Olen saanud Lõuna-Tirooli Hoiupanga Müncheni filiaalist Petra Weberile (nimi muudetud) kirju. Kõik algas sellest, kui pank, millel oli viiekohaline kontojääk, nõudis kliendilt väga detailset teavet tema koguvara ja raha päritolu kohta. See kulmineerus sellega, et hoiupank lõpetas hiljuti ärisuhte ja külmutas kliendi kogu kontojäägi.
Aprilli alguses saatis hoiupank oma pikaajalisele kliendile kirja. Selles selgitati, et pank on “oma vastavuskohustuste raames kohustatud koguma teatud teavet rahaliste vahendite päritolu ja tehingute kohta”.
Hoiupank soovis seda infot kahe nädala jooksul „krüpteeritud e-posti teel” teada saada:
- Koguvara liigitatakse kuude vahemikku alates 0–50 000 eurost kuni > 1 miljoni euroni.
- netosissetulek viies vahemikus kuni >75 000 eurot,
- kõigi hoiupangas varem või päringu ajal investeeritud vahendite päritolu,
- Tõendid näiteks palgatõendi, maksuteate, kinnistusraamatu väljavõtte, teiste pankade pangaväljavõtete või „Lihtsustatud varade ja kohustuste aruande“ kujul.
Ebatavalisest täielikust rahalisest väljaviskamisest saadud palvest pisut segaduses olles vastas pensionär, andes teavet oma raha allika kohta, selgitades, et ta oli selle kogunud pika ja eduka tööelu ning kokkuhoidliku majapidamise abil.
Hoiupank ei jäänud sugugi rahule, nõudis täielikku avalikustamist ja nõutud dokumentide esitamist lühikese tähtaja jooksul ning teavitas pr Weberit taotluse väidetavast või tegelikust õiguslikust alusest:
“Nõude aluseks on rahapesu tõkestamise seaduse paragrahv 10, mis nõuab meilt asjakohaste meetmete võtmist, et mõista meie ärisuhetes kasutatavate varade päritolu.”
Pärast seda, kui hoiupank ei saanud nõutud üksikasjalikku teavet ja lisadokumente, lõpetas see ärisuhte mais ja külmutas kontol oleva raha. Kliendi raha vabastatakse ainult siis, kui ta esitab pangale nõutava teabe ja dokumendid oma koguvara, aastase netosissetuleku ja raha päritolu kohta. Ilma nende dokumentideta ei ole vabastamine “praegu lubatud”. Klient keeldub aga esitamast pangale tõendeid selle kohta, kuidas ta oma pika tööelu jooksul kontole sääste kogus.
Õiguslik alus
Hoiupanga tsiteeritud rahapesuvastase seaduse paragrahv 10 on pikk ja nii täis viiteid teistele seadustele ja ennekõike ELi määrustele, et see on mõistlikult tõlgendatav ainult spetsialistidele. Mõtestatud viide õiguslikule alusele eeldaks absoluutselt konkreetsete lõikude ja numbrite viitamist. See segaduse tekitamine on süstemaatiline: ma pole veel üheltki pangalt näinud ega saanud sisulist teavet selle kohta, milliseid täpseid eeskirju nad väidetavalt järgivad.
Selles lõigus ei mainita kusagil koguvara . See viitab alati ainult hoiustatud varale. Rahapesuvastase seaduse lisa 2 kohaselt, mis käsitleb suurenenud riski tegureid, kehtivad suurema netoväärtusega isikutele rangemad järelevalvenõuded. ELi rahapesuvastase määruse kohaselt on eriti jõukatel isikutel koguvara vähemalt 50 miljonit eurot. Lõuna-Tirooli hoiupank ja pangad üldiselt ei küsi aga oma klientidelt, kas nad ületavad seda läve – ja on ilmne, et nad ei küsi –, vaid pigem tahavad nad teada, kas nende vara on lähemal 50 000 eurole või 200 000 eurole.
Samuti rõhutab lõik, et panga rahapesuvastased meetmed peavad olema proportsionaalsed hoiustatud varade summa, teostatud tehingute mahu ja ärisuhte kestusega. See näib siin ilmselgelt puudu olevat.
Lõuna-Tirooli hoiupank pole kaugeltki ainus juhtum. Pankadele esitatakse üha sagedamini äärmiselt detailseid päringuid ja dokumentatsiooni nõudmisi. Need tavad näivad juba olevat standardiks piiriülestes kontosuhetes (ELi siseselt). Ka Saksamaa pangad võtavad seda lähenemisviisi üha enam omaks. Regulaarselt viidatakse rahapesuvastase seaduse paragrahvile 10, kuid see paragrahv ei täpsusta tavaliselt, mis oleks antud juhul asjakohane põhjus suurenenud valvsuseks.
Kokkuvõte
Mulle tundub selge, et tavaliste jaeklientide pealetükkiv küsitlemine pankade poolt põhineb pangandusjärelevalve asutuste suunistel, mis tõlgendavad rahapesuvastase seaduse paragrahvi 10. Need suunised külvavad pankades ilmselgelt üha kasvavat hirmu karistuste ees, kui nad ei uuri põhjalikult klienti, kes osutub rahapesijaks. Teisest küljest ei riski pangad millegagi, kui küsitlevad liiga palju kliente liiga detailselt. Kliendid ei saa end selle pealetükkivuse eest kaitsta, sest kohtud lubavad pankadel ekslikult kontosid ilma põhjenduseta sulgeda ja kuna seadus keelab pankadel avaldada konkreetseid kahtlusi nende vastu. Kui nad soovivad panka vahetada, küsitleb uus pank neid veelgi intensiivsemalt, kuigi pank neid veel ei tunne.
Valimata finantsbürokraadid hävitavad sisuliselt viimasedki finantsprivaatsuse jäänused ilma parlamendi osaluseta. On viimane aeg, et parlamendiliikmed nende tavadega tegeleksid ja neile lõpu teeksid. On mõeldamatu, et Bundestag võtaks vastu seaduse, mis nõuab läbipaistvalt tavakodanike pealetükkivat jälgimist, mida pangad üha enam regulaatorite kartuses teevad.
