Autoriks Pepe Escobar,
Välisminister Sergei Lavrovi New Yorgi hetk esitas diplomaatilise ekvivalendi maja kukutamisele…
Kujutage nüüd ette tõelist härrasmeest, nende ärevate aegade parimat diplomaati, kes valdab täielikult fakte ja kellel on veetlev huumorimeel, kes teeb ohtlikku jalutuskäiku metsikul poolel, kui tsiteerida ikoonilist Lou Reedi ja väljub vigastusteta.
Tegelikult täitis välisminister Sergei Lavrovi New Yorgi hetk – nagu ka tema kaks sekkumist ÜRO Julgeolekunõukogu ees 24. ja 25.aprillil – diplomaatilise ekvivalendi maja kukutamisele. Vähemalt need majaosad, kus elab globaalne lõuna – või globaalne enamus.
24.aprill, ÜRO Julgeolekunõukogu 9308.kohtumisel, mille päevakorras oli „Rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamine, tõhus mitmepoolsus ÜRO põhikirja põhimõtete kaitse kaudu“.
Lavrov rõhutas ÜRO Peaassamblee 2018.aasta resolutsiooniga üsna oluliseks peetud rahvusvahelisel mitmepoolsuse ja rahudiplomaatia päeval toimuva kohtumise sümboolikat.
Lavrov märkis oma preambulis, kuidas „nädala pärast tähistame Teise maailmasõja võidu 78.aastapäeva. Natsi-Saksamaa lüüasaamine, millesse minu riik liitlaste toel otsustava panuse andis, pani aluse sõjajärgsele rahvusvahelisele korrale. ÜRO põhikirjast on saanud selle õiguslik alus ja meie tõelist mitmepoolsust kehastav organisatsioon ise on omandanud maailmapoliitikas keskse koordineeriva rolli.”
No tegelikult mitte. Ja see toob meid Lavrovi tõelise teekonnani metsikul poolel, osutades täpselt, kuidas mitmepoolsus on tallata. Ta saavutas ülekaalu, kui tavaliste kahtlusaluste halvustavad voolud ja nende katse allutada ta New Yorgi jääkülma duši alla või isegi piirata – geopoliitilise – sügavkülmikuga. Jalutame temaga üle praeguse tühermaa. Härra Lavrov, te olete saate staar.
Meie tee või kiirtee
See “reeglipõhine järjekord”:
“ÜRO-keskne süsteem on läbimas sügavat kriisi. Algpõhjus oli mõne meie organisatsiooni liikme soov asendada rahvusvaheline õigus ja ÜRO põhikiri omamoodi “reeglitel põhineva korraga”. Keegi ei näinud neid “reegleid”, need ei olnud läbipaistvate rahvusvaheliste läbirääkimiste teema. Need on välja mõeldud ja neid kasutatakse uute iseseisvate arengukeskuste moodustumise loomulike protsesside vastu võitlemiseks, mis on mitmepoolsuse objektiivne ilming. Neid püütakse ohjeldada ebaseaduslike ühepoolsete meetmetega, sealhulgas katkestada juurdepääs kaasaegsetele tehnoloogiatele ja finantsteenustele, tõrjuda need tarneahelatest välja, konfiskeerida vara, hävitada konkurentide kriitilist infrastruktuuri ning manipuleerida üldiselt kokkulepitud normide ja protseduuridega. Selle tulemusena on maailmakaubanduse killustumine, turumehhanismide kokkuvarisemine, WTO halvatus ja IMF-i lõplik, juba varjamatult muutumine vahendiks USA ja tema liitlaste, sealhulgas sõjaliste eesmärkide saavutamiseks.”
