Uwe Froschaueri poolt
Küsitluste kohaselt on Friedrich Merz kõige ebapopulaarsem kantsler pärast Saksamaa Liitvabariigi asutamist. Ta on selle üle suhteliselt üllatunud ja väitis hiljutises intervjuus Der Spiegelile, et ühelgi kantsleril enne teda pole nii raske olnud.
Merz rääkis Der Spiegelile ja ma tsiteerin:
„Schröder kohtas tugevat vastupanu, aga teda ei rünnatud nii nagu mind. Ma olen sotsiaalmeedias vaid aeg-ajalt. Aga kui vaadata, mida seal minu kohta levitatakse, kuidas mind rünnatakse ja halvustatakse – ükski kantsler enne mind pole pidanud midagi sellist taluma. Ma ei kurda, aga nii see on.“
Merz tõi esile avalikkuse ja sotsiaalmeedia surve.
See, et Schröderit nii palju ei rünnatud kui teid, pole üllatav, härra Merz, sest ta tegi rahva heaks päris palju ja erinevalt teist pole ta sõjaõhutaja. Te kehtestate rahvale tohutuid sotsiaalseid kärpeid, et arendada sõjamajandust Venemaa väljamõeldud sõjaähvarduse tõttu, millel pole absoluutselt mingit alust. Andke mulle kasvõi üks tõend selle kohta, miks venelased peaksid 2029. aastal Saksamaa ukse ees olema! Te ei saa, sest selle kohta pole ühtegi tõendit! Kas venelased tahavad meie põllumajandusmaad? Kas nad tahavad meie toorainet? Ärge tehke end naeruväärseks, härra Merz, härra Pistorius ja teiesugused sõjaõhutajad! Venemaa marssis Saksamaa poole ainult üks kord, pärast seda, kui Saksamaa seda ründas. Ja kui Venemaa ühel päeval alustab Euroopaga sõda – mida sellised sõjaõhutajad nagu teie, härra Merz, Keir Starmer, Emmanuel Macron ja Ursula von der Leyen näivad soovivat –, siis sellepärast, et nende sõjaõhutaja sunnib teda tahtlikult seda sammu astuma, et hiljem saaks väita: Me ju ütlesime teile: agressiivne venelane!
Härra Pistorius, kuidas te jõudsite fantastilise numbrini 2029, mis on vajalik “sõjavalmiduse” saavutamiseks, nagu te seda nii sõjakalt ütlesite – kas see oli unenäost tuletatud inspiratsioon või varjatud traumaatiline kogemus? Võib-olla pidasite te orwellilikult silmas aastat 2092?
Vastuseks Spiegeli intervjuus tehtud vihjele, et ka Scholz pidi taluma kriitikat, ütles Merz, et kuigi see on tõsi, näeb ta põhimõttelist erinevust:
“Scholz püüdis elanikkonnale öelda, et asjad ei läheks nii halvasti, kui nad ta valituks osutuvad. Ta ütles alati, et ei taha julgeolekupoliitikat sotsiaalpoliitika vastu vastandada.”
Merz väitis, et tema valitsus ei saa seda enam endale lubada; prioriteedid tuleb paika panna. Milline jama, härra kantsler! Kui Euroopa julgeolekule on oht, siis see asub läänes, üle Atlandi ookeani, riigis, millel on hullumeelne president, mitte EL-ist idas. Lõpetage oma sõjaõhutamine ja laske maksulaekumised tagasi minna neile, kes need maksid, Saksamaa maksumaksjatele, ning lõpetage miljardite andmine Ukrainale, mida on hädasti vaja Saksamaa ühise hüve säilitamiseks, mille kaitsmisele te vannute.
Toetades pidevaid relvatarneid Ukrainale, pikendate te asjatult seda verist konflikti ja teete end kaasosaliseks mõlema poole tohututes kannatustes – konfliktis, mis ei ole absoluutselt Saksamaa asi, kuna ei Ukraina ega Venemaa ole NATO ega EL-i liikmed.
Ukraina peaks EL-iga liituma
Kooliekskursioonil tegi rahandusminister selgeks: Ukraina ja Venemaa vaheline võimalik rahuleping võib Kiievi jaoks tähendada territoriaalseid kaotusi. Seetõttu peab ta Ukraina täisliikmeks saamist ELis hädavajalikuks. See on poliitiline lähenemine, mis mitte ainult ei mõjutaks Ukrainat, vaid muudaks põhjalikult Saksamaa ja Euroopa strateegilist rolli. Sellel, mida meile toetusena müüakse, oleksid kaugeleulatuvad tagajärjed Euroopa julgeolekule, Saksamaa kohustustele ja poliitilisele tasakaalule Saksamaa enda sees.
