Ootasime maailmalõppu Ootame
maailmalõppu, ootame maailmalõppu
Kallis Issand, ma siiralt loodan, et sa tuled, sest sa tõesti alustasid midagiElvis Costello, Maailmalõppu oodates, 1977
Me ei suuda isegi mõista 2023.aasta maailma raputanud geopoliitilise maavärina lakkamatut lainetust: Putin ja Xi Moskvas andsid de facto märku Pax Americana lõpu algusest.
See on olnud ülim anteem haruldaste angloameerika hegemooniliste eliidi jaoks üle sajandi: allkirjastatud, pitseeritud, kõikehõlmav strateegiline partnerlus kahe konkurendi vahel, mis põimib tohutu tootmisbaasi ja eelisseisundi loodusvarade tarnimisel – lisandväärtusega Venemaa kaasaegne relvastus ja diplomaatiline nous.
Nende eliidi vaatevinklist, kelle plaan A oli alati Rooma impeeriumi lõhe ja valitse alane versioon, ei pidanud see kunagi juhtuma. Õigupoolest ei näinud nad ülbust pimestununa seda kunagi tulemas. Ajalooliselt ei kvalifitseeru see isegi turniiri Tournament of Shadows remiksiks; see on rohkem nagu Tawdry Empire Left in the Shade, “vahutab suust” (autoriõigus Maria Zahharova).
Xi ja Putin immobiliseerisid ühe Sun Tzu liigutusega orientalismi, eurotsentrismi, erandlikkuse ja lõpuks ka neokolonialismi. Pole ime, et globaalset lõunat köitis see, mis Moskvas arenes.
Lisades kahjule solvangu, on meil Hiina, ostujõu pariteedi (PPP) järgi mõõdetuna maailma suurim majandus, aga ka suurim eksportija. Ja meil on Venemaa – majandus, mis PPP järgi on samaväärne või isegi suurem kui Saksamaa oma – lisaeelisteks on see, et oleme maailma suurim energiaeksportija ja pole sunnitud deindustrialiseerima.
Üheskoos, sünkroonis, on nad keskendunud vajalike tingimuste loomisele, et USA dollarist mööda hiilida.
Vihje president Putini ühele olulisele ühesõnalisele sõnavõtule: “Me pooldame Hiina jüaani kasutamist Venemaa ning Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riikide vahelistes arveldustes.”
Selle viimastel aastatel hoolikalt kavandatud geopoliitilise ja geomajandusliku liidu peamine tagajärg on juba mängus: võimaliku kolmiku tekkimine ülemaailmsetes kaubandussuhetes ja paljudes aspektides ülemaailmne kaubandussõda.
Euraasiat juhib – ja seda suures osas korraldab – Venemaa-Hiina partnerlus. Hiina mängib samuti võtmerolli kogu globaalses lõunas, kuid India võib samuti muutuda üsna mõjukaks, aglutineerides steroidide suhtes mitteühinevat liikumist (NAM). Ja siis on endine „asendamatu rahvas”, kes valitseb EL-i vasallide ja viiesilmaga kokku pandud anglosfääri üle.
Mida hiinlased tegelikult tahavad
Oma väljamõeldud “reeglitel põhineva rahvusvahelise korra” all olev Hegemon ei teinud sisuliselt kunagi diplomaatiat. Jaga ja valitse definitsiooni järgi välistab diplomaatia. Nüüd on nende versioon “diplomaatiast” veelgi mandunud jämedaks solvanguteks paljude USA, ELi ja Ühendkuningriigi intellektuaalse väljakutsega ja ausalt öeldes debiilsete funktsionääride poolt.
Pole ime, et tõeline härrasmees, välisminister Sergei Lavrov, on sunnitud tunnistama: “Venemaa ei ole enam EL-i partner… Euroopa Liit “kaotas” Venemaa. Aga liit ise on süüdi. Lõppude lõpuks, EL-i liikmesriigid… deklareerivad avalikult, et Venemaale tuleb saada strateegiline lüüasaamine. Seetõttu peame EL-i vaenlase organisatsiooniks.”
Ja ometi ütleb Putini 31.märtsil välja kuulutatud Venemaa uus välispoliitiline kontseptsioon üsna selgelt: Venemaa ei pea end “lääne vaenlaseks” ega taotle isolatsiooni.
Probleem on selles, et teispoolsuses pole praktiliselt ühtegi täiskasvanut, kellega rääkida, pigem hunnik hüääne. See on pannud Lavrovi taas rõhutama, et Moskva-vastases vaenulikus tegevuses osalenute vastu võidakse kasutada sümmeetrilisi ja asümmeetrilisi meetmeid.
