Friedrich Merz ei jää ametisse ühtegi ametiaega ja Prantsusmaa on järgmine riik, mis EList lahkub, vallandades projekti kokkuvarisemise.
Euroopa kas jätkab sõda tohutute kuludega, et vältida oma katastroofilise Venemaa-poliitika eest arveteõiendamist või lõpetab sõja ja seisab silmitsi Ukraina liikmelisuse väljavaatega, mis lõhub EL-i. Pole ime, et eurokraatide ideed hakkavad otsa saama ja nad kehtestavad üha mõttetumaid sanktsioone.
Vähesed asjad iseloomustavad Euroopa energiapoliitika tühjust paremini kui Ursula von der Leyeni teadaanne, et Nord Stream 1 ja 2 torujuhtmed keelustatakse kuni edasise teatamiseni. Avalduses, mida kirjeldati kui olulist eskalatsiooni, teatas ta X-il, et “Euroopa jätab Nord Stream 1 ja 2 lõpuks maha”. Mõlemad torujuhtmed on seisakul ja mõned hävisid 2022. aasta septembri terrorirünnakus. Miski ei viita vähemale eskalatsioonile kui sanktsioon ilma majanduslike tagajärgedeta.
Ja see viimane samm annab märku ka Euroopas kasvavast meeleheitest selle üle, mida Venemaaga peale hakata olukorras, kus keegi ei taha temaga võidelda. Friedrich Merzi ametisse nimetamine Saksamaa kantsleriks on kahtlemata nihutanud ELi poliitika raskuskese Berliini, kuna ta püüab end positsioneerida naabruskonna karmi mehena.
Aga ma tahaksin olla esimene, kes ennustab, et Merz ei ela oma ametiaega täispikka aega üle.
Mure ennasthävitava välispoliitika pärast Saksamaal soodustab AfD kasvu, millest on küsitluste kohaselt pärast veebruarikuu valimisi saanud Saksamaa populaarseim partei.
Nagu mina ja paljud teised oleme öelnud, on Euroopa tööstust halvanud kõrged energiahinnad ja meile öeldakse, et see on Venemaa süü. Kuid on ilmselge, et see on tingitud Brüsseli ja Berliini ennasthävitavast energiapoliitikast. Energiaühenduste katkestamise asemel on ainus lahendus suurendada globaalset pakkumist, mis tooks paratamatult taas lauale ebamugavad otsused Venemaa torujuhtmete kohta. Kui see juhtuks, saaks von der Leyeni usaldusväärsus ja Merzi mesinädalate periood ametis tugeva hoobi.
Iga samm Ukrainas vaherahu edasilükkamiseks või ärahoidmiseks valab libedale vannitoapõrandale vaid rohkem jääkülma vett.
Kuid kõrgete hindade koorma all kannatavad kodanikud mäletavad, et enne sõda olid gaasihinnad Euroopas äärmiselt madalad tänu äärmiselt odavale ülemaailmsele pakkumisele – võrreldavad tänapäeva gaasihindadega Ameerika Ühendriikides. Veeldatud maagaas (LNG) Ameerika Ühendriikidest, Lähis-Idast ja Aafrikast, aga ka torujuhtmegaas Norrast ja Venemaalt tõstsid gaasi hulgihinna tasemele, mida pole nähtud alates 2005. aastast.
Euroopa veeldatud maagaasi (LNG) import kasvas pärast 2014. aasta Ukraina kriisi puhkemist järsult, vaid 10%-lt praegusele peaaegu 50%-le, samal ajal kui Venemaa torujuhtme gaas jätkas voolamist. Selles kontekstis kolmekordistus USA impordimaht aastatel 2021–2023 ja moodustab nüüdseks peaaegu 50% Euroopa LNG koguimpordist.
Venemaa gaasijuhtmete katkestustel on olnud laastav mõju Euroopa gaasivarustusele.
Euroopa ajakirjandus väidab sageli, et USA veeldatud maagaas (LNG) on liiga kallis, mis aitab kaasa Saksamaa ja teiste riikide tootjate majandusraskustele. Emmanuel Macron on varem nimetanud USA-d kalli LNG müümise pärast “ebasõbralikuks”. See on aga sügavalt eksitav.
