looduses esinevast] perioodilisuse tabeli elemendist ja sellel on bioloogias ning meditsiinis hulgaliselt tähtsaid rolle. Näiteks on lauasool, NaCl ehk naatriumkloriid, eluks vajalik toitaine kõigile loomadele ning paljudele taimedele. NaCl-i pole võimalik “ära keelata”.
Ta osutab, et kloori lisamine joogivette, selle kasutamine ujulates ja sanatooriumites on üks märkimisväärsematest edusammudest rahvatervise valdkonna ajaloos, mis aitab vältida haiguseid, nagu seda on näiteks koolera. Ligikaudu 85 protsenti ravimitest tehakse valmis klooriga seotud keemiliste protsessidega ning 25 protsenti ravimitest sisaldavad kloori. Kõik halogeenid, mille hulka kuuluvad kloor, broom ja jood, on tõhusad antibiootikumid. Kui neid ei oleks, siis meil ei oleks tänast meditsiini.
Greenpeace nimetas kloori “Saatana elemendiks” ja nimetab PVC-d ning polüvinüülkloriidi ehk lihtsamalt vinüüli “mürgiplastikuteks”. See kõik on vale ja mõeldud inimeste hirmutamiseks. See omakorda võimendab suhtumist, et inimesed on kuri liik ja Maa saaks ilma nendeta paremini hakkama. Ma ei suutnud oma Greenpeace’i kaasdirektoreid veenda, et selline ekslik poliitika tuleb ära unustada. See oli minu jaoks pöördepunktiks, selgitab Moore.
Valetav müüt jääkarudest
Vastates küsimusele, kuidas Greenpeace kulutab tohutuid annetusteks saadud summasid, vastas Moore, et ühenduse töötajate (keda on üle ilma ligikaudu 2400 + 15 000 vabatahtlikku) palkade maksmiseks, ulatuslikeks reklaamikampaaniateks ja rahakogumiskampaaniate korraldamiseks. Sisuliselt kõik reklaamikampaaniad ja rahakogumise ettekäänded toetuvad valemüütidele, millest ta on kirjutanud ka oma raamatutes. Ühe näitena tõi ta välja jääkarud.
“Poliitikud, aktivistid ja meedia, kes räägivad meile, et jääkarud on sulava merejää tõttu kohe välja suremas, ei maini mitte kunagi rahvusvahelist jääkarude lepet, millega põhjamaad lõpetasid Arktikas piiranguteta jääkarude küttimise. Kui 1973. aastal arvati jääkarusid olevat järel 6000–8000 isendit, siis tänaseks on nende arv kasvanud 30 000–50 000 loomani. Seda numbrit keegi ei vaidlusta,” kirjutab Moore.
“Kuid täna nad väidavad, et jääkarud surevad 2100. aastaks välja, nagu neil oleks maagiline kristallkuul, millega saab tulevikku ennustada.
Eelmisel talvel arktilise jää pindala võrreldes eelmiste aastatega kasvas ja Antarktikas oli viimase viiekümne aasta kõige külmem talv.”
Moore’i sõnul ei väida ta, et ta teab kõike ega soovi ennustada tulevikku viisil, nagu seda teevad “kliimahädaolukorra” tööstusega seotud inimesed.
Mis on “keskkonna maailmalõpu” teooria eesmärk?
“Ma usun, et inimesed, kes kuulutavad maailmale lõppu, on inimkonnale alati olnud ohuks,” kirjutab Moore.
“Asteegid heitsid neitseid vulkaanikraatritesse ja Ameerikas ning Euroopas põletati kakssada aastat nõidu, mida tehti “maailma päästmise” eesmärgil. Selliseid asju nimetatakse “karjavaimulaadiks”, “grupimõtlemiseks” ja “kultuse käitumiseks”. Inimesed on sotsiaalsed loomad, kelle seas valitseb hierarhia ja kõige lihtsam viis oma sotsiaalset seisundit parandada on hirmu ning kontrolli kehtestamise kaudu.”
Moore’i sõnul on keskkonna maailmalõpu teooria (environmental apocalypse theory) taga peamiselt soov “saavutada poliitiline võim ja kontrollida inimesi”, lisades sinna juurde, et tema on seadnud endale eesmärgiks näidata inimestele, et olukord ei ole sugugi nii hull, nagu neile väidetakse.
