Läinud aasta lõpus alanud Keskerakonna marginaliseerumine on toonud endaga ootuse, et Eesti stagneerunud poliitmaastikul hakkavad lõpuks ometi toimuma muutused. Seni Kaja Kallase äpardumistele keskendunud avalikkuse tähelepanu kandus üle Kõlvarti-Ratase jõukatsumise järgse Keskerakonna hääbumisele, mis Reformierakonna vaates on nagu jumalik jõulukingitus oma mainele rasvaseid plekke pillanud valitsuse juhtjõule. Ent keskpartei hääbumisest ei võida üksnes nemad, vaid eelkõige Sotsid, kes on lõpuks ometi Toompeal Reformi ja Tallinnas Keskerakonna puudli alandava osa vähemalt näiliseltki vahetanud ulja rahvast hooliva protsesside juhtija auväärse rolli vastu. Ka kosmilise tähelennu läbi teinud Isamaale tähendab Keskerakonna äpardumine enneolematuid võimalusi haaret laiendada, eriti, kui nende rüppe peaks end heitma tantsulõvist Jüri Ratas. Peale Keskerakonna liikmete ja toetajate on kõik sillas ja ootavad, millist draamat keski näitetrupp on lähitulevikus võimeline pakkuma ja millised erakonnad nopivad mängust enim punkte.
Keskerakonna languse võti peitub juhi kultuses.
Kui küsida, mis siis Keskerakonnas õieti juhtus, poleks mõtet hakata süüdistama Ratast või Kõlvartit. Olgem ausad, et mõlemad mehed andsid endast parima ja uskusid siiralt, et kõik mida teevad, on erakonna huvides. Kuid nad ei arvestanud, et Keskerakonnas toimuva tõeliseks mõjutamiseks tuleb otsuste tegemisel lähtuda normidest, millised pani paika nende legendaarne eelkäija Edgar Savisaar.
Enam, kui üheski teises Eesti erakonnas, on Keskerakonda sisse kodeeritud juhi kultus. Savisaare aegadel oli üheselt selge, kes langetab otsuseid, kes kavandab järgmisi arenguid – tema ise. Savisaar oli ja jääb veel pikaks ajaks üheks tähelepanuväärsemaks Eesti poliitlegendiks, kellesse suhtumises on läbi aegade kaldutud kas jumaldamisse või vihkamisse. Just sellest juhikesksusest ammutas ka Keskerakond oma hiilgeaegadel jõudu.
Eks leidus neilgi päevil, kui Savisaare positsioon tundus kõikumatu, julgeid, kes tahtsid tuua erakonna agendasse muutusi, kuid nad kas lahkusid või palusid juhilt vabandust ning jätkasid kuulekatena. Savisaar oli erakonna ja erakond tema nägu. Muidugi võib teoretiseerida, kas Keskerakonna viimine Tallinna linnriiki valitsema, näitas Savisaare tugevust või nõrkust, ent see polegi antud kontekstis esmatähtis.
Nupuvõte Savisaarele.
Noorus on alati vastandunud vanale ning traditsioone hoidvale ja nii oli see isegi Keskerakonnas. Ühel hetkel tuli löök sealt, kust Savisaar seda kõige vähem ootas. Jüri Ratase ja Kadri Simsoni jõuline etteaste, tegi võimalikuks uskumatu ning tõukas senise ainuliidri positsioonilt. Eks siin mängisid oma rolli ka inimlikud faktorid, ei suutnud ju poliitiline isa umbusaldada oma andekamaid lapsi. Isaarmastus on varemgi suuri tegijaid eksitanud ja nii juhtus ka Savisaarega. Ühel hetkel seisis ta vastamisi tõsiasjaga, et õpilased on võtnud istet tema toolil ning mis kõige enam eneseteadvust riivas, seni kuulekas erakond aktsepteerib paleepööret.
Pakkudes Savisaarele auesimehe kohta, oleks säilinud võimalus hoida erakonnas status guod, mis oleks tähendanud erakonna jätkamist väiksemate kaotuste ja marginaliseerumisohuta, ent võimule pürgijad usaldasid liialt oma jõudu, et sellele minna ning endine juht oli selleks liiga solvunud, et armuannina tõlgendatavat auametit vastu võtta. Seda, et ka Savisaar on lihtne surelik ja võib eksida, näitas vastukaaluks loodud Savisaare nimekirja läbikukkumine kohalikel valimistel.
Keskerakonna lahkukasvamine.
