Autoriks Pepe Escobar The Cradle’i kaudu,
Suurriikide konkurentsis on kõik omavahel seotud: Venemaa ja NATO ebakindlaid läbirääkimisi Ukraina üle võivad mõjutada Türgi valimisjärgset pöördepunkti ja Süüria naasmine Araabia Liigasse…
Lääne-Aasia on piirkond, kus praegu toimub suur geopoliitiline aktiivsus. Hiljutised diplomaatilised jõupingutused, mille algatas Venemaa ja mida jälgis Hiina, tagasid Iraani ja Saudi Araabia pikka aega tabamatu lähenemise, samas kui Süüria naasmist Araabia Liigasse on tervitatud suure käraga. Diplomaatiline segadus annab märku nihkest eemaldumisest keiserlikust “jaga ja valitse” taktikast, mida on aastakümneid kasutatud rahvuslike, hõimude ja sektantlike lõhede tekitamiseks kogu selles strateegilises piirkonnas.
Impeeriumi ja selle terrorivarustuse toetatud proksisõda Süürias, sealhulgas ressursirikaste territooriumide okupeerimine ja Süüria nafta massiline vargus, jätkub hoolimata sellest, et Damaskus on saavutanud ülekaalu. See eelis, mida on viimastel aastatel nõrgestanud lääneriikide majanduslike tapmissanktsioonide tulv, kasvab nüüd hüppeliselt: Süüria riiki tugevdas veelgi Iraani presidendi Ebrahim Raisi hiljutine ametlik visiit, mis lubas kahepoolseid sidemeid laiendada Süüria tagasipöördumise eelõhtul Araabia Liigaga.
“Assad peab minema” – meem, mis on otse kollektiivsest lääne hubrist – lõpuks ei läinud. Vaatamata keiserlikele ähvardustele tulid need araabia riigid, kes olid püüdnud Süüria presidenti isoleerida, uuesti teda kiitma, eesotsas Moskva ja Teheraniga.
Süüriast räägitakse Moskva informeeritud ringkondades laialdaselt. Valitseb teatud konsensus, et Venemaa, kes on nüüd koondunud NATO-vastasesse „kõik või mitte midagi” vahetussõtta, ei suuda praegu Süüria rahulahendust peale suruda, kuid see ei välista, et saudid, iraanlased ja türklased astuvad venelaste vastu – juhitud tehing.
Kui poleks olnud Straussi neokonistide agressiivset käitumist Washingtoni vööteel, oleks võinud saavutada kõikehõlmava multiterritoriaalse rahu, mis hõlmaks kõike alates Süüria suveräänsusest kuni demilitariseeritud tsoonini Venemaa läänepiiril, stabiilsuse Kaukaasias ja teatud määral rahvusvahelise õiguse austamist.
Tõenäoliselt selline tehing siiski teoks ei saa ja selle asemel läheb olukord Lääne-Aasias tõenäoliselt veelgi hullemaks. See on osaliselt tingitud asjaolust, et Atlandi ookeani põhjaosa on juba suunanud oma fookuse Lõuna-Hiina merele.
võimatu “rahu”
Tundub, et kollektiivsel läänel puudub otsustav liider, praegu juhib Hegemoni seniilne president, keda juhib kaugjuhtimispulk poleeritud näoga sõjaõhutajaid. Olukord on arenenud nii kaugele, et palju räägitud “Ukraina vastupealetung” võib tegelikult olla NATO alanduse eelmäng, mis muudab Afganistani sarnaseks Hindukuši Disneylandiga.
Väidetavalt võib Venemaa ja NATO vahel olla sarnasusi enne 2020.aasta märtsi: mõlemad pooled panustavad enne läbirääkimiste laua taha istumist mõnele üliolulisele sõjalisele läbimurdele lahinguväljal. USA soovib seda meeleheitlikult: isegi 20.sajandi oraakel Henry Kissinger ütleb nüüd, et Hiina kaasamisega peetakse läbirääkimisi enne 2023.aasta lõppu.
Vaatamata olukorra kiireloomulisusele ei paista Moskval kiiret olevat. Selle peamine sõjaline strateegia, nagu nähti Bahmutis/Artemyovskis, on teotehnika ja hakklihamasina kombinatsiooni kasutamine. Lõppeesmärk on demilitariseerida NATO kui terviku, mitte ainult Ukraina ja seni tundub, et see töötab suurepäraselt.
Venemaa on selles pikas perspektiivis, oodates, et ühel päeval on kollektiivsel läänel “Eureka!” hetk ja mõistavad, et on aeg võistlusest loobuda.
Oletame nüüd mõne jumaliku sekkumise abil, et läbirääkimised algavad mõne kuu pärast Hiina kaasamisega. Moskva ja Peking teavad mõlemad, et nad lihtsalt ei saa usaldada midagi, mida Hegemon ütleb või millele alla kirjutab.
Veelgi enam, USA ülitähtis taktikaline võit on juba olnud lõplik: Venemaa sanktsioneeris, demoniseeris ja eraldas Euroopast ning EL tsementeeriti deindustrialiseeritud, ebaoluliseks madalaks vasalliks.
