Autoriks Pepe Escobar The Cradle’i kaudu,
Iraani ja Saudi Araabia üksainus käepigistus mattis triljoneid dollareid läänepoolseid jaga-ja-valitse investeeringuid kogu Lääne-Aasias ning ülemaailmsed liidrid tormasid Pekingisse globaalseid lahendusi otsima.
Idee, et ajalool on lõpp-punkt, mida propageerisid 1990.aasta unipolaarsed neokonservatiivid, on vigane, kuna see on lõputus uuenemisprotsessis. Hiljutine Saudi Araabia välisministri Faisal bin Farhan al-Saudi ja Iraani välisministri Hossein Amir-Abdollahiani ametlik kohtumine Pekingis tähistab territooriumi, mida varem peeti mõeldamatuks ja mis on kahtlemata tekitanud leina War Inc. masinale.
See üksainus käepigistus tähendab triljonite dollarite matmist, mis kulutati Lääne-Aasia jagamisele ja valitsemisele üle nelja aastakümne. Lisaks esines Pekingis peamise kaaskahjuna ülemaailmset terrorismivastast sõda (GWOT), mis on uue aastatuhande väljamõeldud reaalsus.
Pekingi optika rahupealinnana on kinnistunud kogu globaalses lõunas, mida tõendab järgnev kõrvaletendus, kus paar Euroopa liidrit, president ja eurokraat saabusid Xi Jinpingi poole palvetajatena, paludes tal ühineda NATO liiniga seoses sõjaga Ukrainas. Nad vallandati viisakalt.
Sellegipoolest oli optika pitseeritud: Peking oli esitanud Ukraina jaoks 12-punktilise rahuplaani, mida Washingtoni neokonid nimetasid “irratsionaalseks”. Eurooplased – Washingtoni poolt pealesurutud volikirjasõja pantvangid – mõistsid vähemalt, et kõik, kes vähegi rahust huvitatud, peavad läbima Pekingi uue bossi ees kummardamise rituaali.
JCPOA ebaolulisus
Teherani-Riyadhi suhetel seisab muidugi ees pikk ja kivine tee – alates varasemate 1998. ja 2001.aastal sõlmitud koostöölepingute aktiveerimisest kuni nende vastastikuse suveräänsuse austamiseni ja üksteise siseasjadesse mittesekkumiseni.
Kõik pole kaugeltki lahendatud – alates Saudi Araabia juhitud sõjast Jeemeni vastu kuni Pärsia lahe Araabia monarhiate laupkokkupõrkeni Hizbollah’ ja teiste Levandi vastupanuliikumistega. Ometi on see käepigistus esimene samm näiteks Saudi Araabia välisministri eelseisva Damaskuse reisini, et kutsuda president Bashar al-Assad ametlikult järgmisel kuul Riyadhis toimuvale Araabia Liiga tippkohtumisele.
Oluline on rõhutada, et see Hiina diplomaatiline riigipööre sai alguse juba ammu sellest, et Moskva vahendas läbirääkimisi Bagdadis ja Omaanis; See oli loomulik areng, kui Venemaa astus Iraanil päästa Süüriat NATO ja Pärsia lahe koostöönõukogu (GCC) raisakotkaste vahelisest koalitsioonist.
Seejärel anti teatepulk täielikus diplomaatilises sünkroonis Pekingile. Püüd matta jäädavalt GWOT ja USA terrorisõja lugematu arv vastikuid tagajärgi oli arvutuse oluline osa; kuid veelgi pakilisem oli vajadus näidata, kuidas ühine kõikehõlmav tegevuskava (JCPOA) ehk Iraani tuumalepe on muutunud ebaoluliseks.
Nii Venemaa kui ka Hiina on kogenud nii seest kui ka väljast, kuidas USA suudab alati torpedeerida naasmist JCPOA juurde, nagu see 2015.aastal kavandati ja allkirjastati. Nende ülesandeks sai veenda Riyadhi ja Pärsia lahe koostöönõukogu riike, et Teheran ei ole huvitatud tuumarelvastuse vastu võimu – ja jääb tuumarelva leviku tõkestamise lepingu (NPT) allakirjutanuks.
Siis oli Hiina diplomaatiliste näpunäidete ülesanne teha üsna selgeks, et Pärsia lahe monarhiate hirm revolutsioonilise šiismi ees on praegu sama kahjulik kui Teherani hirm salafi-džihadide ahistamise ja/või ümberpiiramise ees. Tundub, nagu oleks Peking loonud moto: loobuge nendest hägustest ideoloogiatest ja tehkem äri.
Ja äri see on ja jääb: veel parem, vahendab Peking ja tagavad vaikimisi mõlemad tuumasuurriigid Venemaa ja Hiina.