Enamus Keskerakonna ladvikust oli harjunud esimehe tugeva käega ning jõulise juhtimismaneeriga. Jüri Ratas tõi endaga märksa pehmema stiili, ent ka ükskõiksema suhtumise erakonnaliikmete probleemidesse. Ajapikku sai selgeks, et Keskerakond pole enam ühtne poliitühendus nagu Savisaare ajal. Demokraatia on kahe teraga mõõk ja vabadus võib ühel hetkel muutuda minnalaskmiseks. Jah, Ratas tõi erakonna valitsusse ja täitis peaministriks saades ühe oma noorpõlveunistustest, ent selle hinnaks oli erinevate tiibade tekkimine ja erakonna lahknemine ühelt poolt Eesti Vabariigi heaks, teisalt Tallinna linna hüveks töötavaiks seltskondadeks. See lõhe üha süvenes. Nende võimukeskuste vahele mahutasid end piirkondlikud organisatsioonid, mis ühtäkki tundsid vabaduse kosutavat hingust asendamas seni peakontorist tulnud käskude kriitikat välistava täitmise.
Ei maksa salata, et meie kodumaine poliitika on jõudnud seisu, kus erakonna juhtide populaarsus sõltub kahetsusväärselt sellest, mida neil hetkel erakonna ladvikule pakkuda on. Kuni Ratase tiib sai loota töökohtadele valitsuses, püsis tema populaarsus erakonnas suhteliselt kõrge, kui aga valitsus peale Porto Franco veeklaasiskandaali peaministri otsusel avalikkuse jaoks üllatava kiirusega laiali saadeti, hakkas Ratase populaarsus erakonna sees robinal langema ning sedavõrd tõusis hinnang Mihail Kõlvartile, kellel jätkus aega erakondlastega kohtumiseks, nende ärakuulamiseks ja toetamiseks. Ratas keskendus samal ajal kaheldavatele teleprojektidele ning instagrammipostitustele, mis tõi endaga erakonna tõsise kuvandiga harjunud liikmete kõhklused.
Eesti vajab eesmärgile pühendunud poliitikuid.
Nii jõudiski kätte allakäigu viimane vaatus. Jüri Ratas solvus, et erakonnas teda enam tõsiselt ei võeta ning murdus surve all, mida Kõlvarti üha tugevnev tiib talle avaldas. Üksnes solvumisega saab seletada, miks seadis ta valimistel üles küll igati tubli ja hakkaja Tanel Kiige, kelles aga puudub vajalik tippotsustaja materjal. Tulemus oli ootamatu – Kõlvarti taha koondunud toetusgrupp ja Ratase juhtimisvigades johtuv võõrdumine senistest kaasvõitlejatest, viisid selleni, et erakonnas seni valitsenud müütiline side Savisaarega, tema poliitilise õpilase Jüri Ratase näol, rebiti lõplikult katki ning juhtohjad võttis enda kätte juba enne kongressi faktiliseks juhiks tõusnud Kõlvart.
Ja siin käitus Ratas sarnaselt Savisaarega. Solvunult on ta kongressi toimumisest alates varju hoidnud, tulles aeg ajalt välja mürgiste avaldustega koduerakonna aadressil. Ratasel võis olla Kiike esimehekandidaadiks seades soov tema kõrval erakonda juhtida, et siis mõne aja pärast ise uuesti võim haarata, ent peale selles äpardumist, ei rutta ta oma teadmisi ja oskusi erakonna heaks rakendama, vaid soosib pigem selle lammutamist. Oleks kummaline, kui ta poleks teadnud oluliste erakondlaste lahkumisest nii Isamaasse kui Sotside rüppe.
Eesti poliitika on muutunud gladiaatorite võitlusest suurte sihtide nimel päkapikkude poksimatšiks, kus klaaritakse isiklikke arveid. Nii on see hetkel Keskerakonda hävitava kokkupõrke puhul, aga samasse sarja kuuluvad ka Reformierakonnas Kallase-Ansipi liini sõnalahingud. Solvumine, inimlik kadedus, soovimatus näha kaugemaid eesmärke, on tekitanud sõja Keskerakonnas ning peagi võib sarnast positsiooniheitlust oodata ka Reformis. Me seisame huvitava poliitaasta künnisel, kus pikaaegsetel mängijatel saab võhm otsa ning nende asemele oodatakse uusi tegijaid, kes ei peaks olema muidugi mingid Eesti200 taolised kotkastena lahingusse kippuvad mängudroonid, mida iga poisike suudab ragulkaga alla tulistada.
Kindlad võime olla vaid ühes – Keskerakonnaga või ilma, Eesti ees seisavad tõsised väljakutsed, mille lahendamisel ei tohi võtta eeskuju päkapikkudelt, vaid aeg on lõpetada obstruktsioon ning vahetada see meie riigi tulevikuvisiooni vastu. Selleks vajama aga tõeliselt suure hingega poliitikuid.
Vsevolod Jürgenson