27. aprillil 2026 ütles Merz Nordrhein-Westfaleni liidumaal Marsbergis asuva Carolus-Magnus-Gymnasiumi külastuse ajal, et Ukraina presidendil Volodõmõr Zelensküül oli idee liituda Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 2027.
“See ei toimi. Isegi 1. jaanuar 2028 pole realistlik.”
nii Merz ja edasi:
“Me ei saa Euroopa Liitu vastu võtta sõdivat riiki. Sõda peab lõppema.”
Olen nõus, aga miks te siis pikendate seda Ukraina võitmatut sõda mõttetute, maksumaksja rahastatud relvatarnetega, härra Merz?
Lisaks märkis kantsler õigesti:
„Teiseks peab Ukraina täitma kõik tingimused, näiteks õigusriigi põhimõtete järgimise. Korruptsiooniküsimus on samuti paranenud, kuid pole veel piisavalt hea.“
Härra Merz, mis paneb teid ütlema, et korruptsioon on paranenud? Mina ei näe mingeid olulisi muutusi.
Isegi avatud piirid ja osalemine Euroopa ühtsel turul on veel kaugel.
Friedrich Merz näib olevat teadlik riigi ELiga liitumise eeltingimustest, kuid mitte sellest, mida Ukraina liikmelisus teistele riikidele tähendaks. Kui lisada 27 värskele tomatile üks mädanenud tomat, härra Merz, kui kaua aega läheb, enne kui teised tomatid ka mädanevad? ELis on meil juba paar vähem kui värsket tomatit, mis on piisavalt suur, et EL ei suudaks oma standardeid täita.
ELiga ühinemise ametlikud tingimused (nn Kopenhaageni kriteeriumid) kehtestas Euroopa Ülemkogu 1993. aasta Kopenhaageni kohtumisel.
Kandideeriv riik peab:
- “omama stabiilseid institutsioone, mis tagavad demokraatia, õigusriigi põhimõtete järgimise, inimõigused ning vähemuste austamise ja kaitse”
- “omama toimivat turumajandust”
- “omama võimet täita liikmelisusega kaasnevaid kohustusi”
Ja Ukraina jääb neist kriteeriumidest kaugele maha. See on eriti ilmne õigusriigi ja korruptsiooni valdkonnas. Transparency Internationali andmetel on riik endiselt üks korruptsioonile kalduvamaid riike Euroopas.
President Volodõmõr Zelenskõi ajal on poliitilise juhtkonna siseringis ilmsiks tulnud tõsiseid juhtumeid. Energiasektoris paljastati ulatuslik rikastumise süsteem. Selle keskmes oli Zelenskõi siseringist pärit lähedane usaldusisik. Juhtum hõlmas suuri rahasummasid, süstemaatilist eelistuste tegemist ja struktuure, mis ulatusid kaugemale üksikjuhtumitest. Mitmeid isikuid süüdistatakse märkimisväärse altkäemaksu võtmises. Süüdistused ei puuduta pelgalt kõrvalisi tegelasi, vaid pigem isikuid, kellel on otsene juurdepääs võimule.
Zelenskõi ise pole korruptsioonisüüdistustest vaba. Ukraina president ilmus niinimetatud Pandora paberites. Enne presidendiks saamist oli ta osa offshore-ettevõtete võrgustikust. Need struktuurid olid osaliselt seotud äripartnerite ja oligarh Ihor Kolomoiskiga. Selles kontekstis süüdistatakse Zelenskõid läbipaistva vara avalikustamise nõuete eiramises. Ta lubas oma valimiskampaanias võidelda korruptsiooniga, kuid oli ise osa sellistest finantsstruktuuridest. Isegi kui see ei ole otsene tõend korruptsiooni kohta, on Zelenskõi mineviku – ja oleviku – mahhinatsioonid vähemalt tekitanud tohutu usaldusväärsusprobleemi.