Globaliseerumise hävitamine:
“Meeleheitel püüdes kinnitada oma domineerimist sõnakuulmatute karistamisega, hävitas USA globaliseerumist, mida on aastaid ülistatud kui kogu inimkonna kõrgeimat hüve, mis teenib maailmamajanduse mitmepoolset süsteemi. Washington ja ülejäänud lääs, kes on sellele allunud, kasutavad oma “reegleid” alati, kui on vaja õigustada ebaseaduslikke samme nende vastu, kes kujundavad oma poliitikat kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja keelduvad järgimast “kuldse miljardi” isekaid huve. Teistimõtlejad kantakse musta nimekirja vastavalt põhimõttele: “Kes ei ole meiega, on meie vastu.” Meie lääne kolleegidele on pikka aega olnud „ebamugav” pidada läbirääkimisi universaalses vormis, näiteks ÜROs. Mitmepoolsuse õõnestamise poliitika ideoloogiliseks põhjenduseks on toodud teema „demokraatiate” ühtsusest vastandina „autokraatiatele”. Lisaks “demokraatia tippkohtumistele”.”
“Aed” vs “Džungel:
“Nimetame asju õigete nimedega: keegi ei lubanud lääne vähemusel rääkida kogu inimkonna nimel. Tuleb käituda väärikalt ja austada kõiki rahvusvahelise kogukonna liikmeid. „Reeglitel põhineva korra” kehtestamisega lükkavad selle autorid üleolevalt ümber ÜRO põhikirja põhiprintsiibi – riikide suveräänse võrdsuse. “Eksklusiivsuskompleksi” kvintessents oli ELi diplomaatia juhi Josep Borrelli “uhke” avaldus, et “Euroopa on Eedeni aed ja ülejäänud maailm on džungel”. Tsiteerin ka NATO-ELi selle aasta 10.jaanuari ühisavaldust, milles öeldakse: “Ühinenud Lääs” kasutab kõiki NATO ja ELi käsutuses olevaid majanduslikke, rahalisi, poliitilisi ja – pööran erilist tähelepanu – sõjalisi vahendeid, et tagada meie ühe miljardi huvid.”
NATO “kaitseliin”:
“Eelmisel aastal Madridis toimunud tippkohtumisel kuulutas NATO, mis on alati veennud kõiki oma “rahumeelsuses” ja oma sõjaliste programmide eranditult kaitsvas olemuses, “globaalset vastutust”, “julgeoleku jagamatust” Euro-Atlandi piirkonnas ja nn Indo-Vaikse ookeani piirkond. See tähendab, et nüüd nihkub NATO (kui kaitsealliansi) “kaitseliin” Vaikse ookeani läänekaldale. ASEANi-keskset multilateraalsust õõnestavad bloki-käsitlused väljenduvad AUKUSe sõjalise liidu loomises, millesse surutakse Tokyo, Soul ja mitmed ASEANi riigid. Ameerika Ühendriikide egiidi all luuakse mehhanisme sekkumaks merejulgeoleku küsimustesse, pidades silmas Lääne ühepoolsete huvide tagamist Lõuna-Hiina merel. Josep Borrell, keda ma juba täna tsiteerisin, lubas eile saata piirkonda EL-i mereväed. Pole varjatud, et “Indo-Vaikse ookeani strateegiate” eesmärk on HRV ohjeldamine ja Venemaa isoleerimine. Nii mõistavad meie lääne kolleegid “tõhusat mitmepoolsust” Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas.”
“Demokraatia edendamine”:
„Pärast Teist maailmasõda on Washingtonis toimunud kümneid kriminaalseid sõjalisi seiklusi – ilma igasuguse püüdeta saavutada mitmepoolset legitiimsust. Miks, kui on “reeglid”, mida keegi ei tea? USA juhitud koalitsiooni häbiväärne sissetung Iraaki 2003.aastal, nagu ka agressioon Liibüa vastu 2011.aastal, pandi toime ÜRO põhikirjaga vastuolus. ÜRO põhikirja jäme rikkumine oli USA sekkumine nõukogudejärgsete riikide asjadesse. Gruusias ja Kõrgõzstanis korraldati nn värvilisi revolutsioone, 2014.aasta veebruaris verine riigipööre Kiievis ja 2020.aastal Valgevenes jõuga võim haarata. Anglosaksid, kes juhtisid enesekindlalt kogu läänt, ei õigusta mitte ainult kõik need kuritegelikud seiklused, vaid ka uhkeldavad oma “demokraatia edendamise” liiniga. Aga jällegi oma „reeglite” järgi: Kosovo – tunnustada iseseisvust ilma referendumita; Krimm – mitte tunnustada (kuigi oli rahvahääletus); Ärge puudutage Falklandi / Malviine, sest seal toimus referendum (nagu Briti välisminister John Cleverly hiljuti ütles). See on naljakas.”
