Tamara Tuumineni kirjutis: „GMO-eksperiment kahe kolmandiku maailma elanikkonnaga: reaktsioon Ulrichi kommentaarile Lee ja Broudy kohta (2024)” avaldati 14. septembril ajakirjas International Journal of Vaccine Theory, Practice, and Research.
Tuuminen ütleb, et „geneetiline eksperimenteerimine inimestega, inimese GMOd, inimese soolestiku elustik, lipiidide nanoosakesed, COVID-19 modifitseeritud mRNA vaktsiinid, Moderna mRNA vaktsiin, Pfizer mRNA vaktsiin, ise kokkupanevad struktuurid.“
Kuigi professor A. Ulrich (2024) tõstatas õigustatud küsimusi Pfizeri ja Moderna inkubeeritud COVID-19 süstitavate ravimite mikroskoopiliste piltide tõlgendamise kohta, käsitleb tema sõnum ülemaailmset geneetilise muundamise eksperimenti COVID-19 süstitavate ravimitega inimestel, eksperiment meiega ilma meie nõusolekuta, normaalseks. Ma ei hakka arutama nende 10 triljoni lipiidide nanoosakese füüsikalis-keemiat, mis tema väitel on süstitavate ainete igas annuses. Ta tunnistab, et „paljud lipiidide koostisosad . . . kipuvad esile kutsuma põletikku“ (lk 1244.3), kuid ütleb, et need moodustavad kõik isekoonduvad struktuurid, mis on dokumenteeritud selles, mida ta kirjeldab kui Lee ja Broudy (2024) „usaldusväärseid“ ja „täiesti järjepidevaid“ leide (Ulrich, lk 1244.7).
Kuigi ma usun, et ka isekoonduvad struktuurid väärivad põhjalikku uurimist, peab nende aluseks olev tehnoloogia sisalduma kahe kolmandiku maailma elanikkonna relvadesse süstitud segudes ilma nõuetekohase prekliinilise testimiseta ja ilma Nürnbergi koodeksis nõutava teadliku nõusolekuta. Minu tähelepanu keskmes on meditsiinieetika rikkumine, mis muudab inimesed geneetiliselt muundatud organismideks. Siin illustreerin tema sõnadega, et selline geneetiline eksperiment inimestega on käimas. Selle asemel, et lükata ümber Lee ja Broudy (2024) tõendid, et kõik, mida süstitavad ained võivad tegelikult sisaldada, kahjustavad need maailma inimpopulatsiooni, tunnistab ta tegelikult lõpetuseks, et need „riskid süvenevad järgmise põlvkonna isevõimendavate või isepaljunevate RNA vektorite abil vaktsiinide jaoks“ (1244.8).
Kirjutist tervikuna saab lugeda SIIT.
[Jadwiga Dizdo: meditsiinikatsete hoiatav näide
Jadwiga Dizdot opereeris esimest korda 22. novembril 1942. aastal arst Herta Oberheuser, süstides retsipiendi vasakusse jalga nii staphylococcus aureust kui ka pürogeenseid baktereid. Samuti tehti tema paremasse jalga sisselõige, et nakatada retsipient bakterite, mustuse ja klaasitükkidega. Katse eesmärk oli simuleerida lahinguväljal saadud haavu. Sulfoonamiididega ravimisel kulus taastumiseks viis kuud. Kogu selle perioodi jooksul oli ta meeleheitel.
Raamatus „Kui see on naine” (If This Is a Woman) esitab Sarah Helm jutustuse, kuidas Eugenia Mikulska päästis tema elu, veendes arst Oberheuserit teda vaatamata tema seisundile mitte utiliseerima. Dizdo andis oma tunnistuse Ravensbrückis kogetud vintsutuste kohta kohtuasjas USA vs. Karl Brand jt 1946. aastal.
Ravensbrücki laagri meditsiinikeskus tegi katseid poola naistega, juudi naistega, vene naistega, prantsuse naistega ja hollandi naistega. Ravensbrücki naiste solidaarsustunne oli tugev: kui päeva peale anti söögiks tükk leiba, siis jagati see Ulrike Leutheusseri teose „Hitler ja naised” järgi omavahel. Ravensbrücki katsetuste tagajärjel suri aastatel 1939–1945 hinnanguliselt tuhandeid naisi. Nende arvu, kes surid katsetustega seoses aastaid hiljem, täpset arvu ei teata. – toim.]
Toimetas Revo Jaansoo (12.12.2024)
Allikas: DOI: https://doi.org/10.56098/xncqaa94
Tamara Tuuminen kohta
- MD, PhD Tamara Tumminen on Helsingi Kruunuhaka Oy meditsiinikeskuses mikrobioloogia konsultant. Ta on olnud kliinilise mikrobioloogia nõustamise abiprofessor viimase viie (5) aasta jooksul, 2019–2024. Ta lõpetas 1979. aastal Moskva esimese meditsiiniinstituudi hügieenile ja epidemioloogiale spetsialiseerunud MD-ga. Ta kaitses 1993. aastal Helsingi ülikoolis doktorikraadi ja õpetas seal aastatel 2000–2010 meditsiinilist mikrobioloogiat, sealhulgas viroloogiat, bakterioloogiat ja immunoloogiat. Helsingi ülikoolis tegi Tumminen edusamme hallitusega seotud haiguste ja kliinilise immunotoitumise avastamisel ja ravimisel, juhendades samal ajal ka bioanalüütika magistrante ja doktoriõppe tasemel. Ta on avaldanud ligi 100 teadusartiklit ja arvustust meditsiiniajakirjades. Tuuminenil on neli patenti.