Isegi kui Volodõmõr Zelenskõi ei ole otseselt ja tõendatavalt toimepanija, kannab ta siiski poliitilist vastutust keskkonna eest, kus sellised struktuurid eksisteerivad. Lisaks on korduvalt teateid usaldusisikute ja ametnike võrgustikest, kes kasutavad oma valitsuspositsiooni majandusliku kasu saamiseks. Korruptsiooniskandaalid ministeeriumides ja administratsioonis ei esine juhuslikult, vaid järgivad püsivat mustrit. Need ei ole üksikjuhtumid, vaid pigem struktuursed korruptsiooniprobleemid Ukrainas.
See korruptsiooni struktuurne probleem ilmneb ka selles, kuidas sellega tegeletakse. Ukraina korruptsioonivastased ametivõimud kaotavad oma iseseisvuse, kuna poliitiline mõju kasvab. Seega on potentsiaalsetel korruptsioonikahtlusalustel uurimisi kergem manipuleerida või takistada. Kui need, keda peaks jälgima, saavad jälgimise enda üle suurema mõjuvõimu, kaotab süsteem oma tõhususe. Korruptsiooniga ei võidelda siis tõhusalt, vaid see jääb osaks olemasolevatest struktuuridest.
Sarnane šaraad toimub Saksamaal hambutu pabertiigri “Enquete komisjoniga”, mis peaks uurima “koroonadiktatuuri”. See on naeruväärne! Mis kasu sellest saab, kui need, keda peaks jälgima, jälgivad iseennast?
Kokkuvõte: Ukraina ei ole korruptsioonist jagu saanud, vaid pigem kontrollib seda süsteemi raames, mis on endiselt vastuvõtlik võimu kuritarvitamisele. Tugev õigusriik, härra Merz, näeb välja hoopis teistsugune. Ja teie tahate selle korruptsioonimülka tuua EL-i?
Demokraatlikud struktuurid on samuti surve all. Ukraina on formaalselt demokraatia, kuid sõja algusest peale on kehtestatud ulatuslikud piirangud. Valimised on peatatud ja poliitilised protsessid, kus osaleb tõeline opositsioon, on oluliselt piiratud. Meediaväljaandeid on riikliku julgeoleku kaalutlustel ühendatud või suletud. Need meetmed on isegi sõjas oleva riigi jaoks seletamatud ja seega otseses vastuolus Euroopa Liidu nõuetega.
Nüüd inimõiguste küsimuse juurde. Sõjamobilisatsioon mõjutab laia elanikkonnarühma. Sõjaväealistel meestel ei lubata riigist lahkuda. Teated jõhkrast sundteenistusse võtmisest ja riiklike määruste karmist jõustamisest sagenevad. Isegi kui mõned usuvad, et sellised meetmed pole sõdades ebatavalised, on need siiski vastuolus ELi pühendumusega kaitsta individuaalseid õigusi. Kandidaatriik peab neid standardeid täitma mitte ainult paberil, vaid ka igapäevaelus.
Peavoolumeedia, mis toetab sõjaõhutamist, eirab järjekindlalt tõsiasja, et Kiievi režiim tappis üle 14 000 Ida-Ukraina elaniku, sealhulgas paljud tsiviilisikud, kes tundsid 2014. aasta Euromaidani protestide ja Venemaa Ukraina sissetungi vahel sidet Venemaaga. Seega ei alanud sõda Ukrainas mitte 2022. aastal, vaid 2014. aastal, nagu on sageli väljendanud endine NATO peasekretär Jens Stoltenberg.
Lisaks rikuti Ida-Ukraina elanike inimõigusi, kui neilt lõigati ära rahaline toetus (pensionid jne) ja toiduvarud, mille Venemaa seejärel üle võttis.
Teine punkt on minu arvates Ukraina režiimi osaline paremäärmuslik õõnestamine. Minu väitekirja aluseks on natside kaastöölise Stepan Bandera austamine, aga ka sellised sõjaväeosad nagu fašistlikust mõjust mõjutatud Azovi rügement. Need on osa Ukraina poliitilisest ja sotsiaalsest reaalsusest. Nende olemasolu näitab, et riigi poliitiline ja sotsiaalne areng demokraatia suunas pole kaugeltki lõppenud.
Ukrainal pole EL-is kohta, härra Merz! Stabiilsus ja demokraatlikud tingimused, mida EL nõuab, ei ole nendes oludes garanteeritud. Kiire ELiga ühinemine ei oleks seega olemasolevate reeglite järjepidev kohaldamine, vaid pigem poliitiline otsus nende vastu.