Eeldades, et läbirääkimistel saavutatakse rahu, meenutab see väidetavalt Süüria 2.0-t, mille otse Venemaa uksel on massiivne “Idlibi” ekvivalent, mis on Moskvale täiesti vastuvõetamatu.
Praktikas on meil Banderista terrorivarustus – ISIS-e slaavi versioon – autode pommitamise ja kamikaze droonide ajal mööda Venemaa Föderatsiooni vabalt ringi liikuma. Hegemon saab puhverserveri sõja sisse ja välja lülitada, nagu ta jätkab oma terrorirakkudega Süürias, Iraagis ja Afganistanis.
Moskva Julgeolekunõukogu teab isegi Saksamaa endise kantsleri Angela Merkeli tunnistatud Minski farsi põhjal väga hästi, et see saab olema steroidide tarvitav Minsk: Kiievi režiimi või õigemini Zelenski järgset režiimi relvastatakse jätkuvalt surnuks uhiuute NATO trikkidega.
Kuid sama kurjakuulutav on ka teine variant – kus pole midagi läbi rääkida – igavene sõda.
Turvalisuse jagamatus
Tegelik tehing, mille üle tuleb läbi rääkida, ei ole Ukraina “ettur nende mängus”: see on julgeoleku jagamatus. Täpselt seda, mida Moskva 2021.aasta detsembris saadetud kirjade kaudu Washingtoni mõistlikult veenda üritas.
Praktikas on Moskva praegu reaalpoliitika: NATO löömine lahinguväljal, kuni nad on piisavalt nõrgestatud, et nõustuda strateegilise sõjalise operatsiooniga (SMO). SMO hõlmaks tingimata demilitariseeritud tsooni NATO ja Venemaa vahel, neutraalset Ukrainat ning mitte ühtegi tuumarelva, mis paikneks Poolas, Baltikumis ega Soomes.
Arvestades aga, et Hegemon on kahanev suurriik ja “mittekokkuleppevõimeline”, pole kindel, kas see peaks kehtima, eriti kui arvestada hegemoni kinnisidee NATO lõpmatu laienemisega. Muide, “mittekokkuleppevõimeline” (недоговороспособны) on termin, mille Vene diplomaadid kasutasid kirjeldamaks oma Ameerika kolleegide suutmatust kinni pidada mis tahes sõlmitud lepingust – alates Minskist kuni Iraani tuumaleppeni.
See hõõglampide segu muutub Türgi vektori kasutuselevõtuga veelgi keerulisemaks.
Türgi välisminister Cavusoglu on juba selgelt öelnud, et kui president Recep Tayyip Erdoğan säilitab võimu 14.mail toimuvatel presidendivalimistel, ei kehtesta Ankara Venemaale sanktsioone ega riku Montreux’ konventsiooni, mis keelab sõjalaevade liikumise Mustale merele ja sealt tagasi sõjaaega.
Ankara geopoliitilise nihke riskid
Erdogani julgeoleku- ja välispoliitika peanõunik Ibrahim Kalyn on tabavalt juhtinud tähelepanu sellele, et Venemaa ja Ukraina vahel pole sõda; pigem on see sõda Venemaa ja lääne vahel, mille volinikuks on Ukraina.
See on põhjus, miks kollektiivne lääs investeerib palju kampaaniasse “Erdogan peab minema”, mida rahastatakse rikkalikult, et veidralt sobitatud koalitsiooni presidenditooli saada. Juhul, kui Türgi opositsioon võidab – ja nende maksmine Hegemonile algab –, võivad sanktsioonid ja Montreux’ rikkumised taas kõne alla tulla.
Ometi võib Washingtoni oodata üllatus. Türgi opositsiooniliider Kemal Kilicdaroglu andis mõista, et Ankara välispoliitiline kallutamine jätkub enam-vähem tasakaalustatult, samas kui mõned vaatlejad usuvad, et isegi kui Erdoğan kukutatakse, on Türgi tagasipöördel läände piirid.
Erdoğan, saades kasu riigiaparaadist ja oma tohutust patroonivõrgustikust, läheb tagasivalimise kindlustamiseks piiranguteta. Alles siis võib ta liikuda oma panuste pidevalt maandamiselt Euraasia integratsiooni tõeliseks mängijaks saamise suunas.
Ankara Erdoğani ajal ei ole praegusel kujul venemeelne; sisuliselt püüab see kasu saada mõlemalt poolelt. Türklased müüvad Kiievile Bayraktari droone, on sõlminud sõjalisi tehinguid ning investeerivad samal ajal “Türgi riikide” mantli all Krimmis ja Hersonis separatistlikesse tendentsidesse.
Samal ajal vajab Erdoğan hädasti Venemaa sõjalist ja energeetikaalast koostööd. Moskvas pole illusioone “Sultani” või selle kohta, kuhu Türgi juhib. Kui Ankara geopoliitiline pööre on vaenulik, kaotavad türklased peamised kohad Euraasia kiirrongis – BRICS+-st Shanghai koostööorganisatsiooni (SCO) ja kõigis vahepealsetes ruumides.