Mis puutub Exceptionalistani, siis see on enesestmõistetav: Moskva on nimetanud USA-d peamiseks Venemaa-vastaseks õhutajaks ja kollektiivse Lääne üldist poliitikat kirjeldatakse kui “uut tüüpi hübriidsõda”.
Ometi on Moskva jaoks tõeliselt olulised positiivsed küljed, mis edasi kulgevad: pidev Euraasia integratsioon; tihedamad sidemed “sõbralike globaalsete keskustega” Hiina ja Indiaga; suurenenud abi Aafrikale; strateegilisem koostöö Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna, islamimaade – Türgi, Iraani, Saudi Araabia, Süüria, Egiptuse – ja ASEANiga.
Ja see toob meid millegi oluliseni, mida lääne meedia – ootuspäraselt – massiliselt ignoreeris: Aasia Boao foorum, mis toimus peaaegu samaaegselt Venemaa uue välispoliitilise kontseptsiooni väljakuulutamisega.
Boao foorum, mis sai alguse 2001.aasta alguses, veel 11.septembri eelsel ajastul, on loodud Davosi eeskujul, kuid see on läbi ja lõhki tipp-Hiina, mille sekretariaat asub Pekingis. Boao asub Hainani provintsis, mis on üks Tonkini lahe saartest ja tänapäeval on see turismiparadiis.
Selle aasta foorumi üks olulisimaid sessioone oli arengu ja julgeoleku teemadel, mida juhatas endine ÜRO peasekretär Ban Ki-moon, kes on praegu Boao president.
Üsna palju viidati nii Xi globaalsele arengualgatusele kui ka ülemaailmsele julgeolekualgatusele – mis muide käivitati Boaos 2022.aastal.
Probleem on selles, et need kaks algatust on otseselt seotud ÜRO rahu ja julgeoleku kontseptsiooniga ning ülimalt nipsakas Agenda 2030 „säästva arengu” teemal – mis ei puuduta just arengut ja veel vähem „jätkusuutlikkust” – see on Davosi ülikorporatiivne väljamõeldis. ÜRO omalt poolt on põhimõtteliselt Washingtoni kapriiside pantvang. Peking mängib praegu kaasa.
Peaminister Li Qiang oli täpsem. Rõhutades kaubamärgikontseptsiooni “inimkonna ühise tuleviku kogukond” kui rahu ja arengu alust, sidus ta rahumeelse kooseksisteerimise “Bandungi vaimuga” – otseses järjepidevuses NAM-i tekkega 1955.aastal: see peaks olema “Aasia Vastastikuse austuse ja konsensuse saavutamise viis – vastandina „ühepoolsete sanktsioonide ja pikaajalise jurisdiktsiooni valimatule kasutamisele” ning „uue külma sõja” keeldumisele.
See viis Li Qiangi rõhuasetuseni Hiina püüdlustele süvendada RCEP-i Ida-Aasia kaubanduslepet ning edendada läbirääkimisi Hiina ja ASEANi vabakaubanduslepingu üle. Ja kõik see on integreeritud Belt and Road Initiative’i (BRI) uue laienemisega, vastupidiselt kaubanduse protektsionismile.
Nii et hiinlaste jaoks on äriga läbi põimunud kultuuriline suhtlus; kaasatus; vastastikune usaldus; ja karm keeldumine “tsivilisatsioonide kokkupõrkest” ja ideoloogilisest vastasseisust.
Nii palju kui Moskva lihtsalt nõustub kõigega ülaltooduga – ja tegelikult praktiseerib seda diplomaatilise peenuse kaudu –, on Washingtoni hirmul, kui veenev on see Hiina narratiiv kogu globaalse lõuna jaoks. Lõppude lõpuks on Exceptionalistani ainus pakkumine ideede turul ühepoolne domineerimine; Jaga reegel; ja “olete meie poolt või meie vastu”. Ja viimasel juhul teid karistatakse, ahistatakse, pommitatakse ja/või muudetakse režiimi.
Kas on jälle 1848?
Vahepeal tekib vasallialadel 1848.aasta taaselustamise võimalus, kui kogu Euroopat tabas suur revolutsiooniline laine.
Aastal 1848 olid need liberaalsed revolutsioonid; täna on meil põhiliselt populaarsed antiliberaalsed (ja sõjavastased) revolutsioonid – Hollandi ja Belgia põllumeestest kuni rekonstrueerimata populistideni Itaalias ning vasak- ja parempopulistideni Prantsusmaal.
Võib-olla on liiga vara seda Euroopa kevadeks pidada. Kuid mitmel laiuskraadil on kindel, et keskmised Euroopa kodanikud tunnevad üha enam kalduvust heita maha neoliberaalse tehnokraatia ning selle kapitali ja järelevalve diktatuuri ikke. NATO sõjaõhutamisest rääkimata.