Kui teie, härra Merz, tahate Ukraina kiiresti EL-i viia, siis ei peaks riik ise nõudeid täitma, vaid pigem tuleks nõudeid riigile kohandada. Ja see muudaks niigi kõleda EL-i täiesti saamatu ja ebaausa Ursula von der Leyeni juhtimisel täiesti väärtusetuks.
Lisaks asjaolule, et Ukraina ei ole õigusriik ega demokraatlik riik, tooks tema ühinemine kaasa ka sõjalisi tagajärgi ELi jaoks. Asjakohane säte on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 42, lõikes 7.
„Relvastatud rünnaku korral liikmesriigi territooriumile on teised liikmesriigid kohustatud osutama talle kogu oma võimetes olevat abi ja tuge (…)“
„…kogu oma võimuses oleva abi ja toetuse…“ Lihtsamalt öeldes tähendab see, et ka selline riik nagu Saksamaa peaks andma sõjalist abi. Neutraalne riik nagu Austria seevastu ei peaks andma sõjalist abi, sest artiklis 42 sätestatud neutraalsusklausl sätestab:
“See ei mõjuta teatud liikmesriikide julgeoleku- ja kaitsepoliitika eripära.”
Härra Merz, kas te teate, mida Ukraina liitumine ELiga selles osas tähendaks? Saksamaa oleks kohustatud andma sõjalist abi ja oleks automaatselt seotud Ukraina sõjaliste konfliktidega teiste riikidega. Kas te seda tahate? Jõuan üha enam järeldusele, et see võib olla just see, mida te taotlete. Teie plaan luua Saksamaal Euroopa tugevaim armee õhutab minus selles osas hirme. Kas me pole seda kõike varem läbi elanud ja kas me pole hiljem öelnud: mitte kunagi enam…? Kas te mäletate neid sõnu veel, härra Merz?
Kingitused Ukrainale – sotsiaaltoetuste kärped Saksamaal
Üle 40 protsendi Ukraina riigieelarvest on sõja algusest peale rahastatud peamiselt välismaalt – eriti Saksamaalt – pärit riigiteenistujate pensionide ja palkade maksmiseks.
Samal ajal kui Ukraina, vaatamata sõjale Venemaa vastu, tõstis oma 10,1 miljoni pensionäri pensione ja kindlustusmakseid alates 1. märtsist 2026 12,1 protsenti, valmistab rahandusminister Friedrich Merz sakslasi ette kärbeteks nende endi sotsiaalriigis. Seadusjärgne pension on surve all. Seda kavatsetakse vähendada baastasemeni, mis ei taga enam mõistlikku elatustaset pensionäridele, kes on kogu elu kõvasti tööd teinud. Suur tänu, härra Merz ja härra Klingbeil! Seega kuulutate piisava pensionikindlustuse vaikset kadumist kui eluaegset lubadust. Prügikastidest pandipudeleid otsivate pensionäride arv suureneb. Hüvasti, sotsiaalriik!
Liidukabineti 29. aprillil 2026 otsusega pensionide korrigeerimisega saavad Saksamaa pensionärid 1. juulil 4,24 protsenti pensionitõusu. Praeguse inflatsioonimäära juures see pensionäride ostujõudu vaevalt suurendab.
Sõja algusest on Saksamaa andnud Ukrainale ligikaudu 94 miljardit eurot abi. See lisandub miljarditele eurodele, mis on eraldatud Ukraina pagulastele Saksamaa sotsiaalhoolekandesüsteemi raames, ja edasistele kohustustele tulevastes eelarvetes. Miljardeid dollareid kulutatakse praegu ja ka edaspidi sotsiaaltoetustele inimestele, kes pole süsteemi kunagi sentigi panustanud. See on lühiajalise integratsioonifaasi jaoks vastuvõetav, kuid mitte pikas perspektiivis.
EL-i tasandil kaalutakse ka 90 miljardi euro suurust laenu Ukrainale aastateks 2026 ja 2027, pärast seda, kui Viktor Orbán – kes oli selle vastutustundetu laenu vastu, mis petab maksumaksjaid ja pikendab sõda – hääletati ametist tagandatuks.