“Rikkamates riikides teevad meie järglased täna otsuseid, mille eest meie lapselapsed peavad maksma hakkama. Kohe saabuvat maailmalõppu on kuulutatud ette tuhandeid aastaid. Mitte kordagi pole see tõeks osutunud. Miks me peaksime seda nüüd uskuma,” leiab Moore.
“Hirm tuleviku ees on inimestes loomupäraselt olemas, sest tulevik on tundmatu, täis riske ja raskeid otsuseid. Ma usun, et selle maailmalõpu liikumisega on seotud samuti “enese jälestamise” element.”
Tema sõnul õpetatakse noortele täna, et inimesed on kahjurid ja hävitavad Maad. Selline ajupesu paneb nad tundma süüd ja häbi. See on üdini vale ellusuhtumine.
Süsihappegaasi demoniseerimine
“Väga vähe inimesi arvab, et maailm ei soojene. Ajaloolised andmed näitavad selgelt, et Maa on muutunud soojemaks alates 18. sajandi algusest ehk fossiilkütuste kasutamise ajast poolteist sajandit varem. 1700ndate paiku saabus väikese jääaja tipp, mis oli väga külm aeg, põhjustades ikaldusi ning näljahädasid. Enne seda, milleeniumivahetuse (1000 AD) paiku valitses keskaja soe periood, mil viikingid tegelesid Gröönimaal põllumajandusega. Veel enne seda, kuskil 500nda aasta paiku oli nõndanimetatud pime keskaeg, millele eelnes Rooma soe aeg, kus temperatuur oli kõrgem kui täna ja merepinna tase tänasest 1-2 meetrit kõrgem,” kirjeldab kliima muutumist Moore.
“Kuni 1950. aastani olid kasutatud fossiilkütuste ja CO2 heitmete hulgad võrreldes tänasega väga väikesed. Me ei tea täpselt, mis on erinevate ajastute temperatuurikõikumiste põhjus, kuid kindlasti ei ole see süsihappegaas.”
Moore selgitas, et sisuline vaidlus ei käi selle üle, kas ajaloo jooksul on Maa temperatuur muutunud, vaid milline on CO2 mõju temperatuurile.
“Paljud usuvad, et soojenemist põhjustab peamiselt CO2. See on nähtamatu, seega keegi ei näe, mida see täpselt teeb. Teadlased, kes kinnitavad, et süsihappegaas soojendab Maad, on suuremas osas makstud kinni poliitikute ja bürokraatide poolt. Tänu nende katastroofi-sõnumile saab meedia avaldada rabavate pealkirjadega lugusid ja aktivistid teenivad raha. Selle tõttu palju inimesi usub, et CO2 ongi jube kahju tekitaja,” jätkas Moore.
Moore jagab Kesk-Inglismaa viimase 350 aasta (1659–2009) temperatuurigraafikut. “Kui CO2 oleks peamine soojenemise põhjus, siis koos süsihappegaasi kõveraga peaks sama järsult tõusma ka temperatuur, kuid seda pole juhtunud.”
Moore’i sõnul on CO2 demoniseerimine “naeruväärne”. Ta lisab, et see on kogu Maal oleva elu alus ja selle tänane hulk atmosfääris, kuigi see tõuseb, on madalam kui enamuse aja jooksul kui Maal on olnud elu.
Uuring: suurem CO2 hulk on korrelatsioonis suurema rohelusega
2013. aastal avaldatud uuringus näidatakse, et süsihappegaasi suurem hulk on viimase kolmekümne aasta jooksul aidanud maailma kuivemates piirkondades suurendada rohelist taimekatet.
Austraalia valitsusagentuuri CSIRO ja Austraalia Riikliku Ülikooli (ANU) koostöös valminud teadusuuringus, milles analüüsiti Austraalia, Põhja-Ameerika, Lähis-Ida ja Aafrika kuivade piirkondade kohta aastatel 1982–2010 kogutud satelliitide vaatlusandmeid leiti, et neis piirkondades kasvas taimestikukate näidatud aja jooksul tänu “CO2 väetamisele” (CO2 fertilization) 11 protsenti.