Hüppa dollari kaotamise rongile
Saudi Araabia kroonprints Mohammed bin Salman (MbS) võib ilmutada mõningaid sopranile sarnaseid jooni, kuid ta pole loll: ta nägi kohe, kuidas see Hiina pakkumine kandus kaunilt tema kodumaistesse moderniseerimisplaanidesse. Pärsia lahe allikas Moskvas, kes on kursis MbS-i tõusu ja võimu kindlustamisega, kirjeldab kroonprintsi püüdlust pöörduda Saudi Araabia noorema põlvkonna poole, kes teda jumaldavad. Laske tüdrukutel maasturitega sõita, tantsida, juukseid alla lasta, teha kõvasti tööd ja olla osa “uuest” Saudi Araabiast Vision 2030: ülemaailmsest turismi- ja teenuste keskusest, omamoodi Dubaist, mis kasutab steroide.
Ja mis on ülioluline, see on ka Euraasiaga integreeritud Saudi Araabia; tulevane, vältimatu nii Shanghai koostööorganisatsiooni (SCO) kui ka BRICS+ liige – täpselt nagu Iraan, kes samuti istub samade ühislaudade taga.
Pekingi vaatenurgast on see kõik tema ambitsioonikas, mitme triljoni dollari suurune Belt and Road Initiative (BRI). Peamine BRI ühenduvuskoridor kulgeb Kesk-Aasiast Iraani ja sealt edasi Kaukaasiasse ja/või Türki. Teine – investeerimisvõimalusi otsides – kulgeb läbi Araabia mere, Omaani mere ja Pärsia lahe, mis on osa Maritime Silk Roadist.
Peking soovib arendada BRI projekte mõlemas koridoris: nimetage seda säästvale arengule rakendatavaks “rahulikuks moderniseerimiseks”. Hiinlased mäletavad alati, kuidas iidsed siiditeed kulgesid Pärsias ja osades Araabiast: sel juhul kordub ajalugu.
Geopoliitiline revolutsioon
Ja siis tuleb Püha Graal: energia. Iraan on Hiina peamine gaasitarnija, riikliku julgeoleku küsimus, mis on lahutamatult seotud nende 400 miljardi dollari suuruse strateegilise partnerluslepinguga. Ja Saudi Araabia on peamine naftatarnija. Tihedamad Hiina ja Saudi Araabia suhted ja suhtlemine peamistes multipolaarsetes organisatsioonides, nagu SCO ja BRICS+, viivad edasi saatuslikule päevale, mil petrojüaan kindlasti kinnistatakse.
Hiina ja AÜE on juba sõlminud oma esimese gaasitehingu jüaanides. Kiire dollari kaotamise rong on juba jaamast lahkunud. ASEAN arutleb juba aktiivselt selle üle, kuidas dollarist mööda hiilida, et eelistada arveldusi kohalikes valuutades – midagi mõeldamatut isegi paar kuud tagasi. USA dollar on tuhande kärpespiraaliga juba surnud.
Ja see on päev, mil mäng jõuab täiesti uuele ettearvamatule tasemele.
USA välispoliitika eest vastutavate neokonijuhtide hävitavat tegevuskava ei tohiks kunagi alahinnata. Nad kasutasid 11.septembri “uue Pearl Harbori” ettekäänet, et algatada 2001.aastal ristisõda islami maade vastu, millele järgnes NATO volitatud sõda Venemaa vastu 2014.aastal. Nende ülim eesmärk on pidada sõda Hiina vastu enne 2025.aastat.
Kuid nüüd seisavad nad silmitsi kiire geopoliitilise ja geomajandusliku mässuga maailma südamaal – Venemaalt ja Hiinast Lääne-Aasiani ning ekstrapoleerimisega Lõuna-Aasiasse, Kagu-Aasiasse, Aafrikasse ja valitud laiuskraadidele Ladina-Ameerikas.
Pöördepunkt saabus 26.veebruaril 2022, kui Washingtoni neokonid otsustasid oma madala intellekti silmatorkavalt demonstreerides külmutada ja/või varastada planeedi ainsa rahvuse varud, mis on varustatud kõigi tõeliselt oluliste kaupadega, vajalik nõusolek, et vallandada oluline üleminek rahasüsteemile, mis ei ole ankurdatud fiat-rahaga.
See oli saatuslik päev, mil kabal, mille ajakirjanik Seymour Hersh pidas Nord Streami torujuhtmete õhkimise eest vastutavaks, vilistas jaamast väljuvale kiirrongile, mida juhivad Venemaa, Hiina ja nüüd. – Tere tulemast pardale – Iraan ja Saudi Araabia.