Nüüd, kus Viktor Orbán enam teel ei seisa, tahab Merz läbi suruda EL-i 90 miljardi euro suuruse kingituse Ukrainale – laenu, mida Ukraina tõenäoliselt kunagi tagasi maksta ei suuda –, mille Ungari veto varem blokeeris. Ei tohiks olla saladus, kes selle hiiglasliku, võlgadest ja maksudest rahastatava paketi arvest olulise osa kinni maksab: Saksa maksumaksja!
Riigisiseselt korraldatakse ja tutvustatakse kokkuhoiumeetmeid, samal ajal kui Ukrainale raha antakse. Kui kaua saab ja kavatseb Saksamaa jätkata miljardite suuruste kohustuste kandmist, öeldes samal ajal oma kodanikele, et heaoluriiki tuleb kärpida?
Kui Merz ja Zelenskõi kohtusid 2026. aasta aprilli keskel Berliinis, et arutada edasist relvastust ja rahalist abi Ukrainale, oli Ukraina president taas kord neli miljardit eurot taskusse pistnud ja lahkus täis taskutega – kindlasti naeratus näol Saksa riigi helduse või peaks ütlema rumaluse üle –, et pidada verist sõda oma Euroopa sõjakate “sõpradega”, sõda, mille oleks võinud ammu lõpetada. Ligi 100 miljardit eurot abi Ukrainale on minu arvates maksumaksja raha tohutu omastamine.
Saksamaal on strateegilised partnerlused mitmete riikidega, sealhulgas Prantsusmaa, Poola, Iisraeli, India ja Brasiiliaga. 14. aprillil 2026 lepiti Friedrich Merzi juhtimisel kokku järjekordses strateegilises partnerluses – seekord Ukrainaga. Osa sellest lepingust hõlmab Saksamaa osalemist ülesehitustöödes, mis hõlmab selgesõnaliselt sotsiaal- ja munitsipaalelamute ehitust, rahalise toetusega kuni 233 miljonit eurot.
Samal ajal seisab Saksamaa silmitsi ligikaudu 1,4 miljoni korteri puudusega. See puudujääk mõjutab peaaegu täielikult taskukohase eluaseme valdkonda. Sellest puudujäägist on umbes 900 000 ühikut sotsiaalkorterid, mis tähendab madala sissetulekuga leibkondadele mõeldud eluasemeid. Kuigi riik rahastab sotsiaalkorterite ehitust Ukrainas, on taskukohase eluaseme pakkumine riigis endiselt ebapiisav. Mis edasi, Saksamaa rahastatud jalgrattateed Kiievis?
Volodõmõr Zelenskõi ja Nordstreami torujuhtmed
Kui peaks osutuma tõeks, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi andis Nord Streami torujuhtmete hävitamiseks, uueks maksumaksjate rahastatud nelja miljardi euro suuruseks sõjaliseks toetuseks ja kavandatud iga-aastaseks kümnete miljardite eurode suuruseks rünnakuks Merzist Zelenskõi piirini riigireetmise alusel loa, siis uuriv ajakirjanik Bojan Pancevski väitis hiljuti saates “Markus Lanz”, viidates presidendi lähiringi tunnistajatele, et Zelenskõi “volitas” Nord Streami torujuhtmete ründamise. Wall Street Journal oli juba 2024. aasta augustis teatanud, et Zelenskõi oli algselt sellise plaaniga nõustunud.
(https://weltwoche.ch/daily/nord-stream-anschlag-selenskyj-hat-das-genehmigt-sagt-ein-investigativjournalist-bei-markus-lanz/)
Kuidas saab Saksamaa toetada riiki, mis oli suure tõenäosusega seotud selle tööstusriigi keskse ja elutähtsa energiainfrastruktuuri hävitamisega? Vastus ei ole Ukraina edasine toetamine, vaid pigem praeguse ja kavandatud abi viivitamatu lõpetamine ning juba tehtud maksete tagastamise nõudmine.