Uuringus kirjutatakse, et CO2 väetamine leiab aset kui kõrgemad CO2 tasemed lubavad taimelehel fotosünteesi kaudu omastada õhust rohkem süsinikku, kaotada aurustumise kaudu vähem vett või mõlemat.
“Kui kõrgem CO2 tase põhjustab olukorra, kus üksikud lehed vajavad vähem vett, siis kuivades piirkondades kasvavad taimed kasvatavad selle tulemusel rohkem lehti. Selliseid muutuseid lehtede arvus on satelliitidelt näha ja eriti kõrbetes ning savannides, kus taimkatet on vähem kui vesistes piirkondades,” kirjutab CSIRO uuringu juhtivteadlane Randall Donohue.
Globaalse soojenemise müüdi murdmine
“Kliimahäda kuulutajad eelistavad rääkida kliima kohta teada olevatest andmetest alates 1850. aastatest. Sellele eelnenud aega nimetavad nad “tööstuse eelseks ajaks”. See “tööstuse eelne aeg” kestis rohkem kui kolm miljardit aastat, mil Maal on olnud elu. Selle aja jooksul on toimunud palju kliimamuutuseid, sealhulgas jääaegu, kasvuhoone aegu, asteroidide ja muudel teadmata põhjustel suuri väljasuremisi,” osutab Moore.
“Täna kestab Maal 2,6 miljonit aastat tagasi alanud pleistotseeni jääaeg. … Seega, kõige hilisem Maa jäätumine, mis saavutas tipu 20 000 aastat tagasi, ei olnud jääaja lõpp. Pleistotseeni jääaeg kestab jätkuvalt, olenemata sellest, kuidas paanika külvajad seda eitada soovivad.”
Tema sõnul on kliimapaanika puhul irooniline, et täna on Maa jahedam kui see oli 250 miljonit aastat enne pleistotseeni jääaja algust. Lisaks on Maa CO2 tase täna madalam kui 95 protsendi selle ajaloo jooksul.
Rohkem CO2te on keskkonnale ja inimestele kasulik
Moore’i sõnul kasutavad maailmas pea kõik kasvuhoonetes toiduaineid kasvatavad põllumehed süsihappegaasi, kuna seda kasvuhoonete atmosfääri lisades saab kuni 60 protsenti suurema saagi.
“Mulle avaldas muljet, kui kord üle Lõuna-Korea lennates ma nägin kui palju riigi orgudes oli kasvuhooneid. Nagu Briti Columbias, on ka Korea poolsaarel palju mägesid ja mitte väga palju viljakat põllumaad. Ma olen kindel, et kasvuhoonete omanikud lasevad oma kasvuhoonetesse CO2te ja seda koguses, mis ületab tavalise atmosfääri oma kaks-kolm korda,” lisas Moore.
“Faktide ja tausta kohta saab lähemalt lugeda minu raamatu “Nähtamatud võltskatastroofid ja hukatuse ähvardused” (Fake Invisible Catastrophes and Threats of Doom) peatükist “Hirmu ja süü kliima” (Climate of Fear and Guilt).
Moore’i sõnul teavad suurem osa keskkonnaaktivistidest, poliitikutest ja nõndanimetatud ekspertidest, et maailm ei suuda loobuda fossiilkütustest või peatada süsihappegaasi heitmeid nende poolt ette nähtud ajakava järele.
“Kui ma 2015. aastal osalesin Pariisi kliimakohtumisel (COP21), siis ma pakkusin välja avaliku kihlveo 100 000 dollarile, mis edastati rohkem kui 200 meediakanalis, et 2025. aastal on maailma CO2 heitmed suuremad kui need olid 2015. aastal. Mitte keegi ei olnud valmis minuga kihla vedama, isegi mitte ükski “roheline”,” meenutab Moore.
Endise Greenpeace’i juhi sõnul on ta kindel, et rohkem CO2te on kasulik nii keskkonnale kui inimtsivilisatsioonile. Moore’i kinnitusel on ta uhke oma CO2 Koalitsiooni (CO2 Coalition) direktori ametikoha üle.
“Süsinikuneutraalsuse” iroonia
“Süsinikuneutraalsus” on poliitiline, mitte teaduslik oskussõna, kinnitab Moore.
