Teadlased teevad ümberlükatud, nn kliimamuutuste nimel ettepaneku modifitseerida Boeing 777 lennukit nii, et see pritsiks stratosfääri vääveldioksiidi, püüdes Maad jahutada – hoolimata sellest, et nad tunnistavad täielikult happevihmade ja muude keskkonnakatastroofide tõsist ohtu.
Täna ajakirjas Earth’s Future avaldatud uus uuring tunnistab avalikult, et see stratosfääri aerosooli süstimiseks (SAI) nimetatud meetod suurendaks järsult ohtlikke kõrvalmõjusid, näiteks happevihma, kuna sama jahutusefekti saavutamiseks on vaja „kolm korda rohkem” aerosooli võrreldes varasemate kõrgmäestiku skeemidega.
„See madalal kõrgusel tehtav strateegia nõuab aga kolm korda rohkem sissepritset kui kõrgmäestik SAI ja suurendaks seega oluliselt kõrvalmõjusid, näiteks happevihma,“ hoiatavad uuringu autorid.
Selle asemel, et arendada uusi, spetsiaalselt projekteeritud õhusõidukeid ideaalse 65 000 jala kõrguse saavutamiseks, teevad University College Londoni ja Yale’i teadlased nüüd ettepaneku heita väävel kõigest 42 000 jala sügavusele – modifitseeritud 777 olemasolevate võimaluste piires.
Irooniline konks?
Madalamatel kõrgustel sajaksid väävliosakesed taevast palju kiiremini alla, mis tähendaks atmosfääri paisatava saasteaine hulga tohutut suurenemist.
Selle asemel, et midagi lahendada, võiks nende plaan atmosfääri veelgi mürgisema materjaliga üle ujutada, kiirendades just seda keskkonnahävingut, mille vastu nad väidetavalt võitlevad.
Uuringu kohaselt süstitakse aastas atmosfääri 12 miljonit tonni vääveldioksiidi – see on võrreldav 1991. aasta Pinatubo vulkaanipurske käigus vabanenud mahuga, mis küll jahutas planeeti ajutiselt, aga vallandas ka tugeva happevihma.
Tegelikult tunnistavad teadlased otsekoheselt, et see uus strateegia tähendaks „SAI kõrvalmõjude proportsionaalset suurenemist jahutusühiku kohta, näiteks inimeste kokkupuude laskuvate tahkete osakestega“.
Uus ettepanek Boeing 777 lennukite moderniseerimiseks väävli pihustamiseks peegeldab ulatuslikku atmosfääri modifitseerimist, mida geoinseneri-vastane ekspert Jim Lee näitab, et kommertslennunduse väävliga legeeritud heitgaaside abil juba iga päev tehakse.
Kiirendatud keskkonnakokkuvarisemise plaan?
UCL-Yale’i plaan, mida reklaamitakse kui „otseteed“, kuna see võimaldaks kasutada olemasolevaid lennukeid kümnendi ootamise asemel, avab sisuliselt uksed kiireks ja halvasti reguleeritud kasutuselevõtuks.
Uuring tunnistab seda murettekitavat võimalust, öeldes:
„See võib tähendada SAI juurutamiseks võimeliste osalejate arvu suurenemist, varasemat potentsiaalset alguskuupäeva ja võib-olla ka suuremat ühepoolse juurutamise riski.“
Tõlge: Igaüks, kellel on modifitseeritud kaubalennukite park, võiks hakata taevast pritsima ilma ülemaailmse järelevalveta.
See kajastab meie varasemate teadete hoiatusi: geoinsenerlust hakatakse normaliseerima kui „hädaolukorra lahendust” – ilma et tõsiselt kaalutaks tahtmatut ja pöördumatut kahju, mida see võib ökosüsteemidele, põllumajandusele ja inimeste tervisele tekitada.
Happevihmad hävitavad ju metsi, mürgitavad veeteid ja söövitavad infrastruktuuri.
Isegi autorid möönavad, et väävli sissepritsimine madalamatel kõrgustel oleks „optimaalsest erinev SAI-rakendus, millel on tugevalt suurenenud kõrvalmõjud, vähenenud jahutustõhusus ja polaarsem jahutusprofiil.“
Vaatamata neile teadaolevatele ohtudele liigub plaan edasi – valitsusasutused, näiteks Suurbritannia Aria, valmistavad juba ette välikatseid.
Globaalne ilmastikukontroll kaubalennuki abil
See on jätkumus mustrile, mille oleme varemgi paljastanud: globaalsed eliidid suruvad vaikselt peale militariseeritud ilmastikukontrolli skeeme „kliimakriisi” narratiivide varjus.
Esmalt tehti katseid pilvekülviga, nüüd aga massiline väävli dumping kommertslennukite abil.
„Meie tulemused näitavad, et madalal kõrgusel ja kõrgel laiuskraadil asuvate SAI-de kasutuselevõtt võiks praeguste soojenemiskiiruste juures peatada globaalse keskmise temperatuuri tõusu, suunates ümber väikese osa olemasolevate suurte lennukite tootmisest (umbes 2 uut lennukit aastas),“ kirjutasid teadlased.
Teisisõnu, nad plaanivad tulevikku, kus taevas on pidevalt keemiliste aerosoolidega udun , mida hoiab üleval kasvav moderniseeritud lennukite park.
Kui selline geoinsenerlus on kord alanud, ei saa seda enam kergesti peatada.
Väävli sissepritse järsk lõpetamine võib vallandada järsu ja katastroofilise soojenemise, mida teaduskirjanduses tuntakse kui „lõppšokki“.
See ei ole lahendus.
See on inseneriteaduslik sõltuvus ohtlikust ja hävitavast atmosfääri sekkumisest.
Lõppkokkuvõttes
Geoinsenerid tunnistavad avalikult, et nad tahavad Boeing 777 lennukeid moderniseerida nii, et need paiskaksid taevasse mürgist vääveldioksiidi, riskiksid laialdase happevihmaga ja destabiliseeriksid globaalset kliimat – kõik selleks, et parandada tööstuspoliitika ebaõnnestumisi.
Kui avalikkus vastu ei seisa, siis lõpetab sama võimukandja, kes hoolimatu industrialiseerimisega keskkonna hävitas, töö nüüd „päästmise” ettekäändel.