Sahra Wagenknecht kommenteeris seda 19. aprillil 2026 järgmiselt:
Uskumatu! Väidetavalt andis Ukraina president Zelenskõi isiklikult loa Nord Streami torujuhtmete lammutamiseks. Seda kinnitas Wall Street Journali ajakirjanik jutusaates Markus Lanz Ukraina valitsusallikatele viidates. Korrumpeerunud Ukrainasse on juba voolanud 100 miljardit eurot Saksa maksumaksjate raha. Ja hoolimata riiklikust terrorist meie energiainfrastruktuuri vastu, poetab Merz oma semu Kiievis miljarditega üle. See hullus peab lõppema! Mitte ühtegi senti korrumpeerunud Nord Streami terroristidele Ukrainas!
https://www.facebook.com/sahra.wagenknecht/posts/pfbid029cxAR9XaMtAmHGHDHyVsYsicUDuB7M2qjfSL5W8oFsJomPu5a9ChbNpTAAWcmSi9l
Samamoodi, eriti arvestades, et Saksamaa pensionärid peavad ellujäämiseks mõnikord tagastatavaid pudeleid koguma. Samal ajal kui Saksamaa kodanikke rahast tühjaks pigistatakse, tahtsid Merz ja tema ministrid heaks kiita hiiglasliku palgatõusu, mis oleks kantslerile 65 000 eurot ja ministritele 52 000 eurot aastas. See oli küll siseministeeriumi seaduseelnõus, kuid on praegu ootele pandud.
Ukraina ärimudel
Seoses relvatarnetega Ukrainasse on huvitav teada ka seda, kuhu mõned neist relvadest jõuavad. Sahra Wagenknecht Alliansi uudiskiri teatas hiljuti:
Michael Lüders | Abi Ukrainale: esirinnast müügini
Uudised kategooriast: “Seda asja ei saanud tõesti välja mõelda.” Euroopa, eriti Saksamaa, kannab relvi miljardeid, et “kaitsta Ukraina vabadust”, ja äkki ilmuvad needsamad relvad uuesti Pärsia lahe piirkonda Ukraina riigipea pakkumisena. See on üsna huvitav ärimudel: me maksame rakettide eest, mida on “nii hädasti vaja”, ja lõpuks maanduvad need rahvusvahelisele turule eksportkaupadena. “See on reaalpoliitika, mida rahastab kohalik maksumaksja,” ütleb meie partei aseesimees Michael Lüders enesega rahuloleva irvega. On lohutav teada, et kõik on korras. Peaasi, et me oleme “head poisid” ja jääme moraalselt paindlikuks.
Sakslasi on kerge mõjutada ideest olla heategijad. Samuti peavad nad imeliseks seda heategemise eeskuju võtta teistelt rahvastelt. Moraalse üleoleku vajadus on selles riigis äärmiselt suur. Minu arvates kaasneb sellega ka teatud eetiline ülbus.
Nüüd on aga aeg lasta majanduslikul mõistusel võidule pääseda ja Ukraina abistamine kohe lõpetada. Meie enda majanduse ja rahvastiku põhihuvid peavad taas olema järjekindlalt esindatud, mitte Ukraina huvid.
Kokkuvõte
Kantsler Friedrich Merzi juhtimisel plaanib Saksamaa oma pensionisüsteemi põhjalikult reformida. Samal ajal suurendab riik massiliselt oma sõjalisi kulutusi, et heidutada kujuteldavat vaenlast. Saksamaa toetab ka tohutuid summasid Ukrainat – riiki, mis pole suutnud oma korruptsiooni kontrolli all hoida ja mis ilmselt andis loa Nord Streami gaasijuhtme hävitamiseks. Küsimus, millele keegi Friedrich Merzi kabinetis vastata ei taha, on: kui palju see kõik maksma läheb ja kes lõpuks arve kinni maksab? Lubage mul vastata: see läheb maksma rohkem, kui Saksamaa endale lubada suudab ja viib Saksamaa majandusliku languseni. Praegused maksumaksjad ja hiljem ka nende lapsed maksavad hinda, pidades haldama tohutut võlgnevust selle poliitilise rumaluse eest – mille suurendamise Friedrich Merz ise enne kantsleriks valimist ägedalt hukka mõistis.
30. aprillil 2026 postitas Sahra Wagenknecht Facebooki järgmise teksti:
„2027. aasta eelarve sisaldab suurimat taasrelvastumise programmi alates 1945. aastast ja häbitu võlgade akumuleerimist. 200 miljardit eurot uut võlga – peaaegu täielikult uute relvade ja Saksamaa militariseerimise jaoks – on meie riigi tuleviku jaoks laastav kuul. Ainuüksi intressimaksed suurenevad Merzi ajal igal aastal 50 miljardi euro võrra: see on puhas maksumaksjate raha põletamine! Enne valimisi ütles Merz: „Meie ees seisvaid ülesandeid saab lahendada ilma täiendavate maksude ja uute võlgadeta.“ Merz läheb ajalukku valeliku kantslerina, kes juhtis riiki üha sügavamale langusesse. Vaevalt keegi oleks seda võimalikuks pidanud, kuid Merz ja Klingbeil on veelgi saamatumad ja saamatud kui nende eelkäijad.“
Samamoodi, pole midagi lisada.
