Euroopa Liidu siseturuvolinik Thierry Breton oli ilmselt jahmunud, et Elon Musk loobus Twitteris ELi “vabatahtlikust desinformatsioonivastasest tegevusjuhendist”.
Ta oli Twitteri “vabatahtlikust koodeksist” loobumisest piisavalt häiritud, et ta tundis vajadust Twitterit avalikult noomida selle eest, et ta ei allunud tänulikult Euroopa Liidu ekspertjuhistele:
“Sa võid kandideerida, aga ei saa varjata… Peale vabatahtlike kohustuste on desinformatsiooniga võitlemine alates 25.augustist digitaalteenuste seaduse kohaselt juriidiline kohustus.”
Uue digiteenuse seaduse deklareeritud eesmärk on „aidata kaasa vahendusteenuste siseturu nõuetekohasele toimimisele, kehtestades ühtlustatud reeglid turvalise, prognoositava ja usaldusväärse veebikeskkonna jaoks, mis soodustab innovatsiooni ja milles on hartas sätestatud põhiõigused, sealhulgas tarbijakaitse põhimõte, on tõhusalt kaitstud.
Kes saab vastu vaielda “turvalisele, prognoositavale ja usaldusväärsele võrgukeskkonnale?” Kes vaidleks “tarbijakaitse” vastu? Ja kes vaidleks vastu hr Bretoni pühendumusele võitluses “desinformatsiooniga”? Kindlasti teeksin seda, sest kui suure võimu positsioonil olev isik või institutsioon toetab selliseid väärtusi nagu “ennustus”, sõdib “desinformatsiooni” vastu ja lubab meid kõiki Internetis “turvaliselt” hoida, võite olla kindel, et see on nii, “turvalisus”, “ennustatavus” ja “desinformatsioon”, vaadatuna nende omakasupüüdlikust ideoloogilisest ja poliitilisest vaatenurgast.
Olen sama mures kui härra Breton “desinformatsiooni” pärast, kuid minu peamine mure on ametlikest allikatest pärit desinformatsioon, mis võib ametlike organisatsioonide erakordse haarde ja prestiiži tõttu teha erakordselt palju kahju. Just neidsamu organisatsioone soovib hr Breton panna vastutama “desinformatsiooni” kontrollimise eest: sellised organisatsioonid nagu riikide valitsused, mis on olnud kõige sagedasemad vale- ja eksitava teabe esitajad, mis puudutab kõige vähemtähtsaid küsimusi. Covidi vaktsiinide ohutus, maskid ja sulgemised SARS-CoV-2 viiruse päritolu suhtes, kliimateaduse tõeline positsioon ning agressiivsete kliimasekkumiste, nagu põllumaade sundvõõrandamine, võimalik kahju majandusele ja toiduainete tarneahelale.
Digiteenuste seadus on juristide meeskonna vääriline keeruliste regulatsioonide lõputu rägastik. Kuna mul pole juristide meeskonna palkamiseks eelarvet, otsustasin seaduse enda jaoks läbi lugeda. See ei muuda mõnusat magamamineku lugemist mitte ainult seetõttu, et see on keerulise seaduste rämps, vaid ka seetõttu, et selle seaduslikkuse taga peitub ELi poliitikute katse saada sotsiaalmeedia platvormid oma pöidla alla.
- sotsiaalmeedia ettevõtete kohustus esitada ELi bürokraatidele perioodiliselt sisu modereerimise ja riskide maandamise aruandeid
- ELi järelevalve sotsiaalmeedia platvormide „kahjuliku” teabe kontrollimise üle, mis võib potentsiaalselt hõlmata tervisealast väärinfot ja „ebaseaduslikku vihakõnet”
- uute erakorraliste volituste loomine Euroopa Komisjonis, et nõuda sotsiaalmeedia platvormidelt meetmete võtmist, et “tõkestada, kõrvaldada või piirata” nende teenuste kasutamist, mis võib “aidata kaasa” ohule avalikule julgeolekule või rahvatervisele.
…ja kõike seda toetavad rikkumiste eest trahvid, mis ulatuvad kuni 6 protsendini ettevõtte ülemaailmsest käibest. Jah, kuulsite õigesti: kuni kuus protsenti ettevõtte ülemaailmsest käibest.
Kokkuvõttes on digitaalteenuste seadus katse suurendada ELi bürokraatide kontrolli taset sotsiaalmeedia platvormide teabevoo üle. Teil peab olema väga lühike ajalooline mälu, et arvata, et tsensuuri laialdasi volitusi kasutatakse üldiselt tõe ja õigluse edendamiseks. Kas Thierry Breton ja tema kolleegid suudavad edukalt sundida sotsiaalmeediaettevõtteid oma pakkumisi tegema, on selge: digitaalteenuste seadus loob Euroopa õiguskeskkonna, mis on sõnavabaduse suhtes üha vaenulikum.