“Ukraina küsimuse” geopoliitika:
“Täna mõistavad kõik, kuigi mitte kõik ei räägi sellest kõva häälega: see ei puuduta üldse Ukrainat, vaid seda, kuidas rahvusvahelisi suhteid edasi arendatakse: huvide tasakaalul põhineva stabiilse konsensuse kujunemise kaudu või agressiivne ja plahvatuslik hegemoonia edendamine. “Ukraina küsimust” on võimatu käsitleda geopoliitilisest kontekstist eraldatuna. Mitmepoolsus eeldab ÜRO põhikirja austamist kogu selle põhimõtete vastastikuses seotuses, nagu eespool mainitud. Venemaa on selgelt selgitanud ülesandeid, mida ta sõjalise erioperatsiooni raames täidab: likvideerida NATO liikmesriikide poolt otse meie piiridel tekitatud ohud meie julgeolekule ja kaitsta inimesi, kes on ilma jäänud mitmepoolsete konventsioonidega välja kuulutatud õigustest, kaitsta neid otseste hävitamis- ja väljasaatmisohtude eest territooriumidelt, kus elasid nende esivanemad. Kiievi režiim on sajandeid avalikult välja kuulutanud. Ütlesime ausalt, mille ja kelle nimel me võitleme.”
Globaalne lõuna võitleb vastu:
„Tõeline mitmepoolsus nõuab praeguses etapis ÜRO-lt kohanemist objektiivsete suundumustega rahvusvaheliste suhete mitmepolaarse arhitektuuri kujunemisel. Julgeolekunõukogu reformi tuleb kiirendada Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riikide esindatuse suurendamisega. Lääne praegune ennekuulmatu üleesindatus selles ÜRO peamises organis õõnestab mitmepoolsust. Venezuela algatusel loodi ÜRO põhikirja kaitseks sõprade rühm. Kutsume kõiki hartat austavaid riike üles sellega ühinema. Samuti on oluline kasutada BRICSi ja SCO konstruktiivset potentsiaali. EAEU, SRÜ ja CSTO on valmis panustama. Pooldame globaalse lõunamaa riikide piirkondlike ühenduste seisukohtade initsiatiivi kasutamist. Kahekümne rühm võib mängida kasulikku rolli ka mitmepoolsuse säilitamisel, kui lääne osalejad lõpetavad kolleegide tähelepanu kõrvalejuhtimise päevakorras olevatelt päevakajalistelt teemadelt, lootes summutada teema oma vastutusest maailmamajanduse kriisinähtuste kuhjumise eest.”
Kes siis seadust rikub?
Pärast seda kokkuvõtlikku jõuproovi oleks tohutult õpetlik jälgida, mida Lavrov on maailmale alates 2022.aasta veebruarist rääkinud järjekindlalt ja piinavalt üksikasjalikult: nüüdisajaloos on rahvusvahelise õiguse sagedased rikkujad olnud Hegemon ja selle kahetsusväärne rämps vasallid. Mitte Venemaa.
Seega oli Moskval täiesti õigus SMO käivitada – kuna tal polnud alternatiivi. Ja see operatsioon viiakse oma loogilise lõpuni – see on sisse ehitatud uude Venemaa välispoliitika kontseptsiooni, mis avaldati 31.märtsil. Kõik, mida kollektiivne lääs võib valla päästa, jääb Venemaa poolt lihtsalt tähelepanuta, kuna tema arvates tegutseb kogu kombo väljaspool ÜRO põhikirjas sätestatud rahvusvahelise õiguse norme.