30. aprillil 2026 ütles Donald Trump, et Saksamaa on „katkine riik“. Kahjuks on see tõsi, selle on murdnud ebakompetentsed poliitikud – sealhulgas mõned CDU-st (Kaos läbi saamatuse) –, kes on korduvalt murdnud ja murravad praegu oma ametivannet, milles öeldakse:
„Ma vannun, et pühendan oma jõu Saksa rahva heaolule, edendan nende heaolu, hoian ära nende tekitatud kahju, toetan ja kaitsen põhiseadust ja föderatsiooni seadusi, täidan kohusetundlikult oma kohustusi ja mõistan kõigile õiglust.“
Saksamaa majanduslangus on kodumaine ja teie, härra Merz, ei peata seda, nagu ma alguses rumalalt lootsin, vaid kiirendate seda.
Teisest küljest, härra Trump: klaasmajades elavad inimesed ei tohiks kive loopida!
Kui teile see postitus meeldis, siis palun jagage seda uuesti. Aitäh. Head aega!
Veel üks isiklik palve, kallid lugejad.
See blogi, mida ma pean täielikult ise ja ilma igasuguse rahalise toetuseta, on armastuse töö. Ma ei taha mingil juhul oma tegevust selles valdkonnas piirata – mis minu arvates on seda väärt. Kuid ajakulu, mida see nõuab, vähendab minu elatise teenimise võimalusi. Oleksin annetuse eest väga tänulik.
Annetuskonto:
Uwe Froschauer
IBAN: DE41 7015 0000 1008 3626 40
BIC: SSKMDEMMXXX
Kui makse viitenumbrile lisada sõna “annetus”, oleks see õige jaotuse jaoks väga kasulik.
Aitäh!
Suur tänu ka juba laekunud annetuste eest.
Hetkel töötan kahe raamatu kallal: „Suured valed“ (teemad: koroona, Ukraina, kliima, julgeolek; žanr: poliitiline aimekirjandus) ja „Teekond kõrgema mina juurde“ (žanr: eneseabi), mis mõlemad peaksid peagi ilmuma. Need raamatud põhinevad minu olemasolevatel artiklitel nendel teemadel.
Kui töötate kirjastuses, mis on spetsialiseerunud nendele žanritele – või teate kedagi kirjastuses, kes võiks olla huvitatud ühe minu raamatu avaldamisest –, oleksin teie abi eest väga tänulik.
Minu kaks raamatut,
„Rahusobimatu“ ja „Lahkamise lõksus“, ilmusid 2025. aasta märtsi lõpus ja aprilli alguses.
Selle raamatu arvustus: https://www.manova.news/artikel/abwarts
Selle raamatu arvustus: https://wassersaege.com/blogbeitraege/buchrezension-die-friedensuntuechtigen-von-uwe-froschauer/
Raamat „Ohtlikud nullid – sõjaõhutajad ja eliidi esindajad” ilmus 2024. aasta septembri lõpus.
Siin on link raamatuarvustusele:
https://www.manova.news/artikel/die-nieten-festnageln
Jaanuaris ja veebruaris 2024 ilmus minu loomingust ka neli antoloogiat raamatuna, mis käsitlevad järgmisi teemasid:
- Ukraina konflikt
- valgusfoori koalitsioon
- koroona
- Uus maailmakord
https://www.amazon.de/s?k=Uwe+Froschauer+Behauptungen+oder+Wahrheit&i=stripbooks
Kahjuks pole Amazonist erineva tellimislingi kaudu võimalik, kuna ma ei saanud nädalatepikkustest katsetest ja vastuseta päringutest hoolimata teiste platvormide kaudu üles laadida.
Minu artikleid võib kasutada teistes blogides või suhtlusplatvormidel tingimusel, et sisu ei muudeta, allikale viidatakse ja annetusüleskutse säilitatakse.
Teadmised on tasuta – isegi kui mõned eliidi juhendatud poliitikud ja ajakirjanikud näevad seda teisiti.
