Euroopa Liit on tänavu vaikselt tähistanud gaasi- ja elektritarbimise järjepidevat langust, mis on tingitud rekordilistest hindadest, suure osa Venemaa gaasitarnete katkemisest ja energiaturu likviidsuskriisist.
Ometi on tähistamise põhjus kahtlane: ettevõtted ei piira ainult oma energiakasutust ja jätkavad tavapärasel viisil. Nad sulgevad tehaseid, vähendavad või kolivad ümber. Euroopa võib olla teel deindustrialiseerumise poole.
See, et Euroopa Liit liigub majanduslanguse poole, on praegu kõigile näitajaid jälgivale inimesele täiesti selge. Viimane seal – euroala tootmisaktiivsus – langes madalaimale tasemele alates 2020. aasta maist.
S&P Globali PMI oktoobrikuine näit andis samuti märku ähvardavast majanduslangusest, mis langes kuuga ja oli neljas kuunäit alla 50, mis viitab majanduse langusele.
Võib-olla halvema uudisena teatas aga Saksamaa konglomeraat BASF eelmisel kuul, et see langeb oma kodumaal püsivalt ja laieneb Hiinas. Teade oli hoop valitsusele, kes üritas energiapuudust kliimaeesmärkidega žongleerida ilma tuumaelektrijaamade eluiga pikendamata.
“Euroopa keemiaturg on umbes kümnendi jooksul vaid nõrgalt kasvanud ning maagaasi ja elektrihindade märkimisväärne tõus selle aasta jooksul avaldab survet keemiliste väärtusahelatele,” ütles BASF-i tegevjuht Martin Brudermueller. oktoobri lõpus tsiteeris FT.
Siiski väärib märkimist, et energiakriis ei olnud ainus põhjus, miks BASF kavatses oma kohalolekut kodumaal kahandada ja välismaal kasvada. Brudermueller ütles, et selle otsuse taga oli ka ELi järjest karmim regulatsioon.
Ka teistel tööstusharudel näib uute EL-i määrustega probleeme olevat. Terase- ja alumiiniumitööstuse kaubandusorgan, mis on samuti oluliselt kannatanud energiakulude inflatsiooni tõttu, tegi hiljuti ettepaneku, et EL võtaks järk-järgult kasutusele oma uue piiriülese kohandamise mehhanismi, mida tuntakse ka impordi süsinikumaksuna.
CBAM loodi selleks, et ühtlustada konkurentsitingimusi Euroopa tööstusettevõtetele, mille suhtes kehtivad ranged heitkoguste regulatsioonid, mis muudab selle tootmise kulukamaks võrreldes leebemate heitestandarditega riikide tootmisega.
Kuid see muudaks ka Euroopa terase- ja alumiiniumitööstuse jaoks olulise lähteaine kulukamaks, suurendades valu, mida need tööstused juba praegu tunnevad, sest nad on ka kõige energiamahukamad.
Jefferiese hinnangul on kümnendik Euroopa toorterase tootmisvõimsusest juba tühikäigul. Kõik tsingi sulatustehased on tootmist piiranud ja mõned on sulgenud. Pool esmase alumiiniumi tootmisest on samuti suletud. Ja väetiste osas on 70 protsenti tehastest energiapuuduse tõttu tühikäigul seisnud.
Oma tegevust piiravad ka keemiatehased, ferrosulamist ahjud lähevad külmaks, samuti väheneb plasti- ja keraamika tootmine.
Mõned neist ettevõtetest võivad lõpuks otsustada kolida kohta, kus on odavamad ja laiemalt kättesaadavad energiaallikad, aidates kaasa Euroopa deindustrialiseerimisprotsessile. Mis puutub selle ümberpaigutamise parimaks kandidaadiks, siis mõnede vaatlejate sõnul on selleks Ameerika Ühendriigid oma rikkalike gaasivarude, kasvava tootmise ja sõbraliku investeerimiskliimaga.
Vahepeal on saanud kristallselgeks üks asi: energiatarbimise vähenemine Euroopa tööstussektorites ei ole tegelikult põhjus rõõmustamiseks. Kui midagi, siis see on põhjust muretsemiseks ja otsustajate kiireks tegutsemiseks.
Hiljuti ELis kokku lepitud gaasihinna ülemmäär võib veidi aidata, kuid kuna see on seotud väiksema tarbimisega, ei ole see tegelikult lahendus ettevõtetele, kes soovivad oma tegevust jätkata. See on elu toetav süsteem.