“CO2 “süsinikuks” kutsumine on vale. Süsinik on element, millest koosnevad teemandid, grafiit ja tahm. CO2 on molekul, mis koosneb süsinikust ja hapnikust, see on nähtamatu gaas, mis on kogu elu põhitoitaine. Sama vale on NaCl (lauasoola) nimetada “kloriidiks”, kuigi see sisaldab kloori,” selgitab Moore.
“Elemendid (aatomid) kombineeruvad üksteisega ja moodustavad ühendeid (molekule), millel on alati väga erinevad omadused kui elementidel, millest need on moodustatud.”
“”Null-heitmed” (Net-Zero) on välja mõelnud aktivistid, mitte teadlased. “Nulli” ristisõda juhivad tegelased, nagu Al Gore, Greta Thunberg, Leonardo DiCaprio ja teised nende sarnased, kellest mitte keegi ei ole teadlane,”
Moore osutab, et Hiina Rahvavabariigis, Indias ja Venemaal elab kokku 40 protsenti maailma rahvastikust ja ükski riik neist ei arva midagi fossiilkütuste vastasest tegevuskavast.
“Kui me lisame siia Brasiilia, Indoneesia ja suurema osa Aafrika riikidest, siis enamus maailma inimestest ei ole kliimafanaatikud.”
“Järgmine suur naljanumber on selles, et paljud riigid, mis kõige enam kliima pärast muretsevad, asuvad Maa kõige külmemates kliimavöötmetes, nagu näiteks Kanada, Rootsi, Saksamaa ja Ühendkuningriik.
Näiteks Kanada aasta keskmine õhutemperatuur on –5,35 kraadi alla nulli Celsiuse järele.”
Kliimateadlane osutas lisaks, et mootorite heitgaasid ei ole CO2, vaid muud ained ja CO2 on lõhnata ning nähtamatu gaas. Samuti ei ole CO2 korstendest õhku paiskuvad tahmaosakesed, mille heitmeid saab piirata olemasoleva tehnoloogiaga.
Päikese- ja tuuleenergia on majanduse parasiidid
“Tuule- ja päikeseenergia on mõlemad on väga kallid ning väga ebausaldusväärsed. See on vaimuhaigus, et nii paljude inimeste ajud on sellisel määral ära loputatud, et nad tõsimeeli arvavad, nagu nimetatud tehnoloogiatega oleks võimalik katta tervete riikide energiavajadus,” räägib Moore.
“Minu hinnangul on tuule- ja päikeseenergia suurema majanduse kukil elavad parasiidid. Teiste sõnadega teevad need riigi vaesemaks kui see oleks siis, kui kasutataks muid varustuskindlaid ja odavamaid energialahendusi.”
Moore osutab, et tuule- ja päikeseenergia tootjad saavad riikidelt väga suuri toetusi, neilt ei nõuta nii palju makse ega teiste kohustuste täitmist, inimesi sunnitakse tarbima tuule- ning päikeseenergiat isegi siis kui see on palju kallim. Seda kõike tehakse toetudes väitele, et see on “keskkonnasõbralik”.
“Miljonid inimesed maksavad tuule- ja päikeseenergia eest rohkem, samal ajal kui pisike hulk inimesi teenib selle pealt miljoneid dollareid, eurosid, naelu jne. See on võrreldav aktsiaturgude püramiidskeemidega,” lisab ta.
“Nende lahenduste tarbeks on vaja tohutuid maa-alasid, need suurema osa ajast elektrit ei tooda ja nende kõrval peab olema alati võtta varustuskindlat tuuma-, hüdro-, söe- ning gaasielektrit.
Tuule- ja päikeseparkide jaoks vajaliku tehnoloogia tootmine nõuab tohutul hulgal fossiilkütuseid, selleks et kaevandada vajalikke maavarasid, toodangut transportida ning infrastruktuuri ehitada. Paljudel juhtudel ei tooda need tagasi seda energiakogust, mida läks vaja nende tootmiseks ja käigushoidmiseks.
Kui kasutatakse varustuskindlaid energiaallikaid, siis ei oleks tema sõnul tuule- ja päikeseenergiat üldse tarvis.
Toimetas Karol Kallas
ÜLEVAADE ⟩ Greenpeace’i asutaja: inimtekkeliste kliimamuutuste lugu on suur vale
