Maailma ajaloos on suurkujusid, kelle pärand ei jäta ükskõikseks ainustki analüüsivõimelist inimest, ent kelle mõtteid pole võimalik ellu rakendada, sest need on valdavalt kaemuslikud, ega oma tõelusega lähemat kokkupuudet. Üheks taoliseks maailma mõttevaramut täiendanud isiksuseks oli Mahatma Gandhi, kelle vägivallatuse teooria tundub eemalt sama puhas ja paeluv, kui ühistööd ja kollektiivset eluviisi harrastavad kommuunid, kus igaühelt nõutakse tema võimate kohaselt ja antakse vastu vajaduste järgi. Vägivallatus pole kunagi juhtinud ei suure India ega ka maailma teiste riikide igapäevaelu, jäädes tavaloogikale võõraks ning praktikas teostamatuks. See suutis küll ohjeldada kultuurseid inglasi, kuid mitte peatada moslemite ja hindude vennatappu.
Euroopa kontekstis on Gandhile ehk kõige lähedasem Rousseau, kelle looduslembus ja loomulikkus eirasid samuti igapäevaseid inimlikke vajadusi ja tavapäraseid elustandardeid, küttes üles tervete põlvkondade lootusi ning tuksudes järelkajana ka tänapäeva puukallistajate õhulistes unelmates. Praktiline pool taolistel teoreetilistel arutlustel puudub ning meie asine ilm toimib ikkagi sootuks teiste tõekspidamiste järgi. Paradoksaalne on nii Gandhi kui Rousseau puhul, et mõlemad vägivallatuse ja looduskesksuse jüngrid hukkusid mõrvari käe läbi.
Nagu näitas India ja Pakistani lahkulöömisel lahvatanud vägivald, ei sunni suured aga elukauged mõtted loobuma vihkamisest ja vaenust, sest inimese mõõde algab kultuurist, mis argielu peegeldades juhatab õigete valikute juurde.
Gandhi lihtsad lahendused paeluvad.
Muidugi on Gandhi filosoofia ahvatlev ja seda eriti nooruses, kus elukogemust ja praktilist meelt napib. Kas vägivallatus sellisel kujul aga valdavat osa õhtumaa inimestest kõnetab, on teine lugu. Seda imelikum oli kuulda, et ühtäkki on linnavalitsuse eestvedamisel saamas Mustamäest üks gandhismi keskusi ja siia püstitatakse ilma kohaliku kogukonnaga napimatki debatti pidamata suure unistaja kuju, mille väljanägemise osas puudub mustamäelastel vähimgi ettekujutus, kuna taies valmis Indias, sealseid tavasid, kunstipõhimõtteid ja ilukaanoneid arvestades. Kas need aga ka meie linnaruumi sobivad, selle üle pole keegi juurelnud.
Vanasõna manitseb kingitud hobuse suhu mitte vaatama, kuid siiski oleks arukas enne koguka suveniiri püsti upitamist mõelda, kas see ikka on tarvilik, kas lõbusa hindu Tehnikaülikooli esisel muruplatsil eksponeerimine lisab linnaosale atraktiivsust, kuidas sulandub võõra mõttemaailma esindaja meie kultuuriruumi. Gandhi oli suurmees, ent kõiki suurmehi ei saa ju Mustamäe haljasväludele pronksi valatuna seisma panna. Saati, et meil endilgi jagub arvukalt olulisi tegijaid, kes vääriksid ausammast või mälestusplaatigi. Eestis on elanud suurepäraseid kirjanikke, kunstnikke, teatritegijaid, teadlasi, heliloojaid ja muusikuid ning austustväärivaid ühiskonnategelasi. Miks puudub Mustamäel Mati Undi monument, miks ei võiks mõnel haljastul naeratada maailmale vastu ajas püsivasse materjali kujustunud Kalmer Tennosaar? Need on esimesed väärt mustamäelased, kes meenusid.
Me vaidleme lõputult kas president Päts ikka väärib monumenti, aga Gandhi puhul rehmame vaid ükskõikselt käega, las käia, tooge oma kujukolakas ja küllap meie juba leiame võimaluse see üles vinnata! Kuidagi magedalt kukub välja.
Räägiks inimestega nagu seda soovitas Gandhi.
Kohaliku võimu kõige suurem viga on rahva alavääristamine ja kogukonna eiramine. Kahjuks on sõnades kogukondlikku dialoogi hindaval linnavõimul mustamäelaste arvamusest suva. Kas tõesti ei tuleks enne Gandhi üles upitamist küsida, kas Mustamäe kogukond on valmis võtma vastu India kingitust ja kelle skulptuure linnaosas ja Tallinnas tegelikult näha soovitakse? Leidkem vahendid Eesti suurte poegade ja tütarde mälestuse jäädvustamiseks, mitte ärgem võtkem suurriikidelt vastu kahtlaseid annetusi! Olgem avatud oma kultuurile, kohalikele väärtustele ja püüdkem vähem kiibitseda muu maailma ees! Muidu jätkub elu sama inetus
vormis nagu lugu Kalevipojaga, mille püstitamist Pirita tee äärde soovib valdav osa inimestest, ent mida blokeerib mõjukas globalistide ja snoobide seltskond.
Kui Tallinn tõepoolest harrastab avatud ja kogukonnakeskset valitsemist nagu kinnitatakse, tuleb Gandhi kuju osas algatada avalik diskussioon ning arutada võimalust, püstitada pigem oma ja kodumaine Kalevipoeg, rääkimata teiste Eesti suurkujude mälestusmärkidest. Seni võiks aga linnavõim valimiseelse erutuse alla suruda ja majutada oma Indiast pärit sõbra lattu rahva otsust ootama.
Vsevolod Jürgenson