Kuna peaaegu kogu Euroopa meedia on tehnokraatide kontrolli all, ei näe inimesed seda arutelu MSM-is. Ometi on õhus tunne, et see võib kuulutada Hiina-stiilis dünastia lõppu.
Hiina kalendris käib see alati nii: nende ajaloolis-ühiskondlik kell jookseb alati perioodidega 200–400 aastat dünastia kohta.
Tõepoolest on vihjeid, et Euroopa võib olla tunnistajaks taassünnile.
Murranguperiood saab olema pikk ja vaevaline – anarkoliberaalide hordide tõttu, kes on Lääne oligarhia jaoks nii kasulikud idioodid – või võib see kõik ühe päevaga otsa saada. Sihtmärk on üsna selge: neoliberaalse tehnokraatia surm.
Nii võib Xi-Putini vaade tungida kogu kollektiivsesse läände: näidata, et see ersatslik “modernsus” (mis sisaldab marurahvuslikku tühistamiskultuuri) on traditsiooniliste sügavalt juurdunud kultuuriväärtustega võrreldes sisuliselt tühine – olgu see siis konfutsianism, taoism või ida-ortodoksia. Hiina ja Venemaa tsivilisatsiooniriigi kontseptsioon on palju ahvatlevam, kui tundub.
Noh, (kultuuri)revolutsiooni televisioonis ei näidata; kuid see võib toimida lugematute Telegrami kanalite kaudu. Prantsusmaa, kes on kogu oma ajaloo jooksul mässumeelsustest vaimustunud, võib taas hüpata avangardi.
Ometi ei muutu midagi, kui ülemaailmset finantskasiinot ei õõnestata. Venemaa andis maailmale õppetunni: ta valmistas end vaikides ette pikaajaliseks Totaalseks sõjaks. Nii palju, et selle kalibreeritud vastulöök pööras finantssõja pea peale – destabiliseerides kasiino täielikult. Hiina on vahepeal tasakaalu taastamas ning on teel, et olla valmis ka totaalseks sõjaks, hübriidsõjaks ja muuks.
Hindamatu Michael Hudson, kes on värskelt pärit oma viimasest raamatust “Antiigi kokkuvarisemine”, kus ta analüüsib osavalt võla rolli Kreekas ja Roomas, mis on lääne tsivilisatsiooni juured, selgitab lühidalt meie praegust olukorda:
“Ameerika on teinud värvilise revolutsiooni tipus, peamiselt Saksamaal, Hollandis, Inglismaal ja Prantsusmaal, kus Euroopa välispoliitika ei esinda nende enda majandushuve (…) Ameerika ütles lihtsalt: – Oleme pühendunud toetama (mida nad nimetavad) demokraatia sõda (mille all mõeldakse oligarhiat, sealhulgas Ukraina natsismi) autokraatia vastu (…) Autokraatia on iga riik, mis on piisavalt tugev, et takistada võlausaldajate oligarhia teket, nagu Hiina on takistanud kreeditoride oligarhiat.”
Nii et “võlausaldajate oligarhiat” võib tegelikult seletada kui toksilist ristumiskohta globalistlike märgade unistuste täielikust kontrollist ja militariseeritud täisspektri domineerimise vahel.
Erinevus seisneb praegu selles, et Venemaa ja Hiina näitavad globaalsele lõunale, et see, mida Ameerika strateegid nende jaoks varuks olid – te jääte pimedusse, kui kaldute kõrvale sellest, mida me ütleme – ei ole enam kohaldatav. Suurem osa globaalsest lõunast on praegu avatud geomajanduslikus mässis.
Globalistlik neoliberaalne totalitarism ei kao muidugi liivatormi alla. Vähemalt veel mitte. Ees on veel mürgisuse keeris: põhiseaduslike õiguste peatamine; Orwelli propaganda; jamade salgad; tsensuur; tühistada kultuur; ideoloogiline vastavus; irratsionaalsed liikumisvabaduse piirid; – slaavi – Untermenscheni vihkamine ja isegi tagakiusamine; eraldamine; eriarvamuste kriminaliseerimine; raamatute põletamine, näidisprotsessid; känguru Rahvusvahelise Kriminaalkohtu võltsitud vahistamismandaadid; ISIS-e stiilis terror.
Kuid kõige olulisem vektor on see, et nii Hiina kui ka Venemaa, kellel on kummalgi oma keerulised eripärad – ja Lääs peab neid mõlemaid kui assimileerimatuid teisi – investeerivad tugevalt toimivate majandusmudelite ülesehitamisse, mis ei ole mitmel määral seotud lääne finantssektoriga kasiinode ja/või tarneahela võrgustikud. Ja see on see, mis ajab Exceptionaliste hulluks – veelgi pöörasemaks, kui nad juba on.