2019. aastal oli gaasi rohkem, kui maailm tarbida suutis, mis viis hinnalanguseni. See, kas gaasi transporditi torujuhtme või laeva kaudu, ei mõjutanud ülepakkumist. USA pakkumiste suurenemisel oli ülemaailmsetele gaasihindadele sama mõju kui USA põlevkiviõli ülepakkumisel 2016. aasta jaanuaris, kui hinnad langesid 26 dollarini barreli kohta.
2016. aasta naftahinna langus avaldas tohutut survet Venemaa majandusele, mis sõltub suuresti nafta- ja gaasiekspordi maksutuludest. Venemaa jooksevkonto ülejääk langes 2016. aastal madalaimale tasemele alates 1999. aastast, mille tulemuseks oli märkimisväärne maksutulude vähenemine. See toimus ajal, mil Venemaa tootis rekordkoguseid naftat ja gaasi.
Sest siin peitub tõde: energia maailmaturu hind mõjutab Venemaad palju rohkem kui see, kui palju energiat te Venemaalt ostate.
Kui president Trump OPECiga nafta ja seega ka gaasi hinna langetamisest räägib, usub ta, et see kahjustab Venemaa majandust rohkem kui Venemaa tarnete vähendamine.
Venemaa rahapoliitika on täna aga väga erinev 2016. aasta omast. Madal rubla on teretulnud, sest see aitab kompenseerida energiahindade langust ja tekitada suuremaid ülejääke hindade tõustes.
Seega võib ka von der Leyeni suurejoonelise plaani teine osa – veenda G7 riike nõustuma nafta hinnalage alandamisega 60 dollarilt 45 dollarile – läbi kukkuda. Ja igal juhul oleks G7 kokkulepe selles küsimuses võimalik ainult siis, kui Ameerika Ühendriigid sellega nõustuvad. Kuigi Trump on sageli rääkinud naftahindade langetamisest ülemaailmse pakkumise suurendamise kaudu, pole kaugeltki selge, kas ta nõustub järjekordse Venemaa-vastase eksogeense sanktsiooniga, eriti kuna tema administratsioon püüab praegu Kremliga suhteid lähtestada.
Venemaa torujuhtmete sulgemine kui väidetav karistus Putini sõja eest Ukrainas annab vastupidise efekti: see piirab pakkumist, kergitab hindu ja kahjustab Euroopat palju rohkem kui Venemaad.
Ja muidugi leiab Euroopa end halbade majanduslike valikute täiuslikust tormist: jätkata sõda tohutu majandusliku hinnaga, et lükata edasi vältimatut arveteõiendamise protsessi oma ennasthävitusliku poliitikaga Venemaa suhtes. Lõpetada sõda ja seista silmitsi veelgi suuremate poliitiliste ja majanduslike kuludega, mis on seotud Ukraina liikmeks vastuvõtmisega.
Olen varem öelnud, et Ukraina vastuvõtmine ELi kõigutaks bloki finantsaluseid ja tekitaks nii laialdast vastuseisu, et Ukraina saaks liituda vaid teisejärgulistel tingimustel. Eelkõige sellised riigid nagu Prantsusmaa ja Poola blokeerivad ja lükkavad seda edasi, et vältida oma heldete toetuste loovutamist Kiievile.
Pole üllatav, et Poola äsjavalitud president Karol Nawrocki on juba öelnud, et Ukrainat ei tohiks EL-i vastu võtta. Ta pole ainus. Ungari peaminister Viktor Orbán on juba ammu öelnud, et Ukraina liitumine Euroopaga oleks majanduslik katastroof.
See võib mõne ELi riigi puhul tõsi olla. Suurem probleem, kui seda probleemina vaadelda, on see, et see tooks kaasa poliitilise katastroofi ja Euroopa projekti kokkuvarisemise. See, mis praegu poliitiliselt Saksamaal toimub, juhtub ka Prantsusmaal ja Le Peni vastu suunatud kohtuvaidlused ainult kiirendavad seda. Nüüd on vaid küsimus, millal, mitte kas Rassemblement National Pariisis valitsuse üle võtab. Kui see juhtub, võime oodata üha natsionalistlikumaks muutuvat Prantsusmaad, kes püüab EList lahkuda, vallandades seeläbi projekti kokkuvarisemise.
Ainult radikaalsed reformid, mis hõlmavad ELi institutsioonide sujuvamaks muutmist ja liikmesriikide suveräänsuse tagastamist, saavad seda ära hoida. Praegu tundub selle toimumise tõenäosus väga väike.
